Teate, ma olen nädal aega olnud totaalses stressis. Vihma on ladistanud, päikest pole sada aastat näha olnud. Raha ei ole (shopingu tagaj2rg) ja yldse on r2igem kass peal. Nädal aega oli meil maja rahvast täis, pereisa poolsed sugulased peatusid siin. Kõik toredad noored inimesed, aga imesid siiski mu energiast tühjaks. Ilmselt juba sellega, et tegemist oli paarikestega. Õnneks nad küll ei amelenud siin tundide viisi, aga see suur armumull mida siis võis näha ajas mind lõpuks masendusse. Pereisa poolses suguvõsas vb üldse näha väga eluterveid suhteid. Tema vanemad on minu lemmikud, käivad koos reisimas ja tantsimas. Tema tädi on oma peikaga( esimene abikaasa on surnud ) nagu noored ja armunud, olenemata aastatest. Sellised särtsakad vanainimesed kõik. Ja sinna otsa veel keskealised paarid ja siis veel kamp noori ja armunuid( kes on ka juba 3a koos olnud ) ja mind tõesti tabas mõte, et ilmselt mina küll see õnnelik pole, kes suudab oma elus nii õige inimese otsa sattuda, kellega ka 30a käsikäes ringi koperdada. Üks asi on suhtesse panustamine, aga teine asi on ikkagi selle õige leidmine. Täiesti õnne küsimus. Ilmselt hakkab ka tsölibaat mulle vaikselt ajudele. No UK pole muidugi koht, kus seksi ei saaks, nina pistad uksest välja ja juba langevad mehed Su jalge ette, aga teadupärast on mul totaalne blokeering, kui mul pole vaimset sidet inimesega. Mul hakkab see singlelifestyl koppa ette pilduma. Sest ma olen endale kõige olulisema ära tõestanud: ma saan üksi suurepäraselt hakkama. Vahel ma muidugi mõtlen, et see on mu naiselik meeleolu jälle. 21a mehele minna, pole just mu eluunistus kunagi olnud. Ma ei räägigi siinkohal lastest jms kremplist, vaid tundma õppimisest, ma tahaks võtta aega kellegi huvitava sügavuti tundma õppimiseks, aga ei paista kuskilt seda huvitavat meest...prr. Vallalise elul on omad plussid – need mida ma olen alati hinnanud – sõltumatus, vabadus jne jne. Aga teisest küljest, ma viitsi nüüd kogu elu ka üks vapper naine olla, kes kõigega ise hakkama saab. On hetki, kus ma ikkagi tahan oma muresid jagada, on hetki kus ma tahan regulaarset seksi, kõike seda, mis kuulub püsisuhte juurde. Peale oma viimast suhet, ma muidugi mõtlesin, et vallaline võiks 70nda eluaastani olla :D Aga aeg läheb edasi, saad jalad alla, kõik on nagu perfekt & siis hakkad tundma, et miski on ikkagi puudu. Kõige hullem on see, et endiselt ma suhet suhte pärast ei tahaks. Poolikut asja ka mitte, fuckbuddy leidmine ( sõbra soovitus ) ei annaks mulle mitte midagi, sest vaimselt jääksin ikka kuivale. Ma tahan kogu kupatust. Ausalt öeldes ma ise ka imestan, et ma selle välja ütlen.
Aga hea uudis on see, et sõidan lähiajal Londonisse. Kus minu 76a kirjasõber, kellega me juba 10a oleme kirjutanud, on valmis mind vastu võtma. Väike teatriskäik & õhtusöök tõelise härrasmehega ei teeks paha. Ma olen mandunud ja ma tahan selga ajada oma parima kleidi, nühkida läikima oma ilusaima kingapaari ja nautida suurlinna glamuuri. Ja ainult härrasmehed suudavad seda pakkuda. Mul on tõeliselt hea meel, et lõpuks on tulnud aeg silmast silma kohtuda. On mida oodata...
K6igele lisaks, ma igatsen endale parimat akudelaadimist...enda erilisi kohti ( S2nna ), inimesi ( Liis, Janika jne ) Siin pole neid asju, millega ma enda vastikuid p'evi ravisin... Ainult muusika - olgu Jumal t2natud selle eest. Ma iseloomustaksin enda hetkeolekut vaid yhe lausega " Imede ootuses" . Ma olen seest nii tyhi ja kupli all on k]ik nii vaikne, et n[[d on vaja suurt jahmatavat imet, et mulle elu sisse puhuda ja taastada minu motivatsioon, inspiratsioon ja nakatav naer ja energia.
Parimatega,
Teie Kadri ( keda Janika sõnutsi, kõik koju ootavad – oh, pisar tuleb silma...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar