Minu aastavahetus osutus sel korral päris üllatusterohkeks. Olime sõbraga kokkuleppinud, et ta sõidab mulle aastavahetuseks Tamperre külla. Veel laevast sain kõne, et millist napsu külakostiks tuua ja kõik tundus normaalne ja minevat plaanipäraselt. Olin just uksest välja astumas, et minna viimaseid shopinguid tegema, kui helises telefon… „Kuule, Sulle meeldib ju spontaansus? Ma võtan ühe inimese kaasa.” Ah, ah, nii, nüüd on mingi linnu laevast kaasa korjanud oli minu esimene mõte. „Vaata, ma eile Tartu – Tallinn tee peal korjasin ühe hääletaja peale, kutsusin ta endaga kaasa!” Mis mõttes kutsusid kaasa”, küsisin mina. „No ta on hästi põnev inimene ja Sulle ta meeldiks, loete sarnaseid raamatuid jne, ta on 35a mees.” „Segi oled kamminud või? Sa võtad minu ema korterisse kaasa mingi boheemist hääletaja?” „Ta on tõesti väga ok, andsin talle laenu, et ta saaks laevapiletid, aga kui Sa pole nõus, siis jääme Helsingisse!” „Okeiiiiiii….”
Asi tundus mulle kergelt öeldes kahtlane. Emale olukorrast rääkides küsis ta esimese asjana, et ega minu sõbra näol pole tegemist gayga, sest miks muidu ta mehi peale korjab. Teine mure oli ikkagi see, et täiesti võõras inimene, vb hommikul ärgates pole riiulit ka enam seinas. Ja kolmas jama seisnes selles, et olime planeerinud õhtusöögi sõbra juures, kuhu oli veel eriti kummaline kontvõõras kaasa võtta.
Teades oma sõpra, kes on avatud suhtleja oli kindel kaks asja – kui tegemist oleks mingi rumala tölliga, siis teda ta minu juurde kaasa ei võtaks, aga samas teades ka kui tolerantne minu sõber on, võis juhtuda ka, et öömaja tuleb anda mingile kodutule, keda sõber nüüd jõulumeeleolus poputab.
Pidasime emaga nõu ja lõpuks otsustasime, et mis seal ikka, elame – näeme, ei hakka ju minu aastavahetust ka ära rikkuma. Kohas, kus õhtusöögi olime planeerinud ütles veel majaomanik, et nii kui sisse astuvad teeme pildid, et kui pärast maja tühjaks röövitakse on midagigi olemas. Istusime siis kõik maha ja ootasime… Sõber oli helistanud, et jäävad 2h hiljaks mistõttu olid närvid veel eriti pingul. Kujutasin ette, et äkki mingi hambutu või koerakasukas kodutu. Või äkki mingis dressides jorss või mingi eluhammasrataste vahele jäänud intelligent , kes nüüd bussirahagi kokku ei saa. Hoidku taevas veel kirppude eest!
Passin siis akna peal ja näen, et tulevad. Hingasin sisse-välja ja avasin ukse. „Huuh, polegi hambutu ja kodutu ka ei paista”, mõtisklesin omaette. Kutsusin poisid edasi ja tutvustasin teistele. Noormees uuris, et mis keeli siin räägitakse. Selgitasin, et suhtleme soome ja inglise keeles. Jutu käigus selgus, et härra räägib ka rootsi keelt. Juhtumisi rääkis seda ka majaperemees. Ja läkski keeltekümblus lahti – räägiti inglise, rootsi, soome ja eesti keeles. Ja teemas olid oi oi kui huvitavad. Ehk siis mu sõber oli peale korjanud ja hetkeemotsiooni ajendil kaasa kutsunud mehe, kes on elanud Rootsis, Norras, Prantsusmaal ja kes hetkel elab Lõuna-Eestis talus, kus pole elektritki. Ta on ennast looduse rüpes harinud – kontvõras räägib lisaks inglise, vene, rootsi ja eesti keelele ka veel prantsuse ja jaapani keelt. Säh Sulle kodutu! Ma olin positiivses mõttes šokis, sest ma polnud ammu midagi sarnast kogenud, inimest, kellega saab rääkida sügavatel vaimsetel teemadel. Oma uskumuselt oli ta budist, mis tegi ta veel eriti huvitavaks. Ta püüdis meid kõiki vestlusesse kaasata ja see oli üks armastust täis õhtu. Kui me veel öösel ema korterisse tagasi läksime, siis jutustasime elust ja olust 4ni hommikul. Mees, kes on õppinud sotsiaaltööd, psühholoogiat ja majandust, täiendanud end psühhoanalüüsi alal , õppinud nii Eestis kui Leedus – see on väärt vestluspartner.
Hommikul ta tunnistas, et on olnud viimased aastad erak ja inimesi vältinud ja oli just kaks nädalat tagasi mõelnud, et on end nüüd piisavalt harinud, aeg on inimestesse naasta – Jumal viis ta kokku minu sõbraga ja seeläbi minuga. See oli tõesti juhitud kohtumine ja muutis meie kõigi elusid. Me olime tema naasmise esimesed inimesed… Alles ta harjutas veel koduseinte vahel viiulit, järgmisel hetkel oli ta juba võhivõõraga Soomes – külas võhivõõral tüdrukul ja tema perel, kes kartsid, et kohtuvad mõne Eesti maanteeröövliga
Üks tema parimaid tsitaate oli: ”Võõrad on sõbrad, kellega me veel tutvunud pole!” Nii on!
Ma tänan oma sõpra, et ta tundis ära mida meil mõlemal vaja on ja ma tänan Sind, armas võõras, et Sa tulid ja olid – see oli hästi kasutatud aeg, see oli väärtuslik meile kõigile!
Nii, et kallid sõbrad, usaldage, avage oma süda ja vahel isegi koduuks ja uskuge, et pole veel kadunud sügavus, õiged väärtushinnangud ja intelligents – vahel ta vaid peidab endas kuskil sügavas metsas, et kord tuhast tõusta ja valgustada kogu kogukonda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar