Rasked valikud

Juba pikemat aega on arstid mulle kuklasse hinganud, et pean võtma mingeid ravimit, mis pidavat olema mulle elulise tähtsusega. Võtsin teadlikult vastu otsuse, et mina neid rohte ei võta, sest esiteks on tegemist väga kange kraamiga, mis pikaaegsel kasutamisel võib tekitada maksakahjustusi ja karm tõsiasi, et kui need rohud peale saad siis neid võtma jäädki. Mind on igasugu keemiaga sõna otses mõttes üle koormatud.Kaua võib muudkui kirjutada aina retsepte ja loota, et organism ühel hetkel üles ei ütle? Rääkimata sellest, et apteegis käimine on juba kallim lõbu, kui ükskõik mis meelelahutus.

Juhtusin täna apteegis seisma ühe pensionäri seljataga, kes parasjagu oma rohuvarusid täiendas. Arve 110,70€. Memm:"Palju 10,70?" Apteeker:"EIIII!!!110,70!!!!" Memm võpatas nagu märkuse saanud koolipoiss ja asus usinalt rahakotist eurosid välja kraapima. Teate, pisara kiskus silma. Pool pensionit oli makstud võimaluse eest elada ja hingata, teine pool kulub ilmselt toidule ja küttele, seegi kulub ju elementaarsele, sest õhule ja armastusele lisaks kulub ka ju leiba ja vorstigi. Aga midagi ilusat? Millegi ilusa jaoks ei jätku Eesti pensionäril raha ja see on paganama kurb.


Tulles tagasi hommikuse arstivisiidi juurde, siis meie vestlus lõppes arsti poolse manitsusega:"Kas Sa tagad noorelt surra?" "Ei taha", ütlesin automaatselt. Aga ma ei taha ka lisaks muudele hädadele kahjustunud maksa ... ma ei taha seda keemiat!

Kui ütlesin et uurin ka alternatiivse meditsiini võimalusi, teatas arst et mul pole mõtet oma raha sinna toppida, mind saab elus hoida vaid tavameditsiin. Tuletasin meelde, et minu meelest ütlesid just tavaarstid, et teha ei anna enam midagi, mida mul siis enam kaotada on? "No sellepärast peadki võtma rohte, mida me oleme käskinud võtta." "Nojah," nähvasin vastu ja lahkusin.

Sellistes olukordades on väga raske seisukohta võtta. Muidugi ei taha ma veel susse visata, aga mu sisetunne ütleb selgelt, et kui mind üldse miski tapab, siis on see keemia, mida arutult sisse söön mitte need haigused, mis mulle kaela sadanud on.

Ometigi on süda nüüd raske, ravimit mitte tarvitades riskin eluga, ravimit tarvitades riskin võimalusega, et koorman oma organismi keemiaga ära. Finantsi ei jätku enam ei tavameditsiini ega alternatiivi tarvis. Ilmselge, et tänapäeval hädade pealt teenitaksegi. Olgem ausad, ravimifirmad pistavad enda taskusse üüratud summasid, arstid saavad uhkeid puhkusetuusikuid, et vaid õige firma toote retsepti väljastada. Ja mis kõige jubedam statistika räägib enese eest - enim sureb maailmas inimesi ravimite kõrvalmõjude kätte.

Vahel on lihtsalt kopp ees. Üks arst käseb üht asja sisse võtta, teine kurdab, et selle ravimi võtmine ajab tervise teisest kohast loksuma. Kujutage nüüd ette end sellises virr-varris. Kord oli juhus, kus hambaarst palus, et enne tulekut jätaksin võtmata verevedeldaja. Helistasin oma arstile... "Hull olete, see on eluohtlik!" Hambaarst siis omakorda seletas, et kui ma teda ei kuula, siis lõpetan EMOs plasmavahetuses, sest veri lihtsalt ei jää seisma ja viskan sinna samma nende tooli otsad. Oh Jumal! Ma vihkan ultimaatumeid stiilis:"Kui sa seda ei tee, siis ..."

Valikud on rasked, aga ju see kõik milleski hea on :) Pealegi kui kõik ütlevad et miski on võimatu, siis mina ütlen kiuste - kõik on võimalik!