Pimedas öös me oleme teel,
ümbritseb hirm, kõik tundmatu veel.
Ainsaks valguseks tähtede kee,
natuke lohutab ka kuu helendav leek.
Sa hoiad vaikselt mu käest,
väriseb käsi ning laubal külm higi, kas näed?
On kahtlused hinges, ees on raskuste mäed,
kuid aitamas on inglid ja kõrgemad väed.
Meid sidunud saatuse käed.
Samm sammult edasi läeme,
Teineteist uue nurga alt näeme.
Nurgad on teravad – karjume, andestust palume.
Vahel on valus, üksteiselt halastust anume.
Igatsus hinge rusub,
päev nii aeglaselt kulub.
Südamesse suur tunne end punub,
hinges on lootuste kudum.
Me seisame hommiku lävel,
tõde on selgumas, tunne on vägev.
Nähtud on hingede sügavaim sopp,
ei karda me tuult, tuld ja sügavat vett,
see kõik ei ole enesepett.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar