teisipäev, detsember 25, 2012

Imed elust enesest


Pühad on aeg, kus on aega, ehk  aeg, kus võetakse aega. Mina olen võtnud aega mitme väga hea filmi vaatamiseks. Minu jaoks on hea film see, mis baseerub tõsielul, sest siis on mul võimalus reaalselt samastuda, mul on võimalus imetleda kedagi, kes on reaalselt eksisteerinud. Ma olen alati uskunud, et muinasjutud ning imed pole vaid lasteraamatute idealiseeritud versioon elust, vaid elu ongi imeline. 


Esimene film kandis nime "The Intouchables"  ja see räägib Philippe Pozzo di Borgo´st, kes traagilise õnnetuse tagajärjel jääb halvatuks. Ta pole enam võimeline ise sööma, kõndima, kirjutama, end pesema või wc´s käima.  Jõukas mees otsustab palgata enesele hooldaja. Kes sobiks olema Sinu käed ja jalad? Milline on hea hooldaja? Kas on olemas kedagi, kes suudab meid veel panna nautima elu, tundma rõõmu? Kas ratastoolis viibides on meil veel lootust, et keegi armastab meid meie imelise huumorisoone, teadmiste ning särava naeratuse tõttu, mitte ei kiika meie pangakontot või lükka meid eemale, sest me omal kahel jalal enam ei kõnni. Mida me saame raha eest osta ja mida isegi dollarikuhja  eest ei saa? Kas kaaskondlaste haletus ja kaastunne on tervendav või pigem võtab meil jõu olla oma abitusest üle? 


Teise filmi nimi on "Soul Surfer", mis räägib 1990ndal aastal sündinud surfar Bethany Meilani Hamiltonist, kes hai rünnaku tagajärjel kaotab oma ühe käe. Kas vapper surfitüdruk naaseb enam kunagi surfilauale? Kas meie kirg ja kutsumus võib kaduda, kui elu meid pikali lööb? Mida on võimalik tahtejõuga saavutada? 

Põhjus, miks need filmid mind liigutasid oli imelihtne. Ma ei viibi tänasel päeval ratastoolis, aga ma tean, mida tähendab kaotada kontroll oma keha üle, ma tean, mida tähendab täielik abituse seisund. Mulle pole saanud osaks hairünnakut, aga ma tean, mis tähendab tunne, kui Sa ei suuda ega saa tegeleda ühtäkki enam sellega, mis on Sinu kutsumus ning kirg. Ma tean, mis tunne see on, kui Sinu käsi ei allu enam käsklustele, ma tean, mis tunne on, kui Sulle öeldakse, et kui kiiresti ei tegutse, võid Sa homme näha vaid pilkast pimedust. Pime kirjanik? Kindlasti võimalik, aga ma ei saanud lubada sel sündida...


Ma tean, mis tunne on, kui Sul on ainult usk, lootus ja tahtejõud. Ma tean, mis tunne on võidelda oma elu eest, võtta riske, taluda tagasilööke... Nii nagu nendes filmides  kaotasid peategelased mingi hetk täielikult lootuse, on seda ka minuga juhtunud. Ka mina olen küsinud, et MIKS, miks mina?Ka mina olen küsinud MILLEKS, milleks on see kõik hea või vajalik? Ka mina olen küsinud, KUIDAS, kuidas edasi? 


Ja nüüd ma tean, et miks, kuidas ja milleks. Meiele ei anta raskemaid koormaid, kui kanda suudame. See kõik on juhtunud selleks, et ma saaksin Teile rääkida, et elu on imeline ja imed on elu osa. Ja edasi on ainult tee üles... Meis kõigis on see tugevus olemas, igale olukorrale on lahendus, aga see jõuab Sinuni vaid siis, kui Sa ise usud, ise soovid ning lubad sel raskusel end õpetada. Mis iganes Sinu elus on hetkel toimumas, võta sellest maksimum! Õpi nautima ka seda nõrkust, mis Sinus on, õpi nägema õppetunni väärtust, õpi märkama neid inimesi, kes tegelikult Sinu ümber on. Näe uut perspektiivi, näe võimalusi, märka lahendusi, astu välja mugacustsoonist. 


Kõigel siin elus on põhjus! Ka Sinu elu kõige hullem õudusunenägu on tegelikult samm edasi... 


Elu ongi film ja film on elu. Kui elu Teid jalust rabab, siis tähtis on kiiresti püsti tõusta ja edasi minna, sest kui Sa jääd lamama, siis iga hetkega on aina raskem uuesti püsti saada. Mida kauem venitad, seda suurem on tõenäosus, et Sina ei kontrolli enam elu, vaid elu kontrollib Sind ... Kas Sa tahadki jääda lamajaks? 


"See ei saa lihtne olema!"
"Ei pea olema lihtne, peab olema võimalik!" - Soul Surfer 


Ehk siis pidage meeles -  usk, lootus, armastus :) 


Ma tänan neid inimesi, kes olid minuga siis, kui mul enam polnud ei lootust ega usku, kes siis uskusid ja lootsid minu eest. Ma tänan oma vanaema, kes palvetab igal õhtul mh ka minu eest. Ma tänan oma sõpru, kes julgustasid ning toetasid mind, kelle armastus aitas mul edasi minna. 


Kevadel ilmub minu esimene raamat, mille kirjutasin koos Lauri Luigega. "Must ja Valge Luik - Testament".  Ma loodan vaid üht, et minu lugu inspireerib Teid samapalju, kui mind on inspireerinud Philippe Pozzo di Borgo ja Bethany Meilani Hamilton. 

















Kommentaare ei ole: