On see taevas?

Olete te märganud, et maailm meie ümber on hakanud metsikult muutuma? Inimestega on toimunud hämmastavad muutused. Mul on üks sõbranna, kes ei tundunud kunagi väga vaimset tüüpi inimene, pigem oli ta tuntud oma tervate ütlemiste ja pessimistlikuse poolest. Ta polnud seda tüüpi, kes oleks laskunud inimesi väga ligi, ilmselgelt ei avanud ta oma südant ka iseendale. Nüüd aga on toimunud täielik woo-doo, ma ei tunne teda enam ära. Püüdsin küll alati teda mõista, olla see, kes ei mõista hukka, aga nüüd on saabunud hetk, kus ma ei pea enam tegema ainsatki pingutust, et saada temaga kontakti. Ma näen, kuidas ta lihtsat ahmib endasse uut informatsiooni, kuidas tema elu muutubki päev päevalt ja kuidas ta avaneb ja tärkab nagu kevadine lilleõis. Tunnen, et mul on temalt järsku nii palju õppida ja meil on pidevalt millestki rääkida ja nii mõnus koos kulgeda. 


Viimased kuud on olnud kuidagi ülimalt kirgastavad ja erilised. Kui mõni aeg tagasi Laurile (minu uue raamatu kaasautorile)  kurtsin, et ärkan viimasel ajal järsult keset ööd üles ja tunnen justkui miski oleks valesti ja olen vales kohas, teadis ta rääkida, et see pidigi juhtuma nendega, kes on n-ö. valgustatud. Toimumas on uude dimensiooni üleminek. Tema soovitusel lugesin materjali üleminekust ehk Krayoni kanaldusest. 


Keda huvitab, saab selle kohta lähemalt lugeda siit: http://pesa.ingliabi.ee/index.php?topic=2298.0


Aga ma püüan rääkida ikka asjadest pelgalt oma kogemuste põhjal ja mitte ainult öised ärkamised pole olnud minu viimaste nädalate rutiiniks, vaid näiteks eile öösel tundsin selgelt, et minu keha justkui kivistus ja hing lõi kerest lahku. Ma ei oska seda muul moel kirjeldada. Nagu Sa sureksid ära, aga see pole üldse hirmus, valus või raske, vaid lihtsalt Sinu kest jääb lebama, aga Sa ise nagu hõljud kuskil edasi. Ma saan aru, et see kõlab nagu mingi stseen  ulmefilmist, aga samas see ei üllata mind üldse, sest 2012. aasta on olnud tõesti selline, et kõik, mis varem tundus võimatu või ebamaine on nüüd nii loomulik ja mõistetav. 


Ka inimsuhted on minu jaoks tõusnud hoopis teisele tasandile. Näiteks on minu elus üks inimene, kelle olemasolu puhul ma tunnen, et ta oleks justkui vastus minu küsimustele. Tänu talle olen osanud nendes situatsioonides, mis varem olid mulle kontimurdvad, käituda hoopis teisiti. Ta pole mind õpetanud, me pole neist asjadest rääkinud, aga tema lihtne olemasolu, tihti paljas vaikimine on justkui latern minu hingele ja teadvusele. 


Ja tavapäraselt kui kellestki nõnda räägin, siis võiks kahtlustada, et olen kõrvuni armunud või piinlen kohutavates hingepiinades, aga nii see tõesti pole.  Ma ei tea mis see on, mida kogen, aga see on nii awsome! Ma pole küll kunagi narkootikume proovinud, aga oleksin justkui pilves, ma lihtsalt olen, elan ja naudin. Puuduvad äärmuslikud emotsioonid,  ei mingit armukadedust, omandiinstinkti, ülekeevaid tundeid, liigseid mõtteid, ärritumist, solvumist, kõrvetavat tunnet. Ma tunnen, et maailm on justkui turvaline paik, et mitte miski ei saa mind murda, ma ei saa tunda valu, ma ei saa pettuda. Minust voolab läbi armastus, armastus mis ei poo mind ega teisi, armastus mis ei ole suunatud kindale objektile, vaid see lihtsalt ongi minu meeleseisund. Muideks, minu sõbranna just hiljuti rääkis, et oli lugenud raamatut, mis rääkis sellest, et kõik need emotsioonid, mis tekivad narkootikume tarvitades on meis endis tegelikult koguaeg olemas, me ei oska neid lihtsalt esile kutsuda. Kõlab loogiliselt. 


Võib-olla olen tõesti märkamatult jõudnud kuhugi uuele tasemele, ma ei tea. Aga tean seda, et siin on ütlemata hea, tunnen, et olen omas elemendis, tunnen, et olen võimeline inimesi aitama, et olen harmoonilises kooskõlas iseendaga, et ma tajun maailma täiesti uuel tasandil  ja see maailm on nii imeline, lihtsalt nii imeline!