Elu on kahjuks kaardimäng. Sa ei tea iial millised kaardid saatus Sulle välja jaotab. Fakt on see, et kui me avame ennast, lubame enesele ligi, siis oleme ka haavatavad. Risk haiget saada kaasneb alati, kui oleme lubanud end tunnetetandrile. Sealt võib väljuda võitjana, aga vb naasta ka kuulihaavadega ning lombakana.
Ühel õhtul pani ta minu käe enda rinnale ja ütles:“ Tegin Sulle siia pesa – vooderdasin sulgedega ära, et sul siin hea ja soe oleks.“ Milline külm naine ma oleks pidanud olema, et see poleks mind liigutanud? Samas ilusaid sõnu ennegi ju kuuldud, aga sel korral need sulatasid, isegi mind, kes ma olen külm nagu antarktika ja tundetu nagu betoon. Kui mees sõidab Sulle öösel kell 4 teisest riigist järgi, siis see paneb sind uskuma, et armastus on võimalik. Kõige selle juures mu sisetunne tõrkus uskumast, et tegemist on reaalsusega. Teisalt jälle olin ju alati paadunud skeptik olnud. Oma eelmises suhtes sain alati tõreleda, et mida küll mees veel tegema peaks, et ma usukus tema 7a kestnud tundeid ja piiritut armastust. Ma ei tahtnud enam olla skeptik... ega jääkuninganna. Seda enam, et loo algus oli olnud nii muinasjutuline ja paljutõotav.
Kahjuks aga pole elu armastusfilm ega imal romaan. Enne kui arugi sain oli mind ämbri külma veega unest äratatud. „Mul ei ole tundeid“, kõlas ainus selgitus.
Ja mul polnud sõnu... Keegi oleks mind nagu vooluvõrgust välja tõmmanud. Screen oli must. Null emotsiooni. Null mõtet. Kurb? Vihane?Pettunud?Nothing! Ma üldse ei adunud, mis äsja juhtunud oli. Sa tahaksid nutta, aga pisaraid pole, sa tahaksid lüüa, aga mille eest, sa tahaksid midagi öelda, aga sõnu pole.
Kas ma ise pole alati öelnud, et ausus ennekõike?Kas ma mitte ise pole sarnasel moel kedagi jätnud?
Me elasime ühes suures illusioonis. Tahtsime, et see suhe töötaks. Mõlemal ju tunded kõikusid üles/alla nagu Ameerika mägedel, aga sellegipoolest see idüll meeldis meile. Hommikused kaisutamised, ühised pannkoogi küpsetamised ja pikad jutuajamised. Kõik oligi nagu päris.
Kahtlemata ma tundsin end nagu põrandamatt. Kuidas teisiti saabki ennast tunda kui Sind on tõstetud kõrgele õhku ja siis lastud väga valusalt kukkuda.Teisalt pole mul mitte mingit õigust olla pahane, minu enda kuldreegel – südant ei saa sundida.
Kui ma lõpuks midagi tundma hakkasin, siis segamini olid viha, kurbus, süütunne. Mis läks valesti? Kas ma oleksin saanud midagi teha teisiti? Miks me ei osanud haarata neist hetkedest, kus tunded olid laes, miks me ei osanud neid võnkeid tabada ja säilitada? Samas nädalake tagasi ma tajusin, et tal võivad olla kahtlused, aga ossavalt peitis ta selle väsimuse taha ja kinnitas, et ta ei taha pausi ega järelemõtlemise aega - ta olevat endas kindel, et tahab mind, tahab seda suhet ja kirjeldas väga siiralt enda tundeid... Polnud põhjust kahelda.
Vaatamata kõigile see kõik meenutas mulle, et elan. Ma polnud aastaid enam südamevalu tundnud, sest ma polnud kedagi ligi lasknud. Selles kaardimängus hoidsin enese käes valesid kaarte ja jäin kaotajaks. Aga elu läheb ju edasi.
Ja mis elamisse puutub, siis kahtlemata see lühike romanss aitas mul ühest mustast ajast läbi tulla... Sundis mind oma raskustele julgemalt silma vaatama, sundis mind elu eest võitlema ...
Ma siiralt loodan, et sinna sulgedega vooderdatud pessa lendab ühel päeval õige lind. Ja sel inimesel jätkub sisemist valgustatust oma Pr. Õige ära tunda. Oma loomuselt on ta ju hea inimene ja sooja südamega ja koosoldud ajast pole kahetseda midagi. Tule osata vaid olla olnud aja ja väärt õppetunni eest tänulik.
Ehk minugi rännakud pole veel lõppenud ja elul on üllatusi varuks. Kui ma seda nüüd isegi usuks ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar