Seda, et ma üks paras frukt olen, teavad kõik. Järgnev story on elust enesest. Minu kaaslane oli paras hajameelsus ja kippus igale poole hiljaks jääma ja end ära unustama. Ühel päeval oli tal vaja mingeid asjatoimetusi ajada ja nõustusin, et käin ja kooserdan kaasas. Kuna tegemist oli suitsetajaga ja mina teadupärast suitsetamist ei talu, siis ütles kaaskodanik, et teeb suitsupausi. Jättis autot suht-koht keset teed ja kadus nurga taha. Sain aru, et läheb vaid momendiks.
Ma vihkan väheseid asju, aga suitsetamine ja ootamine on neist peamised. Ootan siis 15 minutit – vaikus. Ootan veel 10 minutit, ikka vaikus. Nii, vaatan kella ja mõtisklen, et ok, veel 5 minutit ja siis lähen minema. Kaalusin veel kord, et äkki helistan ja küsin, et kuhu kadus, aga uhkus ei luba ka seda teha(ma ei ole ju see naine, kes käib ja targutab, et kus sa nüüd oled ja kuna tuled jne). Ilmselgelt oli mu kaaslane mind lihtsalt ära unustanud. Astusin autost välja. Võtmed ees jäi auto keset tänavat.
Muidugi sain ma aru, et see pole tark tegu, aga mis mõttes läheb keegi suitsupausile, mis päädib sellega, et ma pean varbad jääs pool tundi kuskil keset tänavat vahtima.
Nägin veel silmanurgast, kuidas kaaslane autosse naasis ja hakkas mulle helistama, aga jällegi ei lubanud uhkus ka tagasi auto juurde minna. Pealegi oli takso juba teel. Helistab. Vajutan tlf kinni. Südametunnistus piinab. Saadan sõnumi:”Läksin ära!Aja oma asjad korda! Kohtume hiljem ööbimiskohas!”
Õhtul kohtudes oli härra muidugi püha viha täis. “Mida Sa mõtled ometi, Sa jätad auto niimoodi üksi, võtmed ette!” Mina siis rahulikult vastu:”Aga mida Sina mõtled, et Sa jätad mu niimoodi ettehoitamata ootama ja külmetama!”
Muidugi polnud õige minema jalutada, muidugi poleks tohtinud autot nii jätta, aga mina pole ka see naine, keda jäetakse kuskile ootama ja kes oleks nii saamatu, et ei saa omal jõul minema mindud. Asi oli põhimõttes! Kui ma oleks tema naastes midagi kobisenud, oleks see läinud ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja oleks ma kõik järgnevad korrad jälle oodanud. Nüüd aga jäi talle see olukord alatiseks meelde. Tasub ikka selgelt sõnastada, kauaks minnakse, kuhu minakse ja kas kaaslanna on valmis ootama või soovib oma asju seni ajada.
Eks ta vihane oli, aga ütles ise ka, et vähemalt ma pole naine, kes laseb pähe istuda, vaid olen selgrooga olevus, kes vajadusel koha kätte näitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar