Imed elust enesest

Pühad on aeg, kus on aega, ehk  aeg, kus võetakse aega. Mina olen võtnud aega mitme väga hea filmi vaatamiseks. Minu jaoks on hea film see, mis baseerub tõsielul, sest siis on mul võimalus reaalselt samastuda, mul on võimalus imetleda kedagi, kes on reaalselt eksisteerinud. Ma olen alati uskunud, et muinasjutud ning imed pole vaid lasteraamatute idealiseeritud versioon elust, vaid elu ongi imeline. 


Esimene film kandis nime "The Intouchables"  ja see räägib Philippe Pozzo di Borgo´st, kes traagilise õnnetuse tagajärjel jääb halvatuks. Ta pole enam võimeline ise sööma, kõndima, kirjutama, end pesema või wc´s käima.  Jõukas mees otsustab palgata enesele hooldaja. Kes sobiks olema Sinu käed ja jalad? Milline on hea hooldaja? Kas on olemas kedagi, kes suudab meid veel panna nautima elu, tundma rõõmu? Kas ratastoolis viibides on meil veel lootust, et keegi armastab meid meie imelise huumorisoone, teadmiste ning särava naeratuse tõttu, mitte ei kiika meie pangakontot või lükka meid eemale, sest me omal kahel jalal enam ei kõnni. Mida me saame raha eest osta ja mida isegi dollarikuhja  eest ei saa? Kas kaaskondlaste haletus ja kaastunne on tervendav või pigem võtab meil jõu olla oma abitusest üle? 


Teise filmi nimi on "Soul Surfer", mis räägib 1990ndal aastal sündinud surfar Bethany Meilani Hamiltonist, kes hai rünnaku tagajärjel kaotab oma ühe käe. Kas vapper surfitüdruk naaseb enam kunagi surfilauale? Kas meie kirg ja kutsumus võib kaduda, kui elu meid pikali lööb? Mida on võimalik tahtejõuga saavutada? 

Põhjus, miks need filmid mind liigutasid oli imelihtne. Ma ei viibi tänasel päeval ratastoolis, aga ma tean, mida tähendab kaotada kontroll oma keha üle, ma tean, mida tähendab täielik abituse seisund. Mulle pole saanud osaks hairünnakut, aga ma tean, mis tähendab tunne, kui Sa ei suuda ega saa tegeleda ühtäkki enam sellega, mis on Sinu kutsumus ning kirg. Ma tean, mis tunne see on, kui Sinu käsi ei allu enam käsklustele, ma tean, mis tunne on, kui Sulle öeldakse, et kui kiiresti ei tegutse, võid Sa homme näha vaid pilkast pimedust. Pime kirjanik? Kindlasti võimalik, aga ma ei saanud lubada sel sündida...


Ma tean, mis tunne on, kui Sul on ainult usk, lootus ja tahtejõud. Ma tean, mis tunne on võidelda oma elu eest, võtta riske, taluda tagasilööke... Nii nagu nendes filmides  kaotasid peategelased mingi hetk täielikult lootuse, on seda ka minuga juhtunud. Ka mina olen küsinud, et MIKS, miks mina?Ka mina olen küsinud MILLEKS, milleks on see kõik hea või vajalik? Ka mina olen küsinud, KUIDAS, kuidas edasi? 


Ja nüüd ma tean, et miks, kuidas ja milleks. Meiele ei anta raskemaid koormaid, kui kanda suudame. See kõik on juhtunud selleks, et ma saaksin Teile rääkida, et elu on imeline ja imed on elu osa. Ja edasi on ainult tee üles... Meis kõigis on see tugevus olemas, igale olukorrale on lahendus, aga see jõuab Sinuni vaid siis, kui Sa ise usud, ise soovid ning lubad sel raskusel end õpetada. Mis iganes Sinu elus on hetkel toimumas, võta sellest maksimum! Õpi nautima ka seda nõrkust, mis Sinus on, õpi nägema õppetunni väärtust, õpi märkama neid inimesi, kes tegelikult Sinu ümber on. Näe uut perspektiivi, näe võimalusi, märka lahendusi, astu välja mugacustsoonist. 


Kõigel siin elus on põhjus! Ka Sinu elu kõige hullem õudusunenägu on tegelikult samm edasi... 


Elu ongi film ja film on elu. Kui elu Teid jalust rabab, siis tähtis on kiiresti püsti tõusta ja edasi minna, sest kui Sa jääd lamama, siis iga hetkega on aina raskem uuesti püsti saada. Mida kauem venitad, seda suurem on tõenäosus, et Sina ei kontrolli enam elu, vaid elu kontrollib Sind ... Kas Sa tahadki jääda lamajaks? 


"See ei saa lihtne olema!"
"Ei pea olema lihtne, peab olema võimalik!" - Soul Surfer 


Ehk siis pidage meeles -  usk, lootus, armastus :) 


Ma tänan neid inimesi, kes olid minuga siis, kui mul enam polnud ei lootust ega usku, kes siis uskusid ja lootsid minu eest. Ma tänan oma vanaema, kes palvetab igal õhtul mh ka minu eest. Ma tänan oma sõpru, kes julgustasid ning toetasid mind, kelle armastus aitas mul edasi minna. 


Kevadel ilmub minu esimene raamat, mille kirjutasin koos Lauri Luigega. "Must ja Valge Luik - Testament".  Ma loodan vaid üht, et minu lugu inspireerib Teid samapalju, kui mind on inspireerinud Philippe Pozzo di Borgo ja Bethany Meilani Hamilton. 

Tingimusteta armastuse kunst

Ma olen seda siin ja seal ja üpris korduvalt rääkinud, et minu vaimseks eesmärgiks on tingimusteta armastus. Jah, ma tean, et see ei ole lihtne valik, see ei ole kerge teekond, aga see on punkt kuhu ma jõuda soovin. 


Enamike inimeste jaoks on see midagi täiesti utoopilist ja sellest saab üpris lihtsalt aru. Kui me näeme tänaval kodutut kassi ja soovime talle miskit süüa anda, siis me ei eelda ju, et ta tuleb ronib meile sülle ja on kohe meie suur sõber, me ei eelda, et ta tänutundest tunde nurruks, vaid meil on kassist kahju ja me soovime teda tingimusteta aidata. Me anname talle süüa ka siis, kui ta palukese sekundiga  alla kugistab ja kiirelt igaveseks kaob. 


Inimsuhetes aga me ei oska nii mõelda. Enamik ütlevad, et ma pakun ja pakun, annan kogu südamest, aga teinepool on tänamatu. Loomulikult on tänutunne äärmiselt oluline aspekt inimsuhetes, aga olete te kunagi endalt küsinud, kas te tõesti alandlikult ning lahkelt pakute? On see Teie pakutav omakasupüüdmatu? See, et mina kedagi jäägitult armastan, ei tähenda seda, et automaatselt saab või suudab teine mulle sama vastu pakkuda ning see ei tohikski olla eelduseks või tingimuseks, sest järelikult pole minu pakutav läbinisti siiras. 


Loomulikult me otsime kõik oma elus vastuarmastust, aga tegelikult pole need ühepoolsed asjad mitte kunagi külgi mööda maha jooksnud. Selleks, et õppida midagi väärtustama, näiteks siis vastastikust ja väga sügavat armastust, peame kogema ka elu ilma armastuseta, kogema elu armastades, kogema, kui Sind armastatakse. Tänu sellele, et olen oma elus ennastsalgavalt armastanud, tean kui sügav ma olla suudan, see, et mind on armastatud on näidanud kuidas on mees võimeline armastama ja tänu nendele kogemustele oskan ma eriliselt hinnata seda, kui osaks saab kahepoolne tunne ehk andmise ning võtmise tasakaal. 


Ma ei ole kunagi sülitanud olnu peale, pidanud seda väärtusetuks, ega olnud tänamatu. Ma tänan igat inimest oma elus – ka neid on teinud haiget, neid kes on andnud enesest kõik, neid keda olen armastanud ja neid, kes on mind armastanud. See kõik on juhtinud mind tänasesse päeva, kujundanud mind selliseks inimeseks nagu olen. Kes õpetas kannatlikust, kes kasvatanud minus  selgroogu, kes õpetanud humaansust ning tolerantsust, kes  naiselikku hellust ja naiseks olemise kunsti. 


Minu elu on elav näide sellest, et kõigepealt pead Sa põhjas ära käima, et õppida teatud asju hindama. Õigemini ei pea, aga mina enne ei õppinud. Ehk nagu ütleb üks minu arstist sõbranna – Sa oled raske pähkel ja ei õpi väga kiiresti. Ei õpi jah, mind on alati tulnud kõvasti raputada, et oma kangekaelsusest loobuksin. Selleks, et mõista kui oluline on elu ja tervis, pidin sellest elust äärepealt ilma jääma, selleks, et mõista, et kangekaelsuse ning jõumängudega suhet ei loo ega säilita, pidin ma mõned suhted täiesti tuksi keerama. Teisalt ma ei heida endale minevikku ette, ma ei ela minevikus, ega kahetse, vaid ma võtan oma kogemused, õppetunnid ja astun sirge seljaga edasi. Loeb ju tulevik, mitte minevik. 


Ehk siis minu tänase hommiku mõte on see, et lubage elul ringelda. Jagage kõike, mis Teil on, olgu selleks aeg, raha, armastus, teadmised. Ja kõik, mida te jagate, olgu jagatud tingimusteta, sest siis on see südamest, sest ainult siis, on sel väärtus. Ja nagu te jälle minu enda elu põhjal teate, siis ühel hetkel, kui olete õppinud andma ja õppinud ka vastu võtma, sest olete aru saanud, et see ongi tasakaal, hakkavad imed Teie elus juhtuma. 

Tunnete eest pakku

Ma olen viimasel ajal palju hakanud mõtlema gay-kogukonna peale. Seda ilmselt seetõttu, et ka paljud minu enda tuttavad on n-ö. kapist välja tulnud või sel teemal avalikult sõna võtma hakanud. Aga see, kes keda armastab või kes kellega magab, pole üldse selle teemapüstituse fookus. 


Ma olen hoopis mõelnud sedapidi, et kuidas mõjub inimesele see, kui ta peab oma tundeid alla suruma ehk siis kas valetama iseendale või mingitel põhjustel oma lähikondlastele. Need ei pea olema gayd, vaid see võib olla ka õpetja ja õpilase vaheline case või olete väga religoosest perekonnast ja teil on järsku tunded abielu mehe/naise vastu või on tärkamas mingi kolleegide vaheline asi, mis oleks n justkui targem kohe eos tappa või alla suruda, sest sellest võib hiljem palju paksu pahandust tulla. Arstina oma patsienti välja kutsuda on vist ka mitte just kõige eetilisem, eksole?


Neid niinimetatud keelatud olukordi on ju küll ja küll. Mõne asja keelame endale ise, mõnele asjale vaatab viltu ühiskond. Aga mis on tagajärg? 


Ka minul on tekkinud elus olukordi, kus ma tunnene, et tunded, kui sellised võivad kõik ära rikkuda. Ja loomulikult, kuna konkreetset tunnet ei saa ju keelata või kontrollida, siis alateadlikult (või siis teadlikult, Jumal seda teab), toimub meis enese lukku panemine. Ehk me viime end seisundini, kus me ei tunne ega mõtle mitte midagi. Mõnes mõttes see justkui lahendaks olukorra, aga tegelikult võrdub see olukorraga, kus keegi laseb teist kuuli läbi, päris teise ilma ei lähe, aga elulooma ka ei saa. Ehk mis kuradi elu see on, kui Sa ei tohi tunda? Mis elu see on, kui Sinu peas ei liigu mitte ühtki mõtet, kui olete ehitanud sellised kaitsemüürid, nagu III maailmasõda oleks kohe ukse ees. Minul loomeinimesena tähendab see automaatselt seda, et loominguline produktiivsus on null. Sest mõistus ei jaksa ju selekteerida, mis on lubatud ja mis lubamatu mõte, seega ei tule sealt kupli alt mitte midagi asjalikku. Rinnust välja tõstetud süda ei saagi ju tuksuda ehk kui süda on lukku keeratud, siis elu jääb seisma.


Ja kujutage ette, kui tihti tuli seda ette sajandeid tagasi, kui veel vanemad Sulle abikaasat valisid või klassivahe oli reaalne põhjus, miks inimesed tundeid alla surusid. Vaatame vanu filme ja mõtleme, et küll oli ikka jube aeg, aga mis siis tänapäeval teisiti on? Ühiskond on märksa tolerantsem, aga inimesed ise nii lõhutud ja katki, et ei julge enam midagi tunda, keelab ise endale tõelist armastust ja valib ise endale elu vales. See tegelikult on päris kurb. 


Meie ümber on nii palju inimesi, kes kannavad maske. Mõni mees abiellub naisega  ainuüksi sellepärast, et varjata, et tegelikult on tal suhe mehega, et tegelikult pole ta kunagi naisi armastanudki. Parimal juhul on see abielunaine kursis, et on vaid suitsukate, aga halvimal juhul teeb ta seda tsirkust kaasa enese teadmata. Meie inimkond ise on valinud elu valedes, elu kuskil võltsmaailmas,  kus kõik  kõigile päevast päeva näkku valetavad. 


Selleks, et taas tunda, on vaja anda endale luba, luba tunda, luba olla inimene. Arutasime just hiljuti ühe sõbraga, et inimesed lülitavad end välja väga erineval moel – kes pistab nina viinaklaasi, kes lohutab end juhusuhetega, kes mattub töösse, kes jookseb või rassib end jõusaalis nii oimetuks, et Jumala eest midagi ei mõtleks või tunneks. Inimesed põgenevad oma tunnete eest. See hirm iseendaga silmitsi seista on enamikel nii suur. Lihtsam on otsida mingi tegevus, mis aju halvab, kui tunnistada, et jah, ma armastan naiste asemel mehi või jah, ma olen õnnetus suhtes või jah, ma olen oma kolleegi/õpilasse/patsienti  kõrvuni armunud. 


Kas te mäletate neid hetki, kui lubasite endil tunda? Neid hetki, kus te ei lasknud kellegi arvamusel korda minna, neid hetki, kus silm säras, kus luges ainult hetk, kus hirmudel polnud Teie elus kohta, kus homne ei lugenud? Kas mäletate, kui õnnelik te siis olite? Kas poleks mitte imeline, kui kõik päevad sellised oleks? Kui iga päev voolaks meist läbi elu, kui igapäev tunneksime end elusana. Kas poleks imeline taas ELADA? 

Lase minna - kõigil ja kõigel!

Ma tabasin end paar päeva tagasi mõttelt, et ikka mul on see nõme komme elu kontrollida. See on see komistuskivi minu elus, millega ma pean veel kõvasti  tööd tegema. Õnneks peale surmaeelse kogemuse saamist, pole ma  enam mingeid pikaaegseid viisaastaku plaane teinud, aga inimsuhetes ma ikka kipun panema paika mingeid rolle. 

See pole ilmselt mitte ainult minu probleem. Mõelgem, kas ka ka Teie ei loo oma peas mingit pilti, kuidas Teie elu peaks välja nägema, homme, kuu või aasta pärast. Tõstame käed, kes on seda teinud? Nüüd mõelgem sellele, et kui te kohtate uusi inimesi oma elus, kas te üritate kohe neid lahterdada mingisse kasti? Umbes, et see on nüüd küll hea sõbra materjal ja sellest saaks hea koostööpartneri ja see onju lausa ideaalne mees/naine minu laste isaks/emaks. Kes on seda teinud? Enamik ilmselt. 


Ja kohe kui oleme need raamid loonud, siis üritame end hambad ristis sinna raami suruda. Esimene tunnus on klammerdumine. Hoian kümne küünega kinni oma tööst, sest ma pean ju viie aasta pärast olema oma valdkonnas  karjääri tipus. Või klammerdume mingi inimese külge, sest dämit, temast kindlasti paremat pole olemas ja ta teoreetiliselt ju nii hästi sobiks minu ettekujutatud peremudelisse. 


Oma peas oleme kõik detailideni läbi mõelnud. Ja siis me tõuseme hommikul üles ja mõtleme, et küll see elu on ikka igav, sest mehaaniliselt käid iga päev sama rada ja vaatad elule väga kitsalt, sest Sul on seal ees mingi punane täpike, mille poole Sa justkui püüdled. Fookus on paigas ja see pole alati mitte halb, aga tihtilugu kaasneb sellega pimedus, mis ei luba meil näha alternatiive, ei luba näha seda, mida elul veel pakkuda on. 


Oled Sa mõelnud, mis tunne võiks olla elada nii, et Sa ei teagi, mis homne päev toob ja Sa isegi ei muretse selle pärast? Sest reaalsus ju on, et tegelikult me ei teagi. Mis tunne oleks loobuda igasugusest kontrollist ja lihtsalt vooluga kaasa kulgeda? Fakt on see, et kuulates südamehäält ei ole võimalik kuristikku kukkuda. Mis tunne oleks olla täiesti vaba, lasta lahti kõigest ja kõigist siin elus? Mis tunne oleks mitte grammigi sõltuda oma tööst, partnerist, neljast seinast, rahast? Kas me tõesti usume, et kui kümne küünega asjadest ning inimestest kinni ei hoia, siis olemegi nagu paljas püksinööp? See pole ju nii! Seal kus on valge paberileht või vaba ruumi, maalib elu alati midagi ilusat, midagi mida me tõeliselt väärime. 


Ma ei tea näiteks mis homne päev enesega toob, aga juba täna on minu hinges ootusärevus.  Mul on põhjust uut päiksetõusu oodata, sest tahan  näha, mida fantastilist elul minu jaoks taaskord varuks on. Kui kogu minu elu oleks detailideni ette teada, siis oleks see nagu ristsõna, mille lahendus on ette kirjutatud, mis point seda siis üldse lahendada on? Mis mõte on elada, kui oluline on vaid sihtpunkt ja teekond ise üks kannatusterada või päevast päeva korduv  igav rutiin. 


Vahel lihtsalt piisab teadmisest, et ma olen saadetud põhjusega, mul on oma aeg ja roll, nii,  nagu on ka roll ja aeg inimestel minu elus. Selle asemel, et pidevalt üks samm elust ees olla ja ennustustega tegelda, muretsemisele aega kulutada,  võiks nautida antud hetke, mis on ju ainulaadne ning kordumatu. 


Meis on justkui geneetiline kood, et peame kõike ja kõiki siin elus kontrollima, eeskätt iseendeid. Väljendid ”ma pean”  ja “ma ei tohi” kummitavad pidevalt kuskil kuklas. Mida Sa siis õigupoolest pead ja mida sa ei tohi? Kes on need keelud ja käsud paika pannud? Ma ei pea elama elu, mis mulle rahuldust ei paku ja ma tohin teha oma valikud. See on ju minu elus, minu üks ja ainus elu, minu kordumatu elu. Ise oleme end sellesse kongi pannud ja ise tuleb meil endid sealt ka välja aidata. 


Vahel on kiusatus kontrollida, või vähemalt tulevikku ette teada, aga see tekitab vaid stressi, sest selle kõigega kaasneb plaanimajandus ja muretsemine. Ma ei taha muretseda, veel vähem tahan ma elada elu, kus kõik on detailideni planeeritud ja ette teada ja mis kõige hullem, ise millestki kramplikult kinni hoides, ei saa me iialgi teada, mis elul meile tegelikult varuks on! 
Usalda elu ja lihtsalt lase minna - kõigel ja kõigil... See, mis Sinu ellu päriselt kuulub, tuleb ühel või teisel moel alati tagasi pildile. 

Ebatäiuslikkuses peituv täiuslikkus

Nii nagu kõik Teie, heitlen ka mina päevast päeva mingite enda nõrkade kohtadega. Meil kõigil on alati midagi, millega ma peame teadlikult tööd tegema. Ma olen küll viimased paar aastat harjutanud mugavustsoonist väljumist ning enda ja teistega aus olemist, aga ikkagi on minus veel üks osa, mis analüüsib  liialt palju  seda, mida keegi arvab või mõtleb ja see kahtlemata takistab minu teed õnneni. Sellest, et asjalood nii on, sain aru siis, kui komistasin järjekordse maskiga inimese otsa, keda südamega vaadates näen ühtemoodi,  aga see, mida  inimene teadlikult ise välja näitab on hoopis midagi muud. Väljend võlts on ehk liiga julmalt öeldud, pigem on see selline tunne, nagu keegi oleks südasuvel end nagu kubujuss riidesse toppinud. Justkui varjad midagi ära, aga kõik saavad aru, et Sul midagi varjata on. Võib-olla nende vammuste  all polegi midagi nii hirmsat, aga inimene ise on loonud oma peas mingi arusaama, et ta oleks justkui teistmoodi inimene, kui me kõik teised. Kui eestlased  kõik end korraga alasti võtaks, siis uskuge, me kõik oleme siiski  üsna sarnased. See kui mõnel on näiteks  jalg puudu, on sama, nagu mõnel inimesel on puudu huumorisoon. Kah asi nüüd, mille pärast oma pead valutada. 


 Fakt on see, et kõik inimesed, kes meie ellu mingil põhjusel saabuvad, peegeldavad meile meid ennast. Mis iganes meid hakkab tema juures häirima, on tegelikult mingil moel midagi, mis häirib meid meie enda juures.  Jah, ma olen üpris avameelne ja olen end väga palju ületanud. Kaks aastat tagasi ma olin nii lukus, et kõik mida minu blogis lugeda sai oli väga hoolikult valitud. Ma ei valetanud, aga ma ei rääkinud mitte kunagi neid asju, mille puhul kartsin, et võin saada hukkamõistu osaliseks. Mind takistas hirm – hirm, mida keegi nüüd arvab või mõtleb. Sel hetkel, kui selle hirmu ületasin, olen märksa õnnelikum, sest taipasin, et olen ju inimene ja inimene ei pea, ega saagi olla täiuslik. Ma olen inimene ja mind tulebki armastada tingimusteta ja ka mina pean seda õppima tegema. Kandes täiuslikkuse maski, elame illusioonis, et meil on õigus nõuda seda täiust ka teistelt. Aga see on ju enese sabotaaž. See koorem millega  elasin oli nii mahamurdev, et kui lõpuks end avasin, siis oli see nagu vesi, mis paisu tagant välja pääses. Jah, natuke loksutas inimesi minu ümber, aga näete elan mina ja elavad ka teised.  Pole keegi mind hüljanud või minu elust minema jalutanud, pole keegi mind kuskilt lahti lasknud, ei käi keegi haletsemas või ei suhtu halvasti. Vastupidi, elu on palju lihtsam, sest kapis pole luukerede armeed, mille puhul pead pidevalt mõtlema, et kuidas, kuna või kellele midagi rääkida. Hingel on hea ja kerge ning inimesed Sinu ümber on märksa siiramad, sest nähes, et oled ka ilma maskita, oled ka lihtsalt inimene, julgevad ka nemad seda olla. Siirus, see on nii ilus, see on hoopis parem maailm! Ärge kartke, ärge peitke end. 


Üks minu tuttav tunnistas aegu tagasi , et on bi-seksuaal. See ei üllatanud mind, olin seda intuitiivselt alati tunnetanud. Mul oli hea meel, et ta tundis, et saab minu ees end paljastada, järelikult ta tunneb, et ma pole see, kes hukka mõistab, see kes hinnanguid annab, see, kes ise maski kannab. See oli minu jaoks kompliment. Mul oli tema pärast siiralt hea meel, sest iga inimene peaks julgema olla see, kes ta südames on. Mul on nii raske vaadata inimesi, kes käivad küür seljas ringi, sest nad on väsinud sellest koormast, väsinud olemast keegi, kes nad tegelikult pole. See on tohutu stress ja pinge inimese sees, mis lõpuks tapab. 

Loomulikult on teatud asjad, mida tahaksime varjata, mis meile ka endile ei meeldi, aga see on nagu alkoholism. Selleks, et seda ravida pead kõigepealt probleemi tunnistama. Inimloomus pole teps mitte alati nii püha. Ja pealegi on see alati väga subjektiivne. Kui Sinu suurim kohtumõistja, ehk Sinu südametunnistus ütleb, et teed valesti, oled valel teel, siis on aeg muutusteks. Tunnista oma olemust, tunnista, et oled teinud vigu ja tunnista, et tahad, et asjad muutuksid. Muutuvadki! 


Meie topeltmoraaliga ühiskonnas ei tasu üldse mitte kuulata, mida keegi teine ütleb või mõtleb. Ütlevad ikka need, kes ise kõige patusemad on. See, kes elab oma südame järgi, harmooniliselt kooskõlas iseendaga, ei lähe kellegi teise ellu surkima ja näpuga näitama. Ütlejad on ikka need, kes ei julge iseendale otsa vaadata ja oma probleemidega tegeleda. Las nemad jäävad, tuleb ka nende aeg...Kui Sa päevast päeva elad mõttega, et mida keegi arvab, siis lõpuks võid samahästi üldse mitte elada. Mis elu see on, kus Sa ei saa olla vaba, teha asju nii, nagu Sulle meeldib, julgelt väljendada oma tundeid ning emotsioone. Olla vang iseendas, jube!  Sina ole lihtsalt Sina ise. Näita seda kaunist, mis on Sinu sees, sest iga inimene, kes julgeb olla tema ise on ilus. Ebatäiuslikkuses peituv täiuslikkus, mäletate? 


Lubage inimestel endi ümber olla need, kes nad on. Ärge eeldage midagi, ärge oodake midagi, lihtsalt lubage neil olla. Armastage neid sellistena, nagu nad on ja mõistate üsna pea, et võite ka ise siin maailmas tunda end turvaliselt ja näidata oma tõelist mina. Ka rikkad nutavad, ka targad kahtlevad, ka kõige eeskujulikumad eksivad. Me oleme ju kõigest inimesed, täiuslikud oma ebatäiuses. 

On see taevas?

Olete te märganud, et maailm meie ümber on hakanud metsikult muutuma? Inimestega on toimunud hämmastavad muutused. Mul on üks sõbranna, kes ei tundunud kunagi väga vaimset tüüpi inimene, pigem oli ta tuntud oma tervate ütlemiste ja pessimistlikuse poolest. Ta polnud seda tüüpi, kes oleks laskunud inimesi väga ligi, ilmselgelt ei avanud ta oma südant ka iseendale. Nüüd aga on toimunud täielik woo-doo, ma ei tunne teda enam ära. Püüdsin küll alati teda mõista, olla see, kes ei mõista hukka, aga nüüd on saabunud hetk, kus ma ei pea enam tegema ainsatki pingutust, et saada temaga kontakti. Ma näen, kuidas ta lihtsat ahmib endasse uut informatsiooni, kuidas tema elu muutubki päev päevalt ja kuidas ta avaneb ja tärkab nagu kevadine lilleõis. Tunnen, et mul on temalt järsku nii palju õppida ja meil on pidevalt millestki rääkida ja nii mõnus koos kulgeda. 


Viimased kuud on olnud kuidagi ülimalt kirgastavad ja erilised. Kui mõni aeg tagasi Laurile (minu uue raamatu kaasautorile)  kurtsin, et ärkan viimasel ajal järsult keset ööd üles ja tunnen justkui miski oleks valesti ja olen vales kohas, teadis ta rääkida, et see pidigi juhtuma nendega, kes on n-ö. valgustatud. Toimumas on uude dimensiooni üleminek. Tema soovitusel lugesin materjali üleminekust ehk Krayoni kanaldusest. 


Keda huvitab, saab selle kohta lähemalt lugeda siit: http://pesa.ingliabi.ee/index.php?topic=2298.0


Aga ma püüan rääkida ikka asjadest pelgalt oma kogemuste põhjal ja mitte ainult öised ärkamised pole olnud minu viimaste nädalate rutiiniks, vaid näiteks eile öösel tundsin selgelt, et minu keha justkui kivistus ja hing lõi kerest lahku. Ma ei oska seda muul moel kirjeldada. Nagu Sa sureksid ära, aga see pole üldse hirmus, valus või raske, vaid lihtsalt Sinu kest jääb lebama, aga Sa ise nagu hõljud kuskil edasi. Ma saan aru, et see kõlab nagu mingi stseen  ulmefilmist, aga samas see ei üllata mind üldse, sest 2012. aasta on olnud tõesti selline, et kõik, mis varem tundus võimatu või ebamaine on nüüd nii loomulik ja mõistetav. 


Ka inimsuhted on minu jaoks tõusnud hoopis teisele tasandile. Näiteks on minu elus üks inimene, kelle olemasolu puhul ma tunnen, et ta oleks justkui vastus minu küsimustele. Tänu talle olen osanud nendes situatsioonides, mis varem olid mulle kontimurdvad, käituda hoopis teisiti. Ta pole mind õpetanud, me pole neist asjadest rääkinud, aga tema lihtne olemasolu, tihti paljas vaikimine on justkui latern minu hingele ja teadvusele. 


Ja tavapäraselt kui kellestki nõnda räägin, siis võiks kahtlustada, et olen kõrvuni armunud või piinlen kohutavates hingepiinades, aga nii see tõesti pole.  Ma ei tea mis see on, mida kogen, aga see on nii awsome! Ma pole küll kunagi narkootikume proovinud, aga oleksin justkui pilves, ma lihtsalt olen, elan ja naudin. Puuduvad äärmuslikud emotsioonid,  ei mingit armukadedust, omandiinstinkti, ülekeevaid tundeid, liigseid mõtteid, ärritumist, solvumist, kõrvetavat tunnet. Ma tunnen, et maailm on justkui turvaline paik, et mitte miski ei saa mind murda, ma ei saa tunda valu, ma ei saa pettuda. Minust voolab läbi armastus, armastus mis ei poo mind ega teisi, armastus mis ei ole suunatud kindale objektile, vaid see lihtsalt ongi minu meeleseisund. Muideks, minu sõbranna just hiljuti rääkis, et oli lugenud raamatut, mis rääkis sellest, et kõik need emotsioonid, mis tekivad narkootikume tarvitades on meis endis tegelikult koguaeg olemas, me ei oska neid lihtsalt esile kutsuda. Kõlab loogiliselt. 


Võib-olla olen tõesti märkamatult jõudnud kuhugi uuele tasemele, ma ei tea. Aga tean seda, et siin on ütlemata hea, tunnen, et olen omas elemendis, tunnen, et olen võimeline inimesi aitama, et olen harmoonilises kooskõlas iseendaga, et ma tajun maailma täiesti uuel tasandil  ja see maailm on nii imeline, lihtsalt nii imeline!  

Vabadus, see ongi armastuse seeme!

 Kirjutasin hiljuti oma FB lehel teemal, et inimese vaba hing peaks säilima ka püsisuhtes. Pidades selle all siis silmas seda, et liigne sõltuvus partnerist muutub ajapikku lämmatavaks. Ma olen ise olnud nii lämmataja kui lämmatatava rollis ja tean, et need suhted hääbuvad valguskiirusel. Olen ju ise vaba hing, mulle meeldib teatud distants ja aeg iseenda jaoks, võimalus teha oma asju, lennelda üksi, sirutada tiibu. Ometigi kipun ise armunud olles seda ära unustama, et teine vajab ka õhku. Sajad oma emotsioonidega sisse ja järgi jääb vaid tuhk. Ei tasu seda ahju ikka üle kütta. 

Igatahes juhtus seda minu postitust lugema üks isik, kes sai sellest aru niipidi, et mulle meeldib suhtes olles ringi tõmmata. Mis ajast mõiste ”vaba hing” võrdub väljendiga ”juhuseks”? Mitte minu silmis. Minu jaoks on püsisuhe alati olnud püha – see on ju austus, ausus ja usaldus kahe inimese vahel. Kui see puudub, siis ei ole sel kooslusel mitte mingit mõtet ju. Nii nagu ma ei näe mõtet suhetel, kus on kahtlused. Kui ikka kahtlused pidevalt hinge närvivad, siis ärapuretud hingega küll väga kaugele ei jõua. 

Ma tõesti tahaksin suhet, kus kahte inimest seovad armastuseniidid, kus liidetud on inimhinged, mitte ei hoia kahte inimest koos poovad köidikud. Ma tahan lennata, sirutada tiibu, püüelda oma tähtede poole ja ma olen veendunud, et seda on võimalik teha ka siis, kui Sinu kõrval on teine kõrge lennuga lind, kes liugleb Sinu kõrval, kel on omad sihid ja unistused ning oma elu, kuid ometigi liigute sarnases suunas, sarnasel kõrgusel. Ma tahan olla suhtes, kus esikohal pole omamine, vaid olemine. Ma tahan olla suhtes, kus ollakse seotud, kuid mitte teineteise vangid või valvurid. Mulle meeldis Jaan Tätte naise kommentaar, et ta on küll minu mees, aga ma ei oma teda. Kujutage siis ette, kui puhas ja ilus on see armastus – Sa lased teisel olla see, kes ta on, teha seda, mida ta armastab teha. See ei ole kindlasti lihtne, aga armastada tingimusteta, see ongi kunst, mida valdavad vähesed.  

Minu elus on viimastel kuudel palju juhtunud. Elu on mind kokku viinud mitmete huvitavate inimestega, olen palju õppinud, palju arenenud. Ja olen mõistnud, mis on tegelikult ilusa elu võti. Õiged asjad tuleb õigel ajal ära tunda ja kõigest, mis Sinu teele saadetakse midagi õppida ... Ka ussitanud õunal võib olla omaette väärtus ja ka kõige kõrgemal ilutsev magus õun kukub kord sülle, kui oled piisavalt sihikindel ning usud, et väärid just kõige paremat! 

Nälgiv talent

Kujutlege ette üht inimest. Teil on temast kaks pilti või kaks videolõiku. Ühel on ta parasjagu depressioonis ja teisel nt armunud. Ilmselgelt te tunnetate vahet.  Vibratsioonid on täiesti erinevad. Kumb Teile rohkem meeldib? 



Armumine kui selline on mööduv nähtus, see pole kellegi jaoks üllatus. Pigem teeb mulle muret, et meie õnn on nii sõltuv ümbritsevast. Loogiliselt võttes kui suhetes on pigem kerge rutiin, siis peaks meil ju kõrval olema ka sõbrad, meeldiv töö ning hobid, mis aitavad toonuses püsida. Ja kui me oleme toonuses, siis see süstib meisse piisavalt särtsu, et ka suhtesse uut energiat tuua. Ma olen ise aastate jooksul maadelnud sellega, et minu heaolu on olnud liialt sõltuv kõrvaliste isikute tujudest, otsustest, tunnetest jne. See on vale ja see on väsitav. Loomulikult on tore, kui Sinu elus on keegi särav ja heatujuline, kes Sind ka alati pilvedes hoiab, aga ka tema on siiski inimene ja ka temal võib ette tulla madalseisu ja see on kohutav, kuidas siis Sina koos teise inimesega vajud kuskile depressiooni sügavusse. Ma olen aastate jooksul püüdnud õppida seda, et ma ei võta teiste muresid koju kaasa (seda eriti nüüd, kui inimesed väga palju oma raskusi minuga jagavad), ma olen püüdnud vabaneda teiste inimeste sõltuvusest – minu õnn ei tohi sõltuda teisest inimesest. Ma püüan eraldada oma õnnetunde oma pangaarvel toimuvast, töömuredest, pinda käivatest naabritest jne. Ma olen teinud selle suure sammu, et minu õnn ja tuju ei lange, kui mul on rahaprobleemid, arusaamatused suhetes, tervisemured jne. Tervisega seoses on olnud mul kõige parem praktika. Päeval mil ma lõpetasin muretsemise sellepärast, et mu tervis on nii lootusetult kehv, et ilmselt viskan varsti sussid, kadusid ka korraga kõik sellega seonduvad jamad. 


Üks inspireeriv lugu minu elust. Kuna mingi hetk läksid asjad nii hulluks, et kõik mis õhus ringles hakkas mulle külge ja kõik minu sees korraga lagunes. Nt lõi mul täiesti terve hamba alla nii tohutu põletiku, et see hakkas sööma minu lõualuud. Hambaarstid jooksid kõik kokku ja ühine otsus oli, et tõmbame välja – muud teha ei anna. Kolle oli nii laiaulatuslik ja põletikunäitajad veres nii hullud, et see tundus ainus lahendus. Uue hamba ülesehitus oleks olnud mingi ca 1500€ laks. Ainuüksi see mõte juba ajas mul kõik viimsed ihukarvad püsti. See kõik juhtus samal ajal, kui mind hirmutati äkksurmaga, pimedaks jäämise ja jumal teab millega veel. Ühesõnaga olukord oli kriitiline. Ma olin omadega nii perses, kui üks noor inimene olla saab. Surmani hirmunud, rahaliselt täiesti miinustes, töötu jne. Ja siis ma mõtlesin, et mis seal ikka siis, ega palju hullemaks see elu enam minna ei saa. Lasin kõik lahti. Otsustasin, et püüan toituda paremini, et põletiku vastu võidelda ning püüdsin pöörata negatiivsed mõtted positiivseks - KÕIK saab korda, ma leian selle raha jne. Minu hambaarst ütles, et kurat, no proovime, ärme teeme seda sammu, et tõmbame lihtsalt välja, kuigi see tundus tol hetkel ainus ja kõige mõistlikum lahendus. Ma käisin iga kuu mingeid rohtusid vahetamas. Sisuliselt pool sissetulekust viisin ma hambaarstile, kes ütles, et garantiid pole nagunii. Ma nutsin öösiti, sest selle hamba ärritamine tähendas metsikuid valusid, millele ka valuvaigistid ei mõjunud.   Ma võtsin tohutu riski. Kogu selle aja vältel püüdsin juhtida oma mõtete suunda. Kõik laheneb mulle parimal viisil! Ja saate aru, kuskil 4 kuu jooksul teatas mu perearst, et põletikunäitajad minu veres on kadunud (need olid aastaid olnud laes ja keegi ei teadnud, mis värk on). Just sellel samal perioodil loobusin ravimitest. Ja veel mõne kuu möödudes näitas hambaarst mulle röntgenpilti – luu oli hakanud taastuma! Kas te mõisate, mis see tähendab? Sisuliselt ainult mõttejõuga, tänu sellele, et raputasin stressi maha, lõpetasin muretsemise ja toitusin õieti ning kasutasin lokaalset ravimit põletiku vastu, oli taastunud minu luu. Kui mõttejõuga saab luid kasvatada, siis on ju kõik siin ilmas võimalik! Ainult üks arst nendest kõigist oli nõus riskima ja proovima. See oli jälle üks väike võit minu jaoks. Ja nendest väikestest võitudest on saanud minu jaoks suur võit. Need väiksed asjad on näidanud mulle, et kõik on kinni Sinu peas! 


Me jõuame ikka ja jälle positiivse mõtlemise juurde tagasi. 


Mul on üks tuttav selgeltnägija. Tema andega inimest siin Lõuna-Eestis teist pole. Ma ei tea kedagi, kes oleks tema juures käinud ja kellel poleks kõik sõna-sõnalt täide läinud,  sh ma ise. Põhjus miks ma sinna minna ei taha on väga lihtne – igakord kui Sa talle helistad või sealt uksest sisse astud, ootab Sind pikk monoloog teemal, kui haiged nad kõik seal kodus on, kui vaesed nad on jne. See energia lööb Su lausa pikali. Tegelikkuses on sel inimesel nii metsikud võimed, et tal võiks olla järjekord uksetaga. Teades kui detailset infot ta jagab, siis selle eest oleks ilmselt enamik inimesi nõus valmis metsikuid summasid välja käima. Ta on kahtlemata selgeltnägemise osas tõeline leid ja talent. Aga tema juures pole järjekorda ja ma olen üsna veendunud, et see ongi sellepärast, et kui sinna minna, siis vaatamata vahvale ja vajalikule infole, saad sealt ka kotiga stressi kaasa. Just sellepärast kadus minugi edasine huvi tuleviku suhtes. Mind lihtsalt sellised inimesed tohutult väsitavad. 


Enamike inimeste edu takistabki nende enda mõttemaailm ja käitumismuster. Miks edukad ja õnnelikud inimesed Sinuga suhelda ei taha? Sest Sa tarid ka neid endaga alla. Miks ma väldin neid, kes tulevad ka minu lehele ja kukuvad virisema, et need asjad ei tööta ja need mõtted on rumalad – sellepärast ma nendega ei kipugi suhtlema, et kui nad nii räägivad, siis järelikult pole nad veel olulistest asjadest aru saanud. 


Enamik on tutvunud minu elulooga. Ma ei ole ju seda tüüpi inimene, kelle elus poleks kunagi raskusi olnud. Õnnelik lillelaps, kes on nagu Jumala seljataga elanud. See pole nii. Ma tean, et raske on sital päeval uskuda või loota, ma tean, et raske on positiivne olla ja endale raiuda, et kõik saab korda või kõik see on milleski hea. Aga kui te seda punkti ei murra, siis olukord ei muutu. Te jääte oma pidevate sunnismõtete ja oma mõtetega loodud valu lõksu. Kui Sina ei murra end välja – täna, nüüd ja kohe, siis see kõik aina süveneb. Mida negatiivsemad on Sinu mõtted, mida suuremad on Sinu hirmud, seda mustem ning ebakindlam on Sinu tulevik. 


Inimene on täpselt nii haige, kui haigeks ta end mõtleb. Mida rohkem Sa keskendud valule, haigusele, mida rohkem Sa end haletsed ning otsid teiste haletsust, seda hullem! Ma ei ütle, et Sa ei peaks hetkeolukorda ja selle tõsidust endale tunnistama, aga Sa pead mõistma, et see on kõigest üks hetk Sinu elus, hetk, millest Sa kohe väljud. Kui Sa ei otsi uksi, mis Sind probleemist välja viivad, kui Sinus pole grammikestki usku ja Sa isegi enam ei looda, siis kuidas saavad lahendused sündida? 


Võib-olla oled Sa sama andekas, kui on see vahva selgeltnägija. Aga selleks, et olla omal alal edukas, pead olema ka inimesena meeldiv ning innustav. Poes ma valin alati selle kassa, kus on naeratav müüja, massaasi lähen ma alati selle juurde, kes on rõõmus, tasakaalukas. Koolitusele lähen ma selle juurde, kes mõistev, kannatlik ning usub sellesse, millest ta räägib. Ükskõik mida Sa parasjagu teed, tähtis on, et Sa ise seda naudid ja sealkõrval oled ka inimene, kellega tahetakse kontakti luua. Kui Sul on ikkagi märkimisväärsed rahaprobleemid, tervisejamad, suhteprobleemid, siis ära otsi süüd maksusüsteemist, arstist või arva, et automaatselt on kõiges süüdi Sinu partner. Oluline on alustada iseendast. Kas Sa keskendud tervisele või haigusele? Kas Sa räägid säravast tulevikust või pigem sellest, et ah, mida ma ikka pingutan, nagunii suren homme maha. Kas Sa räägid sellest, et jah, ma olen ühel päeval edukas ja materiaalselt kindlustatud või pigem oled löönud käega ja turtsud, et Eestis ei tasu midagi teha, pappi nagunii ei saa. Kas Sa oled valmis nautima elu, olema aktiivne ja teotahteline ning seeläbi olema põnev partner ka suhtes või arvadki, et kodus diivanil lesides ja naise või mehega nokkides jõuab õnn Sinu õuele? 

Inetu tõde

Mõni aeg tagasi sõimas mul üks tuttav brutaalselt näo täis. Seda täiesti ootamatult ja julgen väita, et isegi teenimatult. Tema sõnutsi olen kohati lihtsalt loll ja tagatipuks veel kohutava iseloomuga. Minusugust inimest polevat võimalik armastada. See kõik sadas mulle kaela täiesti ootamatult, täiesti suvalises olukorras. Alguses ei osanud ma ei midagi mõelda, veel vähem midagi öelda. Eks igal ühel on oma arvamus ja täiuslikuks inimeseks pole ma end küll kunagi pidanud.

Järgmisel päeval ei suutnud ma voodist üles tõusta, terve päev iiveldas, pea valutas, olin emotsionaalselt täiesti liimist lahti. Järsku hakkasid peas ketrama minu suhted vanematega, minu suhted vastassugupoolega. Ja tekkis tunne, et aga äkki on tal õigus ja ma olengi kohutav inimene. Oli ilmselge, et see ebameeldiv vahejuhtum oli lahti rebinud kõik minu minevikutraumad. Ma ei olnud selle inimese peale pahane. Igaüks võib ju arvamust avaldada. Vastupidi, olin hoopis tänulik. See reaktsioon mis minus tekkis, oli väga selge märk, et ma pole teps mitte kõigega oma minevikus lõpparvet teinud. Kui keegi suudab minus tekitada tunde, et ma olen väärtusetu, siis on mul endiselt pikk tee veel minna, et õppida ise end väärtustama. 

Teadvuse tasandil ma ei solvunud, aga minu keha rääkis midagi muud. See puudutas mind. Teate ju küll – kui Sa ärritud või muutud kurvaks, siis järelikult läheb korda, järelikult on see tunne Sinu sees. Mõelge kui palju on siin samas Eestis isasid, kes ei tunne oma laste käekäigu vastu huvi, mõelge kui paljud vanemad, kes  ei oska oma tundeid väljendada. Mõelge kui palju on neid inimesi, kes mängivad teiste inimeste tunnetega. Ja kui te mõistate, kui palju on neid inimesi, siis mõistate kui palju on meie ühiskonnas katkiseid lapsi, kes täiskasvanuks saades ei suudagi luua toimivaid paarisuhteid. 

Ma tean  üht meest, kes trambib ka kõigi naiste tunnetel ja kui heita pilk tema lapsepõlve, kui piiluda tema suhetesse vanematega, siis leiad sealt tühjuse – mis iganes see inimene teeb, iial ei ütle ta vanemad ühtki head sõna, alati on kõik teised tähtsamad, tublimad, paremad. Nüüd kannatavad selle tagajärjel paljud toredad inimesed, kes siiralt püüavad sellele mehele armastust pakkuda. Ta ei oska seda vastu võtta, ta ei ole näinud teistmoodi käitumismustrit. 


Mul on üks tuttav, kes jätab ka tihti mulje, et ta on selline egoistlik lehtsaba, sitsib siin ja seal, püüab igal pool silma paista ja särada, saada tunnustuse osaliseks. Aga keegi ei tea, et see naine kaotas varajases lapsepõlves ema, et ta on pidanud mingil hetkel sööma leivakoori, et teda on vägistatud. Ta ongi joonud piltlikult öeldes porilombist, et leida armastust. Nii kerge on Teil öelda, et keegi on loll, paha, halb, edev, egoistlik, südametu. Aga kas Sa tead nende inimeste lugu? Oled Sa kordki püüdnud teda kuulata? Püüdnud mõista? 


Mulle helistas eile üks sõbranna, me rääkisime kuni hommikul kella 7ni – ma enamik aega lihtsalt kuulasin. Te eksite, kui te arvate, et enamik inimesi, kasvõi Julguse lehel, soovivad kuulata mind või küsida nõu. Ei, nad tihti tahavad, et keegi neid lihtsalt kuulaks, et keegi neid armastaks. 


Inimese, palun, ma palun Teid, kuulake oma lähedasi, märgake neid, püüdke neid mõista ja armastage – armastage tingimusteta. Kõlab kui klišee , aga need on need väikesed asjad, mis meil argielus meelest lähevad ja sellepärast ma seda siin nagu kanaema korrutangi.


Mulle kirjutavad ja helistavad inimesed, kes on teinud aborti, kes on olnud ja näinud sõda, keda on vägistatud, kes tunnevad, et nende vanemad ei armasta, kes on kannatanud suure armuvalu käes. Inimesed kel pole tööd, inimesed kes on näljas. Ma olen kohtunud tulistamisohvriga, näinud surmahaigusi. Jah, siin maailmas on palju valu ja raskusi, aga need koormad oleks märksa kergemad, kui me õpiks kasutama üht ravimit, mis ei kuulu isegi retseptiravimite listi – armastus. 


Armastage! Lihtsalt armastage! Armastus teeb terveks, armastus annab jõudu, armastus aitab mõista. 


Ja ärge olge pahased nende peale, kes halvasti ütlevad, sest nemad on tihti Teie juhid, nad juhivad Teid teie sisemiste haavadeni, mis on lõpuks vaja korralikult kinni õmmelda. Seni, kuni minevikuga pole sotid selged, ei saa ka tulevik särav olla. Tänage neid inimesi. Kui Sinus kerkib viha või masendus, siis pea püsti – oled sammu lähemal probleemile ja loomulikult ka lahendusteni. Ja võib-olla see sama inimene vajab ka just Sinu armastust, et oma hingehaavadega ühele poole saada. 

Kits kahe kuhja vahel

Mõni aeg tagasi oli mul  vestlus ühe vana tuttavaga, kellel seljataga pikk abielu ning lahutus. Ka armukese roll pole olnud sellele inimesele võõras. Ühel päeval rääkis ta oma elust just selles viimases rollis. Mängus loomulikult järjekordne otsustusvõimetu mees. Ja selle mehe suust oli kõlanud üks lause, mis mind tegelikult isegi jahmatas. “No kui meil ühine laps sünniks, siis ma tuleks lõplikult ära.” What the fuck!? Selleks, et meest endale saada tuleks lapsega maha saada? Ja see pole üldse mingigi harv juhus, et just nii tehaksegi. Kujutlesin siis, et olen ka nt mõne abielumehe armuke, eeldame sinna juurde, et kõrvuni armunud. Kujutled helget ühist tulevikku, aga näe, mees ei taha kuidagi kodust tulema tulla. Ma ei kujuta ette, et kasutaksin “Ups, ma  olen rase” trikki, et kedagi enda poolele meelitada. Kui seksitakse, siis võib tööõnnetusi ikka juhtuda, aga sihilikult seda planeerida ... hmm, huvitav  mitu grammi raskemaks see südametunnistuse piinad muudaks? 


Ma ei ole oma elus veel kohanud ühtki meest, kes oleks nagu kont, mille pärast mõne naisega tapelda kuskil. Veel vähem kujutan end ette olukorras, et kasutaksin süütut inimlast, et meest nagu koera vorstiga enda poole meelitada. Kas see pole mitte pisut alandav? Kas see mees siis tuleks minu pärast või hoopis sellepärast, et laps on? Kas ta üldse tuleks? Ei anna see laps ka mingi igikestva suhte garantiid. 


Mitmetel minu tuttavatel on ette tulnud juhuseid, et leitakse uus armastus  või soovitakse lihtsalt mittetoimiv suhe lukku panna ja oh üllatust – naine, kes 10 aastat lastest kuuldagi ei tahtnud on järsku titeootel. Mehel jääb vaid üle kukalt kratsida, et kuidas siis nüüd järsku  need beebipillid enam ei toiminud. Pole muidugi ka mehed neis olukordades ilmsüütukeste rollis. Kui Sul ikka juba uus silmarõõm olemas on, siis miks on tarvis  paralleelselt kahte naist rautada? See annabki võimaluse konkurentsiks – kes kiiremini lapsega hakkama saab, see siis kõnnib võidukarikaga koju. Loete ja muigate, aga see on elu! Nuta või naera, aga just nii tehakse. 


Eriti paneb mind imestama, et on mingid suhted, kus üks osapool laseb asjadel minna. Tühja Sa neid sõnu tuulde loobid ja liiga hell ja hea  oled, ega see küljeluu niisama ikka kuhugi lähe. Ja kui siis sel unarusse jäetud partneril ühel hetkel üle viskab ja ta leiab kellegi, kellel jätkub hoolt ja armastust, küll siis hakatakse järsku tegutsema. Kas siis inimsuhted on nagu äri, kus pidevalt peab konkurents olema, et asjad toimiksid? Kas siis kui kõrvaline isik ei ütle, et Sul on äge kaasa, kas siis polegi see kaasa kulda väärt? Miks alles siis hakatakse pingutama, kui on juba kriis käes või uued näod mängus? Kust siis see armastus järsku pinnale ujub? Kus see armastus varem oli? Kas see on üldse armastus või mingi haiglane viis tõestada, et ma siiski oman midagi või kedagi, ma siiski olen konkurentsivõimeline? 


Mulle on ette heidetud alati seda, et ma ei kipu nahast välja pugema, et midagi või kedagi kätte saada. Samuti on olnud probleemiks, et miks ma ikka piisavalt armukade pole (skandaali ja draamat ei tee). Kas siis tunnete suurust näitab see, kui kõvasti ma kisan või karjun? Kas tunnete suurust näitab see, kui ma nn konkurente kuskil nurgataga maha notin? 


Mulle piisab sellest, et kui on mees,  siis  hoian ja armastan, mitte ei oma ja piira. Selleks, et oma tunnetes kindel olla, ei pea teised naised maialt minu meepoti ümber tiirlema, selleks, et ma pingutaks oma suhte nimel ja pakuks parimat, ei pea mind motiveerima mehe ümber tiirlevad võõrad näitsikud. Ja selleks, et kellegagi ilusat elu nautida ei pea kohe kindlasti teda ketti panema või odavate trikkidega kodus kinni hoidma, sest kui ta vabal tahtel ei püsi, siis pole seal suhtes mingit ilu, mida nautida. 


Ma olen ikka seda meelt, et inimesel peab olema vabadus ja kõik baseerub vabal tahtel. Olgu naine või mees, aga inimene läheb ikka sinna, kus on hea, kus teda siiralt hoitakse, kus puuduvad ketid ja puurid. 


Ja siissee jutt, et  kui meil oleks see ja too, ühine laps näiteks, või siis, kui Sa oleksid selline või teistsugune, kui  mul poleks lapsi või kui mu ema poleks südamehaige, SIIS ma kohe tuleksin ...bla-bla-bla. Vabandused! Kui mees tahab, siis ta teeb konkreetse otsuse, mitte ei pendelda mitme naise vahet. See pole mitte midagi muud, kui mugavustsoon! Paraku väga paljud naised ja mehed ise loovad selle võimaluse inimesel niimoodi käituda. See, kas Sa oled üks osaline armukolmnurgast  on ikka ja alati vaba tahe. Süüdistada pole kedagi. 

Vesteldes täna ühe hea tuttavaga jõudsime küsimuseni, et kumb on naiivsem, kas naine, kes ootab, et mees tema pärast oma pere hülgaks või mees, kes arvab, et naine teda igavesti ootab? Mina igatahes enda jaoks ei suutnud vastust välja mõelda.


Mulle kirjutas hiljuti üks mees, kes kurtis, et tal on keegi naine, keda ta väga armastab ja kes väidab, et tal on ka mehe vastu tunded, aga oma elukaaslase juurest siiski ära ei tule. Vaatamata sellele, et väidetavalt saavat ta kodus  peksa jne. Loomulikult on olukordi väga erinevaid ja perevägivalla puhul ongi see lahkumine raskendatud, aga samas mulle tundub, et paljudele on see ikkagi mugavustsoonis istumine – mul on mees, ok, vahel viskab viina ja võib-olla karjub kodus, aga siis on mul ju ka armuke, kelle õlal nutta. Ja nii võtabki see armuke enesele lohutaja rolli - lohutaja, kes jääbki alatiseks õlaks, aga ilmselt see õlg  ei saa iial uhkeks küljeluuks. Mina poleks üldse nii kindel, et see naine tõesti sealt kodust ära tulla tahab. Miks peaks? Kõik on ju olemas... Kes väga tahaks, see ei otsiks vabandusi, et miks mitte ära tulla sealt, kus eksisteerimine ebameeldiv ning võimatu on. "If there is a will, there is a way!" 


Enamik armukolmnurgas  olijaid seisavad silmitsi tõsiasjaga, et see, kel korraga on kaks partnerit, elab mugavustsonis – milleks peaks tegema otsuseid, milleks peab kedagi jätma, kui on võimalus olla kahega korraga? Topelt  tähelepanu, topelt  hellus, 2 korda  rohkem seksi ja alati võimalus vaadata, et kus parasjagu mõnusam ja murevabam elu on. Mind reaalselt huvitab, kui palju on neid mehi või naisi, kes ise jubedalt piinlevad oma kahe partneri pidamise pärast? Ja mis siis ikkagi takistab selle konkreetse otsuse tegemist? Kas siis armastatakse kahte naist korraga? Kas on hirm, et kui ühe nurka viskad, võib teine ka jalga lasta ja siis oled päris üksi? Kui nagu pole seda tunnet, et üks või teine õigem oleks, äkki siis peaks seda kui märki võtma, et on aeg nautida ka vaba ja vallalise elu, mõelda selgeks, millised sihid elus on ja mida suhtelt ning partnerilt oodatakse. Mis kasu on kahest naisest või mehest, kui õiget tunnet pole kummagagi, kui nagu magnetina ei tõmba ei siia, ega sinna suunda? 



Mul on olnud üks sarnane  armukolmmnurk, kus tekkis ka lõpuks  moment, et noo hea küll, vaatame mis saab, kannatame veel natuke. Ja selle olukorra tegi eriti masendavaks see, et kui sellest nõiaringist lahkuda suvatsesin, sest taipasin, et see mulle ei sobi, siis muidugi jätkus seda hala oi-oi kui kauaks. Mulle ei mahu pähe, kuidas saavad teatud inimesed nii egoistlikud olla? Kuidas saab paluda, et ma lepiksin olukorraga, kus üks naudib elu, ülejäänud stressavad ja ootavad, et mida siis mitme naise pidaja  parasjagu otsustab või kelle valib. Ma pole mingi õun või pirn Nõmme turul, et keegi maitseb ning kaalutleb, et  kas osta mind ära ja viia koju või eelistada Selveri banaani.  Jultunumad eksemplarid paluvadki teisel  lihtsalt pühapäeva armuke olla, mis võib ju nii mõnelegi ka reaalselt sobida, aga kurb on see lugu just siis, kui teisel poolel on juhtumisi tõelised tunded  ja selle egoistliku ärakasutamisega vabatahtlikult kaasa minnakse. Ma ei mõista kedagi hukka, sest inimene ongi kohati nõrk ning usub ilusat juttu ning inimene ongi hirmul, et partneri kadumisega tema kõrvalt, võib terve maailm kokku variseda.   Mis puutub haaremi pidamisse, siis  inimene valibki "mugavama-olemise vormi", kui selleks talle võimalus antakse. Seega mõistan kõiki osapooli.


Kui ringi vaadata, siis päris paljud inimesed lähevad kompromissile, et vältida seda hirmsana näivat üksindust, et saada osa väiksemastki armastuseleegist. Just hirm sunnib meid taluma ning leppima sellega, et meie partneril on keegi veel, just hirm ja suutmatus uskuda paremasse tulevikku, sunnib meid kinni hoidma kellestki, kes tahtmatult või tahtlikult elutseb süümepiinadeta mugavustsoonis. Mis te arvate, et need naised, kelle meestel on armukesed, et need naised ei tea? Hallo Aafrika, ma olen surmveendunud, et vähemalt 75 protsendil  naistest on piisavalt hea intuitsioon ja luurekoera haistmine, et tunda ära võõra naise lõhn ja päris paljud naised ju teadupärast kujutavad  ette, et töötavad julgeoleku teenistuses - teadmata pole neile küll  midagi, mitte kunagi. Lihtsam on kannatades vaikida, kui midagi nõudma hakata - tont teab, võib-olla läheb üldse minema.  Samamoodi sellega, et on küll justkui tõekspidamised, on küll justkui unistus, et meie ellu tuleb siiras ning õige asi, aga ikka ripume kellegi varruka või seelikusaba küljes ja korrutame päevast päeva, et kõik see muutub. My ass! Midagi ei muutu, kui ise midagi ei muuda. Tuleb rohkem end väärtustada ja selge sõnaga kehtestada. Tõelisel armastusel pole piire ning takistusi  ja uskuda peale pikki aastaid armukese rollis olemist, et see mees/naine  ükskord otsuse teeb... Üpris naiivne. 

Ei muutu see aegade rutus ...

Juhtusin hiljuti kuulma ühe kuldses eas proua mälestusi noorusajast. Kuldsed kuuekümnendad, noor naine, kes oli pilgeni armunud. Tema esimene mees. Konservatiivsed vanemad, kes olid selle vastu, kadedusest lõhkevad külaelanikud, kes genereerisid kuulujutte, milles ei sisaldunud terakestki tõtt. See noor naine jäi rasedaks. Sellest tõusis loomulikult tohutu draama, neiu tädi vedas ta käekõrval kaasa, et neiu abordi teeks. Kabuhirmus noor naine, ei osanud midagi mõelda, tundus, et maailma lõpp on saabunud. Sel päeval aga oli seal nurgataguses osmikus tuled kustu. Võite ise ette kujutada, kuidas tol ajal aborte tehti, või parem, ärge kujutage, on endal lihtsam. Abort jäi sedapuhku tegemata – õnneks,  sest põhjuseks oleks olnud vaid noore naise hirm hukkamõistu ees ning vanemate surve. 


Aga hirm ei olnud vaid naisel. Ka noormees ei pidanud vastu. Kurjad ja kadedad inimesed oma väljamõeldistega, ilmselt ka hirm isastaatuse ees, vihast tulvil naise suguselts  sundisid teda lahkuma. Nii jäigi temast maha rase naine, kelle süda oli purunenud miljoniks killuks. See tõeline tunne oli leidnud kohutava lõpu. Kas see süda veel kunagi tõuseb tuhast? 


Aastad möödusid ja naise ellu saabus uus mees. Tõeline hurmur – suure südamega, aus ja mehine mees. Mees kes võttis naise ning ei põlanud ära ka tema last. Sündisid ühised lapsed. Kõik sujus. Teineteist austati, lepiti teineteise konarustega. 


Nüüd aastakümneid hiljem, kui mees on ammu manalateed läinud, küsisin sellelt proualt. “Kas Teil oli armastusabielu?” “Ei,” vastab proua. “Me lihtsalt aktsepteerisime teineteist, aga kirge polnud kunagi.” Ometigi hindas ta seda meest kõrgelt. Ega muidu vist poleks seljataha jäänud nõnda pikk abielu, kus koos läbiti kõik mured ja rõõmud. “Tead, ma kahetsen, et ma nii kinnine olin, et ma kunagi ei öelnud, kui hea mees ta on,” lausub proua äkitselt, enesel pisar silmanurka valgumas. 


“Aga kas Sa oma esimese lapse isa armastasid,” pärin mina uudishimulikult edasi. “Jah, see oli küll suur tunne, eks see, mis ta mulle tegi, võttiski minult võime armastada.” 


Ei muutu see aegade rutus... Ei muutu inimesed ja nende mured ning rõõmud. See on lihtsalt nii ahstavalt kurb, et me sünnime siia ilma, õpime armastama, avame oma südamed ja siis peame tõdema, et maailmas eksisteerib hirm, kadedus, valelikkus, mis meid tarib armastusest eemale. Ja nii me loomegi suhteid, kus on küll austus ja turvatunne, aga ei grammigi armastust, kui siis ainult leige versioon armastusest ehk kiindumine. 


Aga mida võis tunda see mees? Ma ei tea miks, aga ma tunnen, et see mees armastas seda naist, armastas päriselt ja ilmselt ootas viimse hingetõmbeni, et see killustunud süda hakkab ka veel ühel päeval armastama. Ehk hakkaski, aga see armastus sündis ilmselt alles siis, kui põrm oli tuhaks saanud, siis kui oli liiga hilja. Mida võis tunda see mees, kes oli pakkunud kõik, andnud kõik, aga naine tema kõrval oli siiski külm. Kumbki ei teinud kõrvahüppeid, kumbki ei kõndinud minema, aga kurb fakt on see, et see mees ei leidnud iial vastuarmastust ja see naine ei suutnud iial neid kildusid enam kokku korjata. Kõik see näiline mis oli, oli vaid terve elu kestnud enesepettus. Ma ei ütle, et seda suhet poleks pidanud sündima, ma ei väida, et selle tagajärjel ei sündinud palju head, aga lihtsalt kui vaadata sügavamale, siis on see nii kurb, lihtsalt kurb...



Ka minu elus on olnud hetki, kus olen eneselt küsinud, et miks meie süda teeb valikuid, mis meid ei teeni? Kuidas käituda olukorras, kus süda kisub sinna, kus saab haiget? Miks me laseme end põrmustada? Kas seda on üldse võimalik ära hoida? Kas pigem olla igavesti üksi või leppida ilusa turvatundel baseeruva suhtega? Millised on meie valikud tegelikult? Mida on meil õppida nendest lugudest? 


Kui Sinu elus on mees, kellel on kõik – kõik, mida oled otsinud. Ta on aus, sihikindel, truu, mõistev, töökas, ta kannab Sind kätel, kuid Sinu süda kuulub sinna, kus Sinu armastust vaid närtsutatakse, et siis prügikasti visata, kui südant kisub sinna, kus puuduvad väärtushinnangud, puudub ausus, austus ning armastus saab halva maigu. 



Tihti me armastame seda, mida ühel mehel pakkuda on, aga kas me armastame meest ennast? Me armastame neid ilusaid sõnu, turvatunnet, austust, aga küsigem eneselt, kas armastame ka meest ennast? Kas armastame? 



Või armastame meest, kellel pole pakkuda miskit, mida oluliseks peame, aga kes lihtsalt on, kes lihtsalt eksisteerib oma ebatäiuslikkuses. Armastus ei küsi vanust, ei küsi suhtestaatust, ei küsi kas maailmavaated klapivad, kas väärtushinnangud ühtivad. Ja see on hirmutav! Sest see sama armastus võib meid muuta nii haavatavaks, võib meid eksitada teelt, võib tekitada kannatusi ja piina. 



Aga kus on siis tõde? Kui armastus peaks tegema meid õnnelikuks, miks see siis alati nii pole? Kas on õiglane lubada ennast armastada ja teada, et vastuarmastust ei suuda me pakkuda? 


Miks ei ole võimalik teha südame kaskot, et kui keegi selle sodiks sõidab, siis lihtsalt klopsitakse kokku ja sõit võib jätkuda. Paraku ei paku ükski kindlustusfirma südamekindlustust, ei maksa keegi valuraha, ei lapi keegi seda kokku. Mida see meile õpetab? Et meie süda pole nagu lillevaas, et kui katki läheb, ostad uue. Seda tuleb hoida, hoolikalt hoida, hoolikalt valida neid inimesi, keda endale ligi lubame. Olgu need lood millised tahes, ma ikka usun, kangekaelselt usun, et maailma ei saa olla veel nii hukas, et peabki lihtsalt valima kellegi. Sest mis kasu on sellest, kui Sinu kõrval on küll keegi, kui südames oled ikka ja igavesti üksi. Mis kasu on inimest Sinu kõrval, kui Sinu süda on poolik? 


Te võite mind pidada hulluks. Aga ma ütlen Teile, mina usun! Usun, et kui öelda kõva ja selge häälega, et ma väärin tunnet, mis teeb südame rõõmsaks, väärin inimest, kes hoiab ja armastab siiralt, ma usun ja tean, et vaatamata kogetule, on minus veel jõudu ja jaksu, et tunda, et ühel päeval taas tunda. Ma ei lepi poolikuga, ma ei luba endaga halvasti käituda, ma ei kaota usku. Jäägu see või minu viimaseks teoks siin maamunal, aga ma tõestan Teile, et meed lood, need minevikumustrid, need ei ole meie tulevik. Ma ei luba mitte kellelgi öelda, et see pole võimalik. Saagu minust Teile elav tõestus, et ARMASTUS ON! Korjake kokku oma killud, lükake kõrvale egoistid, jätke kõrvale valedel baseeruvad suhted. Aeg on muutusteks! Aeg on taas tunda – tunda ilma hirmuta, tunda ja teada, et kõik laheneb meile parimal viisil. 

Kui armastus saab otsa...

Igaühel meist on oma lugu, oma kogemused, ometigi olen seda blogi pidades mõistnud, et tegelikult me elame läbi vägagi sarnaseid emotsioone, mis sest, et situatsioon ise võib olla mõnetigi erinev. Võib-olla just sellepärast tunnevad inimesed, et võtan nende mõtted ning vormin need paberile. Ma pole kogenud Teie kogetud, aga ma ma olen kogenud sarnaseid tundeid ja kirjeldades neid tundmusi jõuamegi tihtilugu ühisele lainele. 


Kindlasti on Teist paljud olnud pikas püsisuhtes või abielus, kindlasti olete Teiegi sõnaseletamatul põhjusel lõpetanud mõne veel pealtnäha elujõulise suhte, kindlasti on teist üks osa olnud suhtes, kus kahe osapoole asemel kolm ja olukord küll ehk selge, aga südames siiski ootate elult midagi muud. 


Kas te olete kunagi ärganud üles Teile kalli inimese kõrval, olgu siis selleks Teie värske partner või Teie pikaaegne abikaasa või hoopis pühapäeva armuke, kes on ehk saanud olulisemaks, kui seda esialgu arvasite ja tundnud, et te ei tunne mitte midagi? Puhas leht. Kõik see armastus, kõik see soojus, kõik on nagu otsa saanud. Korra käivad   ühised hetked või aastad silme eest läbi, korra valgub pisargi silmanurka, aga see on kõik. Te ei näe tulevikku ja just selle tuleviku nägemuse puudumise tõttu mõistate, et see olevik on täiesti vale. Elada ilusas minevikus on enesepettus. Elada olevikus, mis enam ei paku rahuldust on piin ja investeerida suhtesse, mil puudub tulevik on raiskamine. Iga lõpp on millegi uue algus. Lahti laskmine on alati keeruline, sest kui oled pannud millegi sisse kogu oma südame, siis tahaks ju hirmsasti sellest kinni hoida. 


Sinu süda pole loll, ta teeb vahet õigel ja valel, Sinu süda juhib Sind. Vahel on see hääl justkui sosin ja vahel tahaks mitte kuulata, sest alati on midagi, mis veel seob, olgu siis ühine vara või lapsed, hea seks, ühised huvid, aga  see liit ei püsi, see ei paku rahuldust korraga nii südamele, vaimule, kui ka hingele. Ja siis sel hommikul, kui Teie kõrval on soe keha, mis alati on olnud maailma parim tunne, järsku see hoopis lämmatab, Teis tekib mingi õud ja ängistus. Selgus võib saabuda väga järsku, lausa jalust niita ja tõehetk ei pruugi olla meeldivate killast, aga te ei saa seda eirata, te ei saa seda enese eest peita. 


Jah, ma julgen lahkuda, jah ma suudan jätta, jah ma usun, et ma väärin parimat jah ma tean, et see pole hetke emotsioon, vaid see ongi tõde, sest see torkab Sind nii teravalt, see hetk ja selle sõnum on nii selge. Ma näen kõike nii selgelt, ma tajun, et puudub see, mida olen tulnud ellu kogema, mida vajan...Kirg on kustunud, tunded on jahtunud ja järgi jäänud vaid enesepettus. Kumbki ju enam ammu ei pingutanud, kõik toimis vanast inertsist.  Kordan enesele, et  väärin õndsat hinge, ergast vaimu ja armastusest rõkkavat südant. Armastus sai otsa. Kurb, aga tõsi. Alles jäi ilus mälestus. Seegi maksab midagi. Ma ei taha, et ilus mälestus saaks lörtsitud, seetõttu lõpetan enne, kui see äng mind muudab  kellekski, kes ma pole, lõpetan enne, kui harjumusejõud võidutsema hakkab, lõpetan enne, kui see täielikult meie  tulevikud rikub. 


Ütle aitäh!Aitäh selle aja eest! Aitäh siira tunde eest!Aitäh, kingiks saadud fantastilise aja eest Teise inimese eluat. Aeg on minna... Koos püsivad südamega ehitatud suhted, mitte egol baseeruvad vajadussuhted. Koos püsivad armastusel seisvad suhted, mitte harjumusel ning süütundel jõuga kooshoitavad liidud. 


Minu tõde pole Sinu tõde, minu tunded pole Sinu tunded... Õppigem kuulama oma südant, sest süda teab, süda suunab. Tähtis on alustada armastusest iseenda vastu. Meid ei loodud kannatama, meid ei loodud lõputult ootama. Me ei pea süütundest kellegagi hambad ristis koos elama, me ei pea oma elu raiskama neile, kes seda hinnata ei oska. Lihtsalt kuula oma Kõrgemat Mina, usalda seda häält enese sees, see ongi tõde, see on Sinu juht! 

Ühe suureks saanud lapse mõtted

Juhtusin mõni aeg tagasi aega veetma ühe sümpaatse noore naisega. Nagu minu puhul ikka, siis teema läheb pea alati suhetele. Mulle tundub, et inimesed lausa sellepärast tihtilugu minuga soovivadki kohtuda. Ja see pole üldse halb, sest mulle meeldib kuulata ja analüüsida – rääkida meeldib ka. Ühesõnaga rääkis see noor naine, kuidas keegi oli tema käest mitte väga palju aega tagasi täiesti ootamatult küsinud: “Kas Su vanemad armastavad teineteist?” Niimoodi polnud keegi kunagi varem tema käest ja veel nii otse  küsinud. Väikene mõttepaus. “Ei armasta!” Kui ta seda rääkis, eeldasin kohe, et ilmselt on nende peres kas olnud palju tülisid või emmal-kummal armuke. Seega küsisingi otse, et kas keegi petab kedagi? “Ei, ma tean, et mõlemad on truud, ma lausa olen vahel mõelnud, et leiaks nad omaeti kellegi. Lihtsalt sellepärast, et nad siis õnnelikud oleksid!”  


Selle lause peale tahtis mul pisar silma tulla. Uue ajastu lapsed on märkimisväärselt tundlikud ja lisaks sellele, et nad väga valusalt elavad üle, kui lapsevanem ei suuda oma tundeid lapse vastu välja näidata, siis tegelikult tunnetavad lapsed ära ka vanemate omavahelise keemia või selle täieliku puudumise. “Ma arvan, et nad üldse minu pärast abiellusidki, nagu vanal ajal ikka!” ”Oled Sa sel teemal oma emaga rääkinud,” pärisin mina. “Ei, ta on väga kinnine inimene.” 


Ka minu ema oli selline, kes enda kõrvale kedagi ei lubanud. Eks üks põhjuseid võis olla see, et ehk mina ei suuda aktsepteerida kedagi, sest olin lapsepõlves väga armukade ja omandihimuline. Kuna seda kvaliteetaega oma emaga oli niigi üüratult vähe, siis mingi võõras onkel majas oleks mind ilmselt viinud emotsionaalse kriisini. Aga olgem nüüd ausad, iga naine vajab enda kõrvale kedagi ja tegelikult oleks olnud ilmselt märksa lihtsam, kui mu kõrval oleks olnud särav ja armunud, energiat täis emme, mitte minu pärast oma eraelu ohverdav närbunud lilleke. Inimesed kipuvad end ohverdama, a´la jääme kokku laste pärast või ma ei taha enda kõrvale uut partnerit laste pärast jne, aga lapsed ju tajuvad seda õnnetut vanemat ja täiskasvanu eas me ei soovi tõusta igal hommikul ja mõelda süütundega, et minu vanemad elasid hambad ristis koos, et mul oleks “Happy childhood” (õnnetu lapsevanemaga söögilauas tõtt vahtida ja kuulda, et kõik on korras, pole küll teab mis õnnelikkuse tipp muidugi)  või, et mu ema pidi keelama enesele armastust. See on kohutav koorem, mille te oma lastele kaasa annate. 


Mul oleks ju jube mõnus targutada siin, et aga mis te üldse vale inimesega koos hakkasite olema ja miks oli vaja neid lapsi teha ja nüüd ongi teie kohus surmani siin seda risti kaelas kanda. Aga hukka mõist ei vii kusagile ning minevikku muuta ei saa, aga tuleviku loomine on küll meie kätes. Seega mõelge oma valikud ja otsused alati südamega läbi, et hiljem ei peaks neid vigade parandusi tegema. Aga kui olete selles olukorras, kus olete kangekaelselt tahtnud ikka omamoodi teha, eiranud südamehäält  ja nüüd  tunnistate oma eksimust,  siis usaldage sisetunnet ja ärge karistage end. Inimestena me ju alati soovime parimat, aga kui läheb nihu, tuleb olukord ümber hinnata ja teha uued otsused. Muutused toimuvad iga päev ja eilne tõde ei pruugi tõde olla enam täna. Pea meeles, et ükskõik milline see olukord täna on - kõik laheneb Sulle parimal viisil. 


Ainus asi, mida ma aina enamate noorte käest kuulen, on see, et nad igatsesid lihtsalt hellut ja soojust, häid sõnu. Igatsetakse õnnelikku lapsevanemat. Igatsetakse seda, et vanem tuleb ja kallistab, tuleb ja ütleb, et ta armastab. Just see tekitab turvatunde, mitte see, et majas pole võõrast isendit või se, et vanemad näitemängu teevad. Siirust, just siirust igatseb laps! 


Ilusad ja õiged inimesed meie kõrval teevad meid ju õnnelikuks ja õnnelik inimene suudab pakkuda kõigile ümberkaudsetele palju enamat, kui üks õnnetu hing, kes lähtub vaid sellest, kuidas mingi ühiskonna ettekirjutuse järgi õigem oleks. Pole üldse harv juhus, kui sekkuvad ka mingid kõrvalised isikud – ämmad, äiad, vanemad, kolleegid. Kõik on nii targad. Paraku see tarkus viib selleni, et inimene ise enam ei suudagi mõelda, mistõttu just sünnivadki valed otsused. See, et Sinu tütre abielu jooksis karile on ehk täpselt selle tagajärg, et Sa terve elu talle ette ütlesid, et kes nüüd on õige ja kes vale. Kui tal oleks olnud kasvõi võimalus ühe korra ise pange panna ja ise ära tunda ka see hea ja õige, siis ei saaks Sa siin jälle targutada, kui rumal keegi on. Kõige kohutavam asi, mida oma lähedasele teha saab, on võtta temalt võimalus elada tal oma elu, saada oma kogemused. Suruda talle peale oma arvamust. “No see naaberküla Tiit on just Sulle õige mees! Mida Sa jahmerdad selle Matiga! Temast pole Su lastele mingit isa!” Ja lõpuks kui Su tütar selle Tiiduga siis ühte heidab, sest Matiga asju ajades oleks teda oodanud Sinu poolne vaimne terror, siis 40a hiljem, kui juba surnud oled ja enam targutada ei saa, jookseb laps lahutuspabereid sisse andma, aga siis on vähe hiljavõitu juba. Elu ilusamad aastad on märkamatult käest libisenud - seda elades ilma armastuseta. Kas seda te oma lastele soovitegi? 


Ärge võtke endale õigust mõista kedagi hukka või teha kellegi teise eest otsuseid ning ärge kunagi lubage kellelgi teisel enda elu kontrollida või juhtida, sest siis on Teil alati võimlaus lükata oma viltuvedamised kellegi teise arvele. Aga mäletate, Teie ise loote oma maailma! Seega ära kuula mitte oma naabrit, ema või ämma, vaid kuula oma südamehäält. Keskendume ikka oma enese elule. Nii mõnigi lapsevanem üritab oma elamata jäänud elu realiseerida oma laste peal. Kui enda valikud läksid aiataha, siis oleks ju hea kellegi teise elu elada. Nii need asjad ei käi ja nii te kordategi sama mustrit, mis oli Teil endal, ehk miks te omal ajal need valed valikud ja otsused tegite? Äkki keegi dikteeris Teilegi Teie elu? Ärge korrake vanu mustreid! 


Nii muuseas, täna juhtus minuga üpris ebameeldiv vahejuhtum. Peale kohtumist ühe lähedase inimesega, tulime majast välja ja kurtsin, et kuradi pime on ning palusin lähedasel telefoniga valgust näidata. Selle peale ütles tema naljaga, et “Sõita ikka näed või?” Naersin veel, et no autol on õnneks tuled ju. Täpselt 2 minutit hiljem tagurdasin kase otsa. Esiteks on mu autol parkimisandurid, mis kummalisel moel hakkasid tööle siis, kui olin juba puu otsas, teiseks pole mul oma sõidustaaži  jooksul olnud ühtegi avariid või plekimõlkimist. Parklate hirm ma üldiselt nagu pole, aga see tänane vahejuhtum tõestas taas, et ole ettevaatlik, mida Sa mõtled. Sest mõttel on jõud! Olen sarnaselt tekitanud eluohtliku olukorra oma enda sõbrale, kelle puhul ma ka koguaeg mõtlesin, et no raudselt paneb matsu! Nädala jooksul käis laks ära. Samamoodi olen olnud avariis, kus ma ise istusin autosse ja nähes noort naisjuhti hakkasin juba ette valmistama end mõtteks, et kindlasti teeme avarii. Võiks ju arvata, et ehk on mul mingid sensitiivsed võimed, aga tegelikult oleks pidanud pöörama oma mõtted kohe positiivseks ja püüdma neid olukordi vältida, mitte peas korrutama, et nüüd juhtub ja kohe juhtub ja oi kui hirmus on. Juhtub, juhtub, kindlasti juhtub! Juhtubki see, mida Sina oma peas ette kujutad ... Sellepärast olen ka öelnud, et ärge saatke mulle kirju stiilis - ma kardan, et minu emaga juhtub midagi või, et minu vend teeb enesetapu jne. Hirm on väga tugev emotsioon ja mida Sa kõige enam kardad, see Sinuga ka juhtub.  Ma tean seda imehästi, sest just lubades hirmul oma elu juhtida viskasin äärepealt sussid, olen näinud, kuidas isa, kes kartis kõige enam, et tütar võtab musta mehe, pidigi minema tütre ja tema šokolaadipoisi pulma. Mida iganes Sa mõtled, see läheb täide ja eriti lähevad täide need asjad, mille taga on tugev emotsioon... Ükskõik, kas positiivne või negatiivne. 



Seda tõestab mulle iga järgnev päev... Vahel oma telefoniekraani kiigates mõistan jälle, et ka aastate tagused soovid kipuvad vägisi täide minema. Ja see on päris hirmutav. Ärge andke energiat negatiivsele. Kui te juba mõtlete ette, et midagi halba juhtub, a´la see abielu jookseb küll karile või see äriplaan läheb küll vett vedama, siis olete endale või mõnele oma kallile inimesele juba karuteene ette teinud. 


Ehk siis tänase päeva oluliseimad meeldetuletused: 

- minu suhted on siirad, ma ei keela enesele elu!
- mul on aega ja armastust oma laste jaoks, ma pakun neile turvatunnet, näidates välja oma tundeid.
- Ma ei ohverda oma elu kellegi teidse tarvis ning ma ei lase ennast kõrvalistel inimestel mõjutada. 
- Olen oma mõtetega ettevaatlik, sest need mõjutavad otseselt  minu elusündmusi nii täna, nüüd ja kohe, kui ka tulevikus. 

Harjutame positiivset mõtlemist!

 Hakkasin täna päris siiralt muretsema Eesti ühiskonnas toimuva pärast. Streigid, streigid, streigid. Ühest küljest just nagu positiivne, et inimesed enda eest seisavad ja näitavad, et nad on olemas ja väärivad parimat, aga siin on kaks olulist aspekti. Esiteks tuleb meeles pidada, et muutused saavad alguse Sinust enesest. Teiseks, igasuguste streikidega keskendume me ju negatiivsele, keskendume sellele, mida meil pole. Universumi seadusi teades on ju ilmselge, et keskendudes sellele, mida meil pole, ei hakka seda ka kuskilt juurde voolama. “Ma olen vaene, mul pole raha!” Korruta seda veel 100 korda, ela selle emotsiooni sees, koguge rahvas kokku ja korrutage seda veel üheskoos ka ja näete kuidas see energia Teid vallutab. Julgen väita, et aina vaesemaks jääte! “Ma olen nii haige!” Tulge kõik haiged kokku ja kurtke hommikust õhtuni – saan oma kogemusest öelda – tervis ei saabu nii mõeldes veel nii pea! Ma olen täiesti nõus, et arstid ning õpetajad väärivad paremat sissetulekut või, et hooldajad teevad metsikult rasket tööd. 100% nõus! Ja mitte ainult arstid või õpetajad, me kõik väärime paremat elu, pole vahet, kas oled juuksur, müüja, pedagoog või hoopis keegi kolmas. Oluline on alati keskenduda sellele, mis Sul juba on. Sul on töö. Ilmselt töö, mida armastad, kui Sa seda ei armasta, siis on ju ilmselge, et edu ei saagi tulla Sinuni ja kui Sa pole oma alal edukas, siis ilmselt ei tule Sinuni ka rahalised hüved. Ma olen väsinud avamast ajalehti ja lugemast, et kellelgi on jälle halvasti, ma tahaks, et kasvõi üks inimene kirjutab, et mul läheb hästi ja hakkab aina paremini minema. Olen tänulik iga väikse võidu eest oma elus, olen tänulik, et elan ja hingan, et mul on võimalus luua oma elu. Ma ei pea olema vaene, ma ei pea olema haige – need on minu valikud ja mina vastutan 100% oma elu eest. Võttes vastutuse, õpime looma täpselt sellist elu, millest unistanud oleme. Uskuge ometi endasse ja uskuge paremasse homsesse, sest ainult nii saavad imed juhtuda. Sa oled suurepärane õpetaja, suurepärane arst, suurepärane koristaja, suurepärane sportlane, u can do it. Mõttel on jõud! Keskendu positiivsele, ole tänulik, sest tänulikkuses kasvab küllus!

Nii, nagu te ette võite kujutada, siis selline mõttekäik tekitab nii mõneski trotsi. Tahate mind ära killida? Luban, et see ei ole lahendus! Tahaksite käsi pidi kallale minna mõnele riigikogu või valitsuse  liikmele?Just nende mõjutamiseks on ju streigid mõeldud. Ka see pole lahendus. Ega teist inimest ei muuda, ikka ainult iseennast... 

 Alustame sellest, et igaüks, kes kommenteerib, (olgu kas siis siin blogis, oma peas või FB lehel)  alustab millegi positiivsega.  Teiseks mitte ei näe pindu teise silmas, vaid keskendub palgile enda omas. Kolmandaks, püüdkem mitte mõelda, mida keegi teine mõtleb, vaid küsime mida meie tegelikult mõtleme. Nt mind on küll kiitnud ka riigikogu liikmed. Ja ma olen ka suvaline töötu kirjaneitsi, ei pärine tähtsast perekonnast, ei tõmba olulisi niite kuskil.  Olen ajanud oma asja, mitte alati olnud nendega ühte meelt, mitte alati kiitnud neid takka, aga ma tean, et minust peetakse lugu. Seda just tänu sellele, et ise seda teen - austan ennast ja austan neid. Teiseks, mina pole elanud päevagi ühegi valitsuse liikme nahas, seega ma ei kommenteeri ka seda, mida tema mõelda võiks. Ma ju ei tunne teda isiklikult, seega kõik, mida arvan, on vägagi subjektiivne arvamus ja kinni minu peas. Kolmandaks, kas oodates  kiidusõnu, olen valmis ka ise kiitma? Ma kuulen päevad läbi, et rahvas pillub teravaid repliike, kuulen, et kurdetakse, et valitsus ei seisa rahva lähedal.  Just sellepärast ütlengi, et alustagem kommentaari positiivselt... Kiida! Kiida oma naabrit, kiida oma arsti, kiida oma õpetajat, enda valitud riigikogu liiget, oma lemmik ministrit, oma ema, oma naist, oma last! Motiveeri teda läbi kiituse!  Leia üks hea sõna ja usu, siis leiavad teisedki, et oled üks väärt inimene siin maailmas. Kõik algab SINUST ENESEST! Ja ühe kriitilise noodi asemel ehk kõlaks üks hea mõte, mida teha, et parem oleks! Ehk konstruktiivne kriitika on alati mõistlikum, kui lihtsalt kriitika, mis kuhugi ei vii. 

Alati on lihtne otsida süüdlast, alati on hea näpuga näidata, alati on hea vastutus panna kellegi teise õlule, aga maailmas on toimunud suured muutused, on uued reeglid,  ning kui me neid ära ei õpi, siis hävime sootuks. Meid ei saa aidata mitte keegi teine peale meie iseenda. Sulle tundub, et oled väike ja väheoluline – mõtle uuesti! Kui Sina muudad oma elu, siis mõjutad sellega kõiki enda ümber olevaid inimesi. Kui Sina oled rõõmus kolleeg või abikaasa, on Sul endalgi kohe üks õnnelikum kolleeg või partner kõrval. Me kõik oleme seotud, me kõik mõjutame teineteist. Ja me ise loome lõhe enda ja võimulolijate vahel – nad on ju ka kõigest inimesed, see, et mõni neist arvab, et on ruulib maailma – no las ta arvab, meie ju teame tõde, me kõik oleme üks – võrdsed! Aga kui Sina ei usu, et oled võrdne, et väärid parimat, siis Sind koheldaksegi nagu põrandamatti. Ole väärikas, mõtle positiivselt, keskendu positiivsele, täida end tänutundega ja võta vastutus – loo ise oma maailm! Sa ei vaja kedagi teist selleks, ainult Sina lood oma maailma ja vastutad selles maailmas toimuva eest.