Peale seda, kui 2010ndal aastal pidin üle elama infarkti muutis see suuresti minu vaateid elule. See oli see hetk, mis sundis mind aja maha võtma ning eneselt küsima: kellele ma elan, kuidas ma elan, millise eesmärgiga ma elan?
Ma olen viimastel päevadel väga palju mõelnud Eesti inimeste peale – lihtsate tööinimeste peale. Me tõuseme hommikul üles ning veename vannitoas hambaid pestes, et see hommikune trauma on normaalne ja, et me oleme sellega harjunud. Pealegi teevad ju kõik nii ja raha on ka vaja. Lapsed visatakse kooli ja lasteaeda ja tormatakse tööpaigale, olgu siis kontorisse, ehitusele, tootmishoonesse või leti taha. Võib-olla Sina, kes sa seda loed, töötad näitekirjaniku või modelliagentuuri juhina, aga fakt on see, et selleks, et elada pead ka sina tormama. Kurb tõsiasi on siiski, et enamik inimesi ei tee tööd, mida nad armastavad. Kui Sind hommikul pelgalt mõte oma tööpaigast erutab, siis oled sa üks väheseid erandeid.
Majanduslikult rasked ajad on viinud olukorrani, kus lapsevanemad jõuavad lasteaeda viimasel minutil ja pereisad helistavad aina tihedamini, et öelda:“Tööl läheb kauem, ära mind ootama jää!“ Mida need esialgu tähtsusetud asjad tegelikult Eesti peredega teevad? Kas need lapsed on õnnelikud, kes näevad ema/isa vaid magamamineku ajal? Kas need naised tahavad kodus olla, kui elu koosneb ootamisest , kas mehed saavad tunda end hea mehena, kui naine on kodus morn ja külmaks läinud suppi luristades peab ikka mõtlema, kas ots otsaga kokku tullakse. Paljud meist töötavad 24/7 – isegi kui me ise koju jõuame, siis meie aju on veel endiselt töölainel.
Ma ei kirjuta seda siin sellepärast, et mul oleks varrukast lahendused võtta, kuid ma tahan teid panna selle üle lihtsalt mõtlema. Tõusen-söön-tööle-koju-söön-magama. Ja ühel hetkel sa mõistad, et kurat võtaks, elu ongi läbi juba. Ja mida me siis saanud olemre? Haiged liigesed ja rikutud silmanägemine ja isegi miljonit pole pangaarvel, mis seda kõike korvaks. See on kurb! Meie lapsed on suureks saanud, meie noorus on käest libisenud, meie ülemus ei vaja meid enam ja meie naine on märkamatult ammu lahutuse sisse andnud. Kas Sa üldse märkasid, et teda enam pole sinu kõrval?
Olen kuulnud, et enim kõrvalhüppeid leiab aset tööjuures. Kõlab täiesti loogiliselt. Kellel on aega koju oma kaasa juurde minna, kui on võimalik kohvipausi ajal väike seks teha ja sealt jätkata tööjuttudega. Kes hakkab kinni maksma oma naise puhkusereisi, kui ülemus maksab kinni oma töötajate ühise preemiareisi. Ja kes see viitsibki koju morni naise juurde minna. Pealegi saab alati öelda, et :“Tööl läheb kauem!“ Ja nii need pered lagunevad.
Inimesed ütlevad, et neil pole aega. Aega mille jaoks? Aega oma laste jaoks, aega oma hobide jaoks? Aega iseenda jaoks? Aga mis siis elu mõte üldse on? Aega pole siis, kui Sulle öeldakse, et kaks kuud on elada jäänud. Kas ka siis tormad sa otse arsti kabinetist kontorisse, et üks tähtis kiri veel ära saata? Kas ka siis tahad sa veeta oma hilisõhtud perest eemal? Kas ka siis on raha kõige olulisem?
Me töötame selleks, et elada, et leib oleks laual ja katus pea kohal ja elame selleks, et töötada, et ikka oleks koht kuhu tormata ja mille küljes ihu ja hingega rippuda. Aga kas see pole mitte julm? Kas niimoodi me tahame veeta terve oma järelejäänud elu?
Minu elumoto on ikka olnud, et ela nii, nagu täna oleks sinu viimane päev. Mitte, et ma surma ootaks või kardaks, vaid see mõte sunnib lihtsalt eraldama olulist ebaolulisest. Mis on olulisem, kas näha oma laste esimesi samme või sõita 7 seeria bemmiga? Mis on maitsvam, kas kiiruga haaratud burger või oma naise armastusega tehtud õhtusöök? Kas kui ma keeldun tegemast ületunde, kas siis ongi vaesus või olen ma pigem õppinud väärtustama oma aega? Mõelgem sellele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar