Meie kohtumise lugu

Me kohtusime temaga buffee restoranis – lihaleti taga. Mina hoidsin paja kaant kuni tema liha õngitses. Viisakusest sai vestlus. „No kui mina poleks seal sind lihaga aidanud ja vestlust alustanud, siis me ei tunnekski”, oli minu seisukoht. ”Cammoon, kui Sa poleks mulle silma jäänud, siis oleks ma mõelnud, et ah las see kohmitseb oma lihaga seal, ma lähen võtan seni kartulit”, oli tema veendunud, et vestlus sai alguse just temapoolsele esimesele käigule.

Meie sõprus arenes kiiresti, need teemad, millest ma teiste sõpradega rääkida ei saanud, olid tema jaoks, kas just lihtsad ning mõistetavad, aga erinevalt teistest ta püüdis mõista. Me olime vestluspartnerid.

Nii spontaanne, kui oli olnud meie tutvumine osutus ka edasine suhtlemine. „Ma kutsuks Sind ühele vastuvõtule, aga sinna minek läheks ilmselt kalliks, Sul on ju pikk tee tulla”, viskasin ühel õhtul mõtte lendu. Oli ju pikalt niisama virtuaalselt vesteldud. „ Hmm, aga see on hea mõte, lähme! Head asjad ju polegi odavad!” Mõeldud tehtud. Tantsupõrandal keerutades veel arutasime kuidas üks meist peaks ikka oma eksiga suhted korda ehk seadma ja teine seletas kuidas uus ohver tuleks lõa otsa saada. Teemad nagu headel sõpradel ikka. Samal ööl hotellituppa minnes niheles igaüks omas koikus, aga miski pidevalt torkis piltlikult öeldes perset. Soe keha lebas minust meetri kaugusel ja mul oli külm. „Lükkaks äkki voodid kokku,” küsisin vaikselt. „Miks mitte!” Mõeldud, tehtud!” Vestlesime erinevatel teemadel terve öö… „Mulle meeldib inimlähedus,” sosistasin veel enne uinumist.

Olime juba varem rääkinud suhetest ja asjadest ning kokkuleppinud, et see on vaid väikse kaisutusega sõprus ja see ei hakka meie elusid kontrollima ehk kui näeme, siis jagame inimsoojust ja see on ka kõik.

„Kas Sa minuga heategevuslikule kirikukontserdile tuled,” küsisin ühel õhtul. „Ma ei ole kunagi käinud kirikukontserdil, aga see võiks huvitav olla, ikka tulen!” Mind võlus see spontaansus. Kontserdi lõppedes siirdusime tema juurde - minu esimene külaskäik, mis lõppes loomlikult ühise teki all. „Tead, Sinuga koos on kuidagi hea, kui teisi naisi tahaks kohe panna, siis Sinuga on nagu niisamagu huvitav ja mõnus.” Okei… Võtan seda siis kui komplimenti või peaksin ma hoopis mures olema, et ma pole piisavalt erutav? Olin veidi segaduses, aga mulle meeldisid kehtestatud reeglid ja piirid. Hea oli olla kellegi kaisus ja teada, et Sind austatakse niipalju, et neid reegleid ei rikuta ega pole ka solvumist, kui mehe isudele järele ei anta, sest selline kehaline kontakt võis ju keha imelikuks ajada. Hea oli teada, et ka minu libastumise korral on vähemalt üks kaine mõistus. Olen minagi ju kõigest inimene Selline süütu suhe sobis meile.


„Kui Sul aastavahetusel midagi teha pole, võid siia tulla,” pakkusin välja. Meid lahutas 400 km, seega olin kindel, et vastus tuleb eitav. Aga siiski mitte… „Kuule, kes see naine Sulle on ,”küsiti temalt. „Keegi, oleme lihtsalt sõbrad ja midagi enamat ei tule siit nagunii.” „Miks Sa siis 400km maha sõidad, et aastavahetusel temaga olla, kui Sul on võimalus oma sõpradega olla?” Ta ei teadnud seda vastust. VAIKUS.
„Nagu magnetina tõmbab Sinu poole,” tunnistas ta hiljem, kui olime end säravate jõulukaunistuste all sisse seadnud.


Sel uus-aasta ööl oli kõik kuidagi teisiti – kuidagi erilisem. Ta armastas tuua näite, et kui mõne teise naisega on seksiga koos nagu 8punkti 10st, siis minuga tunneb ta end niisamagi suurepäraselt. 10/10st. Meie vahel polnud midagi intiimset – ei suudlusi, rääkimata seksist. Ometigi polnud ma kellegagi tundnu sarnast ühtesulandumistunnet. Meie jalad olid põimunud, tulikuumad kehad vastu teineteist surutud ja sõrmed romantiliselt sõlmunud. „See ei ole normaalne,” nentisin. „Ei ole tõesti,” kõlas temagi kommentaar. Kui keegi oleks meid nõnda näinud, poleks ilmselt usutud, et oleme vaid sõbrad ja mitte pilgeni armunud paar või armukesed. „Aga mis siis saab, kui üks meist ära armub,” küsisin mina. Kumbki meist ei tahtnud seda isegi mitte ette kujutada. Olime mõlemad omadega suht sassis ja elud niigi keerulised. Let´s keep it simple,” ütlesin veel lõpetuseks ja uinusime taas teineteise kaisus. Ma ei tea miks, aga meie mõlema jaoks oli see esimene kord, kui uinumisest tõusmiseni on magatud kellegi käte vahel. Tavaliselt see väsitab. Aga temaga oli see mõnus ja turvaline. Hommik saabus ja mõningaste argitoimetuste järel vajusime teleka ette diivanile. Nii hea oli see tunne endiselt, aga siiski hirmus. Ma ju tean, et tema tahab minna kaugele ära, minul on siin poliitika ja edasiõppimise plaanid ning tervisejamade tõttu ei tahaks üldse mingeid suhteid, milleks, kellele, kauaks? Kui tema seisukoht oli, et kui mõlemal tunded tekiks, oleks see positiivne, siis mina olen pigem seda meelt, et see oleks katastroof. See ajaks kõik liiga keeruliseks. Vahtisime telekat edasi. ja järsku hakkasin mõtlema, et mis siis saab kui ta ära läheb ja mul tekib igatsus või vastupidi. Kui järsku kõlaski seljatagant küsimus:” Tead mis, kas siis kui ma ära lähen ja sind igatsema hakkan, kas siis me oleme lihtsalt liiga palju kaisutanud või see ongi normaalne?” TELEPAATIA- tahtsin ju just sama küsida. „See poleks hea, ära hakka” vastasin ja vahtisin tühjal pilgul telekat edasi. See sõprus hakkas võtma uut vormi ja see hirmutas meid mõlemaid. Põhiküsimus oli siiski – mis siis kui…?


Me ei oleks olnud ilmselt tavaolukorras teineteise jaoks esimene valik. Mistõttu oligi müstiline, kuidas me vaatamata oma erinevusele siiski kuidagi üksteise poole tõmbusime. Kuna tema oli elanud 3a Tais, siis õhkas sealt avatud mõtlemist. See väga meeldis mulle, aga alati tundus see olema hea omadus suurepärasele sõbrale. Seda, mis meie vahel tekkinud oli nimetasime mõlemad äärmiselt süütuks, puhtaks ja ilusaks emotsiooniks, mida oleks patt seksi või tunnete virr-varriga rikkuda. See mäng oli ohtlik, sest kaotada oli palju – sõprus, mis meie vahel oli tekkinud oli nende killast, mida kaotada ei oleks tahtnud.

Kui me kord jälle mõtisklesime, mis see on, mis meie vahel on, oli meiega ka kolmas osapool, kes ütles kuldse kommentaari:” Nii kaua, kui Sa sellele nime ei anna, ongi see ilus ja hea!” Tõepoolest me olime otsustanud, et me ei pane seda tunnet ja omapärast suhet raamidesse.

Ühel õhtul tundsin muret, et ehk oleks targem see asi lõpetada ja püüda olla nagu normaalsed inimesed, sõbrad, nagu sõbrad olema peavad. Jah, see kõlab ju julmalt, aga milleks istutada lillesibul mulda ja siis õie tärgates joosta aiakääridega lille kallale. See tundus minu jaoks märksa julmem, kui lihtsalt sibul käest visata ja matta maha plaan see mulda pista. Tema seisukoht oli, et me võiks ikka proovida jätta asjad nii nagu need on, et kuna me tihti ei kohtu nagunii, siis ehk ei tule ka tunnetemöllu ja kui tuleb, siis tegeleb sellega hiljem. „Ma tunnen end nagu katseklaasis, mind saadetakse mingi rüübi kaissu ja siis jälgitakse, mis juhtub,” pomisesin omaette. Tema vaid naeris. „Ma ei taha suhet, segadust, tundeid, jamasid, pisaraid – ma ei taha armuda,” karjusin murduval toonil. Nii ma tõepoolest tundsin ja mind oli haaranud tõeline hirm. „Mul on Sind lihtsalt oma ellu vaja, nii palju sisutühje inimesi on mu ümber.” Aga minul teda? Fuck! Ma ei taha sõltuda, mul pole kedagi vaja. Otsustasime siiski, et jätkame nii, nagu on ja lubasin, et kui minul tekivad tunded, siis ma lihtsalt lõpetan suhtlemise. Tema muidugi hakkas seletama, et ta ju teab, kui valiv ja pirtsakas ma olen, et mis tunded mul tekkida võiks. No tõesti, see, et tema endas nii kindel oli, ei tähendanud kaugeltki, et mina olen mingi jääkuninganna. Ma teadsin ja tundsin väga selgelt, et ma võin armuda… See oli vaid aja küsimus.

Meie vestlused muutusid siiski tõsisemaks. Ühel õhtul tunnistas ta, et on mõelnud just minule, et mina vääriks midagi paremat, kui tema. See oli üllatav, sest olin samal päeval mõelnud just sama asja, et miks see suhe tegelikult toimida ei saaks. Ma teadsin, et ma ei saa teda tarida oma keerulisse ellu, kus tulevik on teadmata. Ma ei tahtnud armuda, veel vähem tahtsin, et tema armuks, sest seda suhet lihtsalt ei tohtinud tekkida. Pealegi, kui mees räägib, et ma väärin paremat, siis tähendab see tavaliselt eesti keeles, et mul pole lihtsalt huvi ja ma mõtlesin toreda vabanduse, et sind mitte solvata. Tema väide oli, et alati see kindlasti nii pole… Mida ta tegelikult oma mõtles või tundis – who knows. Sinna see vestlus jäi…

Mõni päev hiljem otsustasin, et pean talle tõtt rääkima. Isegi kui oleme vaid sõbrad, väärib ta ju tõde selle kohta, mis olukorda ta end mässinud on. Tundsin, et võlgnen selgituse – miks ma ei taha armuda, miks ma ei taha, et temal tunded tekkivad ja miks ma kategooriliselt suhte vastu olen. Aga kuidas öelda ilusate sõnadega ja ilma kaastunnet või hirmu tekitamata, et õu, ma tahtsin nii muuseas mainida, et ma isegi ei tea, kaua mul jäänud on… Elada noh! Ja reaalsus oli ju see, et ma ei teadnudki. Ma teadsin ja tundsin, et iga päevaga läks olukord hullemaks, aga kas see muutus peatub või kas seisak tuleb mingis hullemas staadiumis või tuleb vikatimees järsult – seda ma ju tõepoolest ei teadnud. Aga ma tahtsin, et ta mõistaks, et ma olen normaalne inimene ja, et tema on normaalne inimene, aga isegi kui meie vahel lööks lõkkele ilus armastus, siis ma ei saaks mitte kunagi pakkuda talle seda, mida üks naine pakkuma peaks – tulevikku. See oli kurb ja see vaevas mind pidevalt, nüüd tuli vaid leida sobiv hetk ja seda ka öelda… Kuidas? Seda ma ei teadnud…

Sama päeva õhtul, kui olin seda otsustanud teatas härra, et ta oli mõelnud, et see aeg, mis oleme olnud koos, on olnud parim ja isegi kui ta leiab kellegi, siis ei ole selle inimesega kindlasti nii mõnus. Oh my God, mõtlesin mina, persse, miks just nüüd see jutt, kui mul oli plaanis rääkida tegelikust olukorrast. „Kuhu Sa rihid,” küsisin ilmselt lausa kurjal toonil. „Sinuga on tõesti hea koos olla,” tuli vastus. Shit, ma ei tahtnud seda kuulda. Ta muretses, et kuidas ta tulevikus ütleb oma kallimale, et sry, aga mulle meeldib tegelikult oma sõbrannaga rohkem koos olla. „Naudi seda aega seniks, kuni seda on,” ütlesin vaid lõpetuseks ja lisasin, et vaevalt ta hakkab käima kellegagi, kellega tal pole sama hea või paremgi. Ja siis see tuli…”Keda me lollitame, loomulikult pole mul ka pohhui!” Mul jättis süda lööke vahele, sest see tähendas vaid üht – vestlus, millele olin hommikul mõelnud, pii toimuma kiiremini, kui olin arvestanud. Olin just samal päeval ostnud üli seksika pesu, päris tore oleks ju sellega poiss lõplikult võrgutada ja siis teatada, et anna andeks, aga siinkohal see asi ka lõppeb ja seejärel patja nutta. Olin end kahtlemata jamasse mässinud.

„Kas Sa arvasid, et põgened ära Põlvasse ja asi jääbki nii?” „Kas polegi nii lihtne,” küsisin vastu. Tundus nagu oleks ta asjade peale mõelnud. „Ära muretse, kui asi liiga tõsiseks läheb, on mul kaart, mis tõmbab kõigele vee peale. Kurb, aga tõsi,” tulistasin enesel pisar juba silma tikkumas. „Mis kaart?” „Palun, ma ei taha sellest rääkida, kas me lihtsalt ei võiks nautida seda hetke, mis meil on?” Tundub, et ta lõpetas torkimisse. „Homme juba näeme, luban erilist ööd,” sõnasin kavalal moel. „Meil on kõik ööd erilised olnud!” See oli armas, tema oli armas, see „suhe” oli armas ja ta lubas, et ei lase millelgi seda rikkuda, sest see on siiras, puhas ja ilus. Kuulda üht meest nii ütlemas oli kuidagi eriti eriline. Seda, mida pidin rääkima, ma ikka ei rääkinud, sest ma ei tahtnud, et see ilus, äsja tärganud lill peaks juba närbuma karmi reaalsuse küüsis.

Meie kohtumise hommikul saatis ta järgneva sõnumi:” Sa küsisid, et kas ma kardan ja ma vastasin, et nii ja naa. Taipasin, et tegelikult kardan väga – mul on hirm ebaõnnestuvate suhete ees.” Just eelmisel ööl olin ka mina paraja paanikahoo all kannatanud. Aga rahunesin, sest taipasin midagi väga olulist. Me kohtusime reisil, kuhu minul puudus arstide luba minna, reisil, mille jaoks mul polnud raha ega reisikaaslast ja mille kohta nõid oli öelnud, et ükskõik mis, jäta kasvõi oma 25nda sünnipäeva pidustused ära, aga reisile sa pead minema. Ma riskisin oma eluga, ma sain oma sõbrannalt kingituseks suure summa raha ja ma otsustasin reisile minna üksi. Ma ei käi üksi lõunatki söömas. Ja mis veel naljakam, ma olin juba pool aastat väitnud, et veel enne aasta lõppu ja ilmselt novembris, leian ma kellegi – mu sisetunne ütles seda. Kui see kõik polnud ettemääratud, siis mis siin veel saab olla? Seega vastasingi talle, et kui algus oli ettekirjutatud, on ka lõpp, seega tuleb vooluga kaasa minna… Tuleb, mis tuleb!

Tähtis õhtu oli kätte jõudnu. Jällenägemise rõõm oli loomulikult suur. Meie vestlus oli vaba ja vahetu, nagu alati oli olnud. Ma tundsin end temaga hästi, aga veidral moel polnud seda sisemist värinat, mida olin kodus tundnud. Vaatasime filmi ja heitsime magama. Und ei tulnud kummalgi, aga enim häiris mind see pohhuismi tunne. Mis oli juhtunud? Miks ma ei tundnud enam seda, mida oli varem tema kaisus tundnud? Ta oli ju endiselt sama armas ja hea. Ütles veel, et nõustub minuga, kui ütlen, et see on ohtlik mäng. „Tunnen, et mängin tikkudega, sest iga hetk võib see klõps käia,” ütles ta mulle silma vaadates. „Kas Sa mulle öömaja pakud, kui külla tulen? Tulen Sind kindlasti Põlvasse vaatama!” Ikka pakun.” Süda oli siiski raske. Kuhu tunne jäi? Ma ju sisimas siiski lootsin, et sellest asjast sünnib midagi erilist – keelatut, aga erilist. Nüüd aga oli mind tabanud imelik tühjus. Oli see mööduv? Hommikul andsin lahkumismusi ja kalli ja jätsime hüvasti. Ilmselt oli tal veel tükk aega keha imelik, sest oli ju seksikas pitspesu oma töö teinud. Lihtsalt endiselt tundsime mõlemad, et veel ei tohi… Nüüd, kus mind olid tabanud kahtlused, olin eriti veendunud, et seksiga on tarvis oodata. Olin teel tagasi koju ja teadsin, et nüüd me pikalt ei näe. Valetaksin, kui ütleksin, et mul puudus igatsus… jah, vaatamata segastele tunnetele ööpimeduses, ma siiski igatsesin teda …

Edasised sündmused toimusid kõik väga kiiresti. Kas ma rääkisin talle? Jah ja seda polnud raske teha, just sellel pohhuismi hetkel. Pealegi kaotada polnud ju tol hetkel midagi. Rääkisime asjad selgeks. Kuna ma polnud päri s koju veel jõudnud, siis olid mu sõbrad minu peale pahased, et miks ma 6h järjest kellegagi seletan. Tõepoolest, meil juttu alati jätkus ja see polnud kunagi selline pastakast imetud teema, et peasi, et räägiks ja ka vaikus polnud piinlik. Kõik oli tasakaalus. Fakt oli see, et mingit laadi otsus oli vaja ära teha, sest kui pikalt vaagida, kas teha omletti või pannkooke, siis seni läheb piim vanaks. Me tahtsime koos olla, aga samas leidsime alati miljon põhjust miks seda mitte teha. Küll oli selleks hirm sõprust rikkuda, siis asjaolu, et meil on erinevad plaanid oma tulevase elukohaga, siis minu tervis ja sinna takka veel 101 muud põhjust. Siis aga saabus selguse hetk – kui me ei proovi, ei saa me iial teada. Milleks lasta see ilus algus raisku. Seega olime otsustanud, et proovime, tuleb, mis tuleb. Iga kogemus on millekski hea ja kui me sel ajahetkel teineteist vajasime, siis ju oli see õige asi. Samm sammult, nagu homset ei olekski.

Selline oligi meie kohtumise lugu, meie loo algus…