Ma tabasin end paar päeva tagasi mõttelt, et ikka mul on see nõme komme elu kontrollida. See on see komistuskivi minu elus, millega ma pean veel kõvasti tööd tegema. Õnneks peale surmaeelse kogemuse saamist, pole ma enam mingeid pikaaegseid viisaastaku plaane teinud, aga inimsuhetes ma ikka kipun panema paika mingeid rolle.
See pole ilmselt mitte ainult minu probleem. Mõelgem, kas ka ka Teie ei loo oma peas mingit pilti, kuidas Teie elu peaks välja nägema, homme, kuu või aasta pärast. Tõstame käed, kes on seda teinud? Nüüd mõelgem sellele, et kui te kohtate uusi inimesi oma elus, kas te üritate kohe neid lahterdada mingisse kasti? Umbes, et see on nüüd küll hea sõbra materjal ja sellest saaks hea koostööpartneri ja see onju lausa ideaalne mees/naine minu laste isaks/emaks. Kes on seda teinud? Enamik ilmselt.
Ja kohe kui oleme need raamid loonud, siis üritame end hambad ristis sinna raami suruda. Esimene tunnus on klammerdumine. Hoian kümne küünega kinni oma tööst, sest ma pean ju viie aasta pärast olema oma valdkonnas karjääri tipus. Või klammerdume mingi inimese külge, sest dämit, temast kindlasti paremat pole olemas ja ta teoreetiliselt ju nii hästi sobiks minu ettekujutatud peremudelisse.
Oma peas oleme kõik detailideni läbi mõelnud. Ja siis me tõuseme hommikul üles ja mõtleme, et küll see elu on ikka igav, sest mehaaniliselt käid iga päev sama rada ja vaatad elule väga kitsalt, sest Sul on seal ees mingi punane täpike, mille poole Sa justkui püüdled. Fookus on paigas ja see pole alati mitte halb, aga tihtilugu kaasneb sellega pimedus, mis ei luba meil näha alternatiive, ei luba näha seda, mida elul veel pakkuda on.
Oled Sa mõelnud, mis tunne võiks olla elada nii, et Sa ei teagi, mis homne päev toob ja Sa isegi ei muretse selle pärast? Sest reaalsus ju on, et tegelikult me ei teagi. Mis tunne oleks loobuda igasugusest kontrollist ja lihtsalt vooluga kaasa kulgeda? Fakt on see, et kuulates südamehäält ei ole võimalik kuristikku kukkuda. Mis tunne oleks olla täiesti vaba, lasta lahti kõigest ja kõigist siin elus? Mis tunne oleks mitte grammigi sõltuda oma tööst, partnerist, neljast seinast, rahast? Kas me tõesti usume, et kui kümne küünega asjadest ning inimestest kinni ei hoia, siis olemegi nagu paljas püksinööp? See pole ju nii! Seal kus on valge paberileht või vaba ruumi, maalib elu alati midagi ilusat, midagi mida me tõeliselt väärime.
Ma ei tea näiteks mis homne päev enesega toob, aga juba täna on minu hinges ootusärevus. Mul on põhjust uut päiksetõusu oodata, sest tahan näha, mida fantastilist elul minu jaoks taaskord varuks on. Kui kogu minu elu oleks detailideni ette teada, siis oleks see nagu ristsõna, mille lahendus on ette kirjutatud, mis point seda siis üldse lahendada on? Mis mõte on elada, kui oluline on vaid sihtpunkt ja teekond ise üks kannatusterada või päevast päeva korduv igav rutiin.
Vahel lihtsalt piisab teadmisest, et ma olen saadetud põhjusega, mul on oma aeg ja roll, nii, nagu on ka roll ja aeg inimestel minu elus. Selle asemel, et pidevalt üks samm elust ees olla ja ennustustega tegelda, muretsemisele aega kulutada, võiks nautida antud hetke, mis on ju ainulaadne ning kordumatu.
Meis on justkui geneetiline kood, et peame kõike ja kõiki siin elus kontrollima, eeskätt iseendeid. Väljendid ”ma pean” ja “ma ei tohi” kummitavad pidevalt kuskil kuklas. Mida Sa siis õigupoolest pead ja mida sa ei tohi? Kes on need keelud ja käsud paika pannud? Ma ei pea elama elu, mis mulle rahuldust ei paku ja ma tohin teha oma valikud. See on ju minu elus, minu üks ja ainus elu, minu kordumatu elu. Ise oleme end sellesse kongi pannud ja ise tuleb meil endid sealt ka välja aidata.
Vahel on kiusatus kontrollida, või vähemalt tulevikku ette teada, aga see tekitab vaid stressi, sest selle kõigega kaasneb plaanimajandus ja muretsemine. Ma ei taha muretseda, veel vähem tahan ma elada elu, kus kõik on detailideni planeeritud ja ette teada ja mis kõige hullem, ise millestki kramplikult kinni hoides, ei saa me iialgi teada, mis elul meile tegelikult varuks on!
Usalda elu ja lihtsalt lase minna - kõigel ja kõigil... See, mis Sinu ellu päriselt kuulub, tuleb ühel või teisel moel alati tagasi pildile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar