Oma viimase suhte ebaõnnetumine sundis mind asjade üle järele mõtlema. Mäletate, ütlesin alguses, et emotsioonid puuduvad ja ükski mõte peas ei liigu. Siis tuli staadium, kus emotsioone oli liiga palju. Lõpuks võtsin eesmärgiks oma tavapärase eluga edasi minna. Läksin vana seltskonnaga peole – lasin rihma lõdvaks. Käisin oma sõpradega väljas ja võtsin aega iseenda jaoks. Ei mingit meest ega stressirohket arutelu, kes oma unistustest loobub või mis homme või kolme aasta pärast saab.
Kaine mõistus hakkas koju tagasi tulema ja see on päris hea tunne. Väga raske on tulla olukorrast välja ja analüüsida kõike nagu kõrvalvaataja. Tunnistada, et mündil on alati kaks külge. Iseenese vigade nägemine ja tunnistamine on üks kõige raskemaid asju siin elus. Nagu öeldakse – kõigepealt näed ikka pindu teise silmas, kui palki enese omas.
Nüüd taganjärgi vaadates mõistsin, et küsimus polnud minu partneris või tema valmisolekus. Mina olin see, kes selle suhte oli oma peas juba enne tapmuud, kui see oli alatagi saanud. Ja teate kuidas ma sellest aru sain? Vaadake minu käitumismudelit – ma andsin muudkui gaasi, sest nagu mu sugulane ütleb, ma olen ambitsioonikas ja mulle peab kõik kiiresti kätte tulema. Ma ei suvatsenudki seda kõike nautida, ma tahtsin, et tulemus oleks kohe käes, mind isegi ei kottinud, kas see suhe õnnestub või ei, peaasi, et midagi toimuks, et kiiresti saaks kõik läbi, päädiks see siis pulmapeo või lahkuminekuga. Peaasi, et on TULEMUS. Kui lähme lahku, siis saab kiiresti pisarad ära valada, ohvrit mängida ja edasi minna. Isegi sellel polnud vahet, kes kelle maha jätab. Ma olin alateadlikult pähe võtnud, et see ei tööta, samas oli mul endale vaja tõestada vastupidist, et ma eksin ja ma olen küll toimivaks suhteks võimeline. Et sellele tõestust saada, oli vaja viia suhe kiirkorras uutele tasanditele. Juba räägiti lastest, elukoha vahetusest, abielust ja jumal teab millest veel. Keda kotib, mis inimene tegelikult kõrval on, peaasi, et kogu lool oleks TULEMUS... ja kiiresti!
Ma võrdleks seda olukorraga, kus ma istun autosse ja hakkan Tartust Tallinnase uhama – gaas põhjas, tunne on hea, emotsioonid on laes, kiirendus on hea. Ja mis peamine, saabumine sihtpunkti peaks toimuma justkui nipsuga. Ja kui ma siis olen oma autoga kuskil kuuse otsas, pea verine ja küsin endalt, et mis valesti läks on ju selge, et see naudingujanu, vajadus kiiresti kohale jõuda läks mulle maksma äärepealt elu. Vale sõidukiirus. Sama paralleeli võin tuua ka oma olnud suhtesse. Kole kiire oli. Kuna ma ise olin peas suhte lõpu juba ette otsustanud, siis võisin ka lubada enesele suure mulli ajamist (teadlikult ma seda enesele muidugi ei tunnistanud). Mees, kes aga tahtis võtta rahulikult ja kellel olid ilmselt realistlikumad eesmärgid sai tõelise külma vee kraesse. Kujuta ise ette, et Sind pannakse autosse, mille juht on hulljulge liiklushuligaan, kes midagi ei karda. Loogiline, et tõmbas olemise külmaks. Isegi kui seal olid mingid tunded, siis need kadusid kiiresti kuskile maa alla peitu, sest kui oleks julgenud öelda, et midagi tunned, oleks ilmselt oodanud Las Vegas.
Enesekriitika kõlab praegu natuke liiga kriitiliselt, aga minu ambitsioon ja hulljulgus on ennegi pahandust kaasa toonud. Sädet peab olema, muidu ei jõua ka elus kuskile, aga me ei saa enne tormata, kui me pole kindlad, mida me tegelikult tahame. Ja kuidas me saame teada, mida me tahame, kui me pole inimest tundma õppinud. Muidugi kõikusid tunded üles alla, me olime ju kõigest kaks võõrast inimest, kellel oli küll teineteisega koos hea, aga olgem nüüd ausad, see pole just püsisuhte alustala.
Seda, kui oluline on võtta aega, mõistsin ma lugedes üht artiklit Eesti Ekspressis, mille lõpus oli üks kommentaar: "Kui eesti mees ei õpi oma poegi ise üles kasvatama ja eesti ema ei lase seda teha ,siis sellist riiki nagu Eesti varsti enam polegi. On ringlemas suur hulk hüljatud naisi lastega ja lõbujanulisi vallalisi mehi ja naisi, kes otsivad järgmist "elukaaslast" mingiks järgmiseks eluperioodiks.Otsitakse nagu midagi uut ja paremat aga tegelikult jõutakse enese ning oma laste elude hävitamiseni."
Ma jäin mõtlema, kui palju on Eestis peresid, kes on ka sarnasel viisil kiirustanud ja poolkogematta lapse saanud. Tänu nendele kiirustamistele on meie riigis tohutult palju õnnetuid lapsi. Vanemad ei tunne teineteist, vanemate vahel pole armastust, üks vanematest on joodik või vägivallatseja. Kui ma sel teemal FB´s sõna võtsin, siis pakuti lahendusena välja aborti. Abort ei ole lahendus! Tänapäeva naine jõuab kergelt voodisse, veel kergemini kliinikusse, aga see koorem millega hiljem elada tuleb küll ilmselt väga kerge pole. Ja mina isiklikult ei tee kellegile etteheiteid, pigem kutsun inimesi üles mõtlema - mida mina saan teha selleks, et üks laps saaks sündida ikka ilusamasse maailma :)
Põhimoraal on see: Jah, meil on hea meel iga väikse ilmakodaniku üle. Tulgu ta siis kasvõi valel ajal, olgu tehtud vale naise v mehega. Laps on rõõm! Aga olgem eneste vastu ausad - kas me alati hiljem ei mõtle, et dämit, ma oleks ikka pidanud looma parema maailma saabuvale kodanikule, sest oma laps on kõige kallim ja igati loogiline, et soovime talle kõige paremat. Kahjuks jäävad tihti soovid soovideks. Hiljem ei tee me joodikust karsklast, hiljem ei muuda me rongaema hoolivaks emaks, hiljem ei saa väevõimuga ühitada väärtushinnanguid, ega tekitada armastust sinna, kus seda enne beebit olnud polejne. Kõik see peab olema läbi mõeldud varem. Kellega, kuna, kas ma teen oma lapsi? Kas ma ise olen piisavalt küps ja valmis, kas mu partner on valmis, kas see laps on oodatud ja kas meil on talle pakkuda sooja söögi, riiete ja 4 seina kõrval kõrval ka KODU, PEREKONDA ja mitte ainult armastust lapse, vaid vanematevahelist ARMASTUST? Lapsi saab teha vaid kahekesi, seega loogiline, et neid tuleks ka inimesteks kasvatada kahekesi.
Enamike suhete eesmärk on ju luua perekond. Selleks, et see perekond oleks tugev ja suhe toimiks, tuleb võtta aega – aega üksteist tundma õppida, aega üksteisega koos olla. Suhe pole kunagi võistlus, kus tuleb kiiresti pulmade jõuda, see on protsess – protsess, kus kaks inimest on otsustanud proovida, otsustanud teha tööd ja näha vaeva.
Kuulasin täna sellist meest, nagu Kevin Trudeau ja mulle meeldis tema mõttekäik, et ära unista kindlast automargist või inimesest. Universum tahab Sulle alati pakkuda parimat – Sa ei pruugi seda head asja ise korraga ära tunda. Seepärast unista rahuldustpakkuvast suhtest ja küll elu toob Sinuni ise selle õige inimese. Ära sea aja kriteeriume. Iga asi tuleb õigel ajal. Ma ei tea, kas me kunagi uuesti kohtume, aga ma tean, et tuleb see, mis tulema peab, tuleb see, mis on meile kõige parem.
Usu alati paremasse homsesse! Sa väärid parimat! Ja ära unusta – suhe pole vaid meeldiv sõit, vahel keerutab ja vahel on süda paha, aga kes ütles, et elu peab kerge olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar