Uus peatükk:)

Sõprade tungival soovil alustan siis taaskord bloggipidamist. arvestades, et ma pole siia tükk aega midagi tarka kirjutanud, siis ei oskagi kuskilt alustada. Tegelikult pole ma ju 1,5 aastat ühtki rida kirjutanud kui mõned luuletused/laulusõnad välja jätta. Ajakirjandus on jäänud millekski mis kuulus keskkooli aega - kahjuks. võib lausa öelda, et ülikool on minult kirjutamisisu võtnud. Aga ma siiralt loodan, et see muutub. Põhjus miks ma suur bloggipidaja pole on lihtne - olen liiga kannatamatu...Mõte liigub välkkiirusel, selleks ajaks kui lõppu jõuan olen esimese poole kohta juba 10 teist teooriat välja genereerinud.

Nüüd tuleb vist end ikka kätte võtta, sest ma ei jõua ilmselt kõigile kirjutada msni kaudu mis minuga toimub ja mida uut juhtunud on... Nagu te siis kõik juba arvatavasti teate lendan märtsi lõpus Inglismaale. Lähen lastega mässama ja kooli ka, et keel selgeks saada. Ilmselge, et ilma hea keeleoskuseta ei jõua elus kuhugi ja ma pole raamatust tuupija(ai krt, eesti keel lonkab mul ka : tuupia v tuupija :D) tüüpi. No eniveis on minust saanud nüüd suur valevorst, sest kes käsi südamel vandus, et eesit ma ei jäta ja siit jalga ei lase. Nüüd siis selline laks. Aga ilmselt on see üks elu vajalik etapp, noorus, kus otsitakse ja leitakse, õpitakse ja nähakse ilma. Praegu ei hoia mind siin miski kinni, pole head töökohta ega meest ja lapsi. Free bird, ofcourse I fly :)

Ma tundsin paar viimast kuud, et jooksen peaga vastu seina, ma ausõna käisin ja mõtlesin 10h päevast, et "Jumal, tee midagi, muuda mu elu 180 kraadi" Ja mu sõbrad on selle tunnistajaks, et mu hinges valitses rahulolematus. Hakkasin kahtlema oma erialavalikus, polnud ma rahul oma suhetega, need ei pakkunud mulle rahuldust... Vajasin eneseületust. Ja uskuge, Inglismaa on seda minu jaoks, sest olen harjunud, et mul on väga kõva tugi alati, nüüd siiski pean üksi hakkama saama... Võõras kultuuris, võõras keelekeskonnas, kaugel oma perest ja sõpradest... Ja muidugi mõista saan ma hakkama ;) Ma tõesti ootan seda minekut. Mul on heameel, et sõbrad nagu Kadi ja Timo mind julgustasid, olen alati imetlenud nende julgust võtta sellist sorti väljakutseid vastu.

Praegu pole veel midagi, aga kujutan ette, e lennukis lahistan pisaraid... Maha jäävad ju nii olulised inimesed. Ma tunnen, et viimasel ajal olen oma sõpradega eriti lähedane. Ma tunnen, et olen armastatud ja tunnen, et minu sõbrad on mõistnud kui olulised nad mulle on. Ma saan neid usaldada ja ma tunnen, et mind usaldatakse. See on minu jaoks äärmiselt oluline.

Ma julgustan Teid kõiki tegema elus pöördeid, kui ikka hing kripeldab, siis paluge juhatust ja te saate selle. Ma ei teadnud ise ka, mis peaks juhtuma, teadsin vaid, et nii ei saa jätkuda... Kõndisin päeva pealt koolist minema, tuju oli null, kui leidsin Laura kirja, et pere Inglismaal vajab lapsehoidjat. Minu otsus sündis poole tunniga, teadsin, et minu palvetele on vastatud, minu võimalus on tulnud. Juba järgmisel päeval võtsin akadeemilise, ülejärgmisel kolisin korterist välja ja ma ei kahetse. Aasta on aeg, kus saan asjad selgeks mõelda... Uued sihid paika panna...