Kuna eelnev postitus tekitas palju diskussiooni ja paiskas õhku rohkelt emotsioone, siis tunnen, et pean veidi veel selgitustööd tegema.
Olen suur Osho fänn ja Osho on ikka öelnud, et me ei saa lubada kellelegi midagi, mis meist ei sõltu. Ehk siis vandudes igavest armastust me tegelikult ju valetame, sest see tunne ei sõltu meist. See on tõsi ja kahjuks ka paratamatu, aga kui me räägime abielu liidust, siis aluseks on küll armastus, aga ainult armastusest abieluks ei piisa.
Austus. Ja see siin puudutab petmist. Üks asi on tunda, et abielu ei funktsioneeri ja enam midagi ei saa selle paremaks muutmiseks ära teha. Fine. Lahutus. Tuleb uus elu. Aga mis kuradi vabandus on neil, kes tahavad saada kõiki abielu hüvesid – soe söök, kantseldatud lapsed, korras kodu, soe voodi ja regulaarne seks või majanduslik kindlus, hellus, mõistmine ja turvatunne, aga vaja on veel midahi kõrvalt, et fun oleks. Mina nimetan seda lugupiadamtuseks!
Töö. Minu meelest on naiivne arvata, et suhe saab olla vaid mingi tore karussellisõit lõbustuspargis. Get real, igaühel saab mingi hetk villand – elu toodab rahamuresid, tervisemuresid, tööpingeid ja kõike muud igapäeva eluga kaasmevat, mis pingeid tekitab. Kes suudaks nende juures just väga happy olla ja pidevalt naeratada? Võimalik on, aga jällegi tohutu töö iseendaga. Mul on enda suhetest kogemusi, kus pinged on kasvanud üle pea, sisuliselt ollakse karvupidi koos, aga mitte kunagi ei tee probleemid minu partnerist halvemat inimest. Nii nagu mingi probleem ei tohiks vähendada minu armastust. Oluline on mõista, et jamades ollakse koos ja üksteise süüdistamise asemel, tuleks siiski püüda koos leida lahendusi. Ma ei ütle, et see on lihtne,a aga seetõttu nimetangi suhet/abielu tööks. See nõuab tohutut enese allasurunmist, empaatiavõimet, enese taltsutamist. Kriisihetkel rahu loomine pole mingi lasteaia mängumaailm.
Otsus. Abielu pole kohustuslik liit, see baseerub otsusel. Mina tahan olla selle inimesega koos, mina tahan panustada sellesse liitu oma aega, energiat ja teadmisi. Mina tahan olla sellele mehele truu ja püüda teda armasatad seni, kuni võimalik. Ma tahan olla temaga ka raskel hetkel, ka siis kui tunded pole enam sellised, nagu armumise hetkel. Ma tahan jagada temaga oma elu ja ma pingutan selle nimel, et see töötaks. Eesmärk on ju selge - järelikult tuleb vaid endast maksimum anda! Tunne on ju kindel – vundament paigas! Miks see ei peaks siis toimima? My wish is my command – kui sa tahad, et see töötaks ja kestaks, siis see ka toimib ja kestab. Vahel pole vajagi muud, kui usku, tahtmist ja positiivset suhtumist.
Nägin hiljuti ETV2 pealt saadet, kus üks väike, 10a tüdruk rääkis oma elust. Tema vanemad on lahutatud ja mõlemal vanemal on oma uued pered. See laps seletas nagu väike täiskasvanu:"Mul on hea meel, et issil on uus elu & tema uus naine on ka nii tore, aga seda valu, mida ma 3 aastaselt (!!!!!) tundsin, ei taha ma enam iial läbu elada, kõik lapsed ju tahavad, et nende vanemad koos oleks." Ta mäletas emotsiooni,mis oli tal 3 aastaselt. Tüdrukul hakkasid pisarad voolama ja ta jätkas: "Vanemad arvad, et ma ei näe ja kuule, kui nad vaidlevad, et kelle juures ma nv-sel olema peaksin, aga ma kuulen ja see on nii vastik!"
See saatelõik pani mind paljudele asjadele teisiti vaatama. Me arvame, et nad ei mõista, et nad ei näe, et nad ei kuule, et neil pole vahet. Me arvame, et meie otsused mõjutavad vaid meid endeid, kui miski ei meeldi, siis lähme lahku - who cares või tülitseme teises toas ja keegi ei näe.
Muidugi pole elu must-valge, muidugi võib armastus otsa saada, aga see ei tähenda, et peaksime selle nüüd mingiks elumotoks võtma, et me isegi ei püüa asju toimivana hoida, et me isegi ei püüa paremaid valikuid teha, et me isegi ei püüa suhetega tööd teha jne. Üks asi on enesele valetada, et armastus on seal, kus seda tegelikult ammu enam pole, teine asi on end natukene tagant piitsutada, et mõista, millest on probleemid alguse saanud ja kuhu armastus siis kadus. Lahutus on lihtne, aga kui nt mängus on lapsed? Neile see pole lihtne, neile pole ka lihtne, kui vanemad on õnnetud ja tülitsevad. Kus on siis lahendus? Ei tohigi lapsi teha? Ei tasugi abielluda? Ei, ma arvan, et otsus abielluda on õige ja ilus asi, aga ärgem unustagem, et pulmapeole järgneb palju ilusaid hetki, mis on põimitud töö ja vaevaga. Kes ütles et ühe liidu koospüsimine peaks olema kerge? Erinev taust, erinevad kogemused, erinevad teadmised ning oskused, erinev temperament ja kodune kasvatus. Nüüd aga peavad need kaks erinevat inimest looma ühtse terviku, tegema ühised otsused ja jõudma selleni, et mõlema tunnetega oleks arvestatud ja mõlemad tunneksid, et ME OLEME ÜKS.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar