Ma olen viimasel ajal palju hakanud mõtlema gay-kogukonna peale. Seda ilmselt seetõttu, et ka paljud minu enda tuttavad on n-ö. kapist välja tulnud või sel teemal avalikult sõna võtma hakanud. Aga see, kes keda armastab või kes kellega magab, pole üldse selle teemapüstituse fookus.
Ma olen hoopis mõelnud sedapidi, et kuidas mõjub inimesele see, kui ta peab oma tundeid alla suruma ehk siis kas valetama iseendale või mingitel põhjustel oma lähikondlastele. Need ei pea olema gayd, vaid see võib olla ka õpetja ja õpilase vaheline case või olete väga religoosest perekonnast ja teil on järsku tunded abielu mehe/naise vastu või on tärkamas mingi kolleegide vaheline asi, mis oleks n justkui targem kohe eos tappa või alla suruda, sest sellest võib hiljem palju paksu pahandust tulla. Arstina oma patsienti välja kutsuda on vist ka mitte just kõige eetilisem, eksole?
Neid niinimetatud keelatud olukordi on ju küll ja küll. Mõne asja keelame endale ise, mõnele asjale vaatab viltu ühiskond. Aga mis on tagajärg?
Ka minul on tekkinud elus olukordi, kus ma tunnene, et tunded, kui sellised võivad kõik ära rikkuda. Ja loomulikult, kuna konkreetset tunnet ei saa ju keelata või kontrollida, siis alateadlikult (või siis teadlikult, Jumal seda teab), toimub meis enese lukku panemine. Ehk me viime end seisundini, kus me ei tunne ega mõtle mitte midagi. Mõnes mõttes see justkui lahendaks olukorra, aga tegelikult võrdub see olukorraga, kus keegi laseb teist kuuli läbi, päris teise ilma ei lähe, aga elulooma ka ei saa. Ehk mis kuradi elu see on, kui Sa ei tohi tunda? Mis elu see on, kui Sinu peas ei liigu mitte ühtki mõtet, kui olete ehitanud sellised kaitsemüürid, nagu III maailmasõda oleks kohe ukse ees. Minul loomeinimesena tähendab see automaatselt seda, et loominguline produktiivsus on null. Sest mõistus ei jaksa ju selekteerida, mis on lubatud ja mis lubamatu mõte, seega ei tule sealt kupli alt mitte midagi asjalikku. Rinnust välja tõstetud süda ei saagi ju tuksuda ehk kui süda on lukku keeratud, siis elu jääb seisma.
Ja kujutage ette, kui tihti tuli seda ette sajandeid tagasi, kui veel vanemad Sulle abikaasat valisid või klassivahe oli reaalne põhjus, miks inimesed tundeid alla surusid. Vaatame vanu filme ja mõtleme, et küll oli ikka jube aeg, aga mis siis tänapäeval teisiti on? Ühiskond on märksa tolerantsem, aga inimesed ise nii lõhutud ja katki, et ei julge enam midagi tunda, keelab ise endale tõelist armastust ja valib ise endale elu vales. See tegelikult on päris kurb.
Meie ümber on nii palju inimesi, kes kannavad maske. Mõni mees abiellub naisega ainuüksi sellepärast, et varjata, et tegelikult on tal suhe mehega, et tegelikult pole ta kunagi naisi armastanudki. Parimal juhul on see abielunaine kursis, et on vaid suitsukate, aga halvimal juhul teeb ta seda tsirkust kaasa enese teadmata. Meie inimkond ise on valinud elu valedes, elu kuskil võltsmaailmas, kus kõik kõigile päevast päeva näkku valetavad.
Selleks, et taas tunda, on vaja anda endale luba, luba tunda, luba olla inimene. Arutasime just hiljuti ühe sõbraga, et inimesed lülitavad end välja väga erineval moel – kes pistab nina viinaklaasi, kes lohutab end juhusuhetega, kes mattub töösse, kes jookseb või rassib end jõusaalis nii oimetuks, et Jumala eest midagi ei mõtleks või tunneks. Inimesed põgenevad oma tunnete eest. See hirm iseendaga silmitsi seista on enamikel nii suur. Lihtsam on otsida mingi tegevus, mis aju halvab, kui tunnistada, et jah, ma armastan naiste asemel mehi või jah, ma olen õnnetus suhtes või jah, ma olen oma kolleegi/õpilasse/patsienti kõrvuni armunud.
Kas te mäletate neid hetki, kui lubasite endil tunda? Neid hetki, kus te ei lasknud kellegi arvamusel korda minna, neid hetki, kus silm säras, kus luges ainult hetk, kus hirmudel polnud Teie elus kohta, kus homne ei lugenud? Kas mäletate, kui õnnelik te siis olite? Kas poleks mitte imeline, kui kõik päevad sellised oleks? Kui iga päev voolaks meist läbi elu, kui igapäev tunneksime end elusana. Kas poleks imeline taas ELADA?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar