Ma vaatasin täna populaarset X-faktorit ja seal oli üks noormees, kes tuli saatesse kuna loodab seeläbi leida oma bioloogilisi vanemaid ja tõestada neile, et ta pole päris väärtusetu inimene. Kusjuures kutt osutus tõesti äärmiselt andekaks. Kuidagi kurb oli see esitus siiski, hääl värises ja olemuselt oli ta juba veidi häbelik ja elust räsitud & samas põles tema mingi sisemine tuli. Mis tunne võib küll olla, kui oled kellegi poolt hüljatud, kas see mõjutab nende laste enesehinnangut? Ilmselt üks põhjuseid, miks ma ei tahaks kunagi olla kasuvanem, on see, et ühel päeval tahavad nad ikka teada tõde oma bioloogilistest vanematest ja kuigi ma saan sellest täiesti aru, usun, et see teeks mulle haiget. Ja ilmselt saaks ma veel rohkem haiget, kui mu lapsed saaksid aru, et päris ema/isa ei taha tõesti neist midagi kuulda ja nad on sellep2rast õnnetud või vastupidi - lapsed on suured ja need, kes kunagi loobusid on nüüd valmis vanemaid mängima hakkama. Igal muul juhul aga oleksin mina kindlasti üks nendest, kelle peres oleks alati ruumi ka mõnele õnnetule ilmakodanikule. Sest küsimus pole ju niivõrd rahas, raha on vahend. Küsimus on selles, kas meie südames on ruumi, et pakkuda kõike, mis meil on ka inimesele, kes pole meie liha ja veri.
Pere tuli täna oma puhkuselt tagasi ja mul oli nii hea meel lapsi jälle näha, enne nende tulekut ma küll pisut mossitasin, et ilus vaikne aeg on läbi jne, aga kui nad uksest sisse tulid ja mind musidega üle valasid, siis mu süda sulas ja ma jälle mõistsin kui armsad ja väärtuslikud nad ikka on. Pisike oli uue laulu ka ära õpinud „„Under my umbrella, ella, ella, ee-ee-ee.“ Ta on lihtsalt nii kift.
Kaks mulle väga armast inimest on kohe, kohe pooldumas ja maailm peaks saama 2 tüdrukutirtsu võrra rikkamaks. Tegingi täna pakikesi juba valmis, kui pereema sisse kargas ja küsis: „Sa oled rase?“ Ma tahtsin nii öelda, et „Pühast vaimust?“ Ei no, arvestades, et kohalikud räägivad, et ma pidavat Jamsega abielluma, siis muidugi titt oleks kõige krooniks. UK-s ikka gossipit jätkub. Eniveis , beebiasju ostmas käies muidugi naisele loomupäraselt mind tabas titeisu, aga nähes, kui paljud lapsed kasvavad poolikutes perekondades, siis ma just ei hakka nüüd suvalisega lapsi tegema exole.
Nende titeasjade pärast oli mul muidugi poes ilge jama. Ostsin mina kõigepealt natuke kraami iseendale. Maksin kassasse ära ja mõtlesin, et samas poes on ka väga hea beebiosakond, et lähen käin tiiru seal. Valisin asjad välja ja läksin teise kassasse, kus töötas mingi india eit. Tõmbab siis asjad läbi ja küsib, et:“ Kotti pole Teile vist vaja?“ Ütlesin, et ei ole tarvis jah, et näete pange nendele asjadele juurde. Võtab siis minu koti, teeb selle lahti, noh seal oli paar Bossi asja ja Armani stuffi(a’la selline pikanäpumeeste unistuste kaup ühesõnaga) ja küsib siis, et kas teile nende asjade tšekk on. Mina vastu, et jah on ikka... (automaatselt ) Tema omakorda: „Näidake pln“. Ja siis mul meenus, et rsk, teise kassa müüja ei andnud tšekki & ma ei hakanud küsima ka, sest olin kindel, et mul seda vaja ei lähe. Ütlesin siis, et jooksen teise kassasse, küll mind mäletatakse. Lähen sinna, küsin, et kus see müüja on, kes 20 min tagasi siin oli. „Kell on 4 jah, ta läks koju ära“. Mul täis paanika, india eit muudkui möliseb TSEKKI, TSEKKI, mina muudkui seletan, et mulle ei antud tšekki. Siis läks eit ise teise kassiiri juurde, tema ütles, et ära põe, asi korras. Seal me siis kõik vaidlesime, kui ta lõpuks ikka pihta sai asjale, minul muidugi niigi häbi roomasin poest välja, aga Maarjal oli hing nii täis, see jäi seda mutti sõimama :D Mul oli, et LÄHME juba! „ See oli teist ikka täiesti ebaviisakas!“ Aga tegelikult tõesti, kassas peaks olema näha, mis sealt on läbi müüdud ja no andke andeks, nii loll ma ka pole, et hakkan küüntega turvaelemente ära kakkuma ja siis viskan varastatud kauba müüjale vabatahtlikult näkku. Debiilik mis debiilik!
Maarjaga on üldse päris tore, kohe kahju, et ta nüüd Eestisse ära läheb. Viimane kord shoppamast tulles rääkisime inimkaubandusest, ta nimelt oli just lugenud sellekohast raamatud „Globaalne inimkaubandus“ vms. Sellest, kuidas arengumaadest viiakse väevõimuga naisi nt Kreekasse, mis on turismisihtpunkt. Tüdrukutele tehakse kursus, et kuidas ja mismoodi nad peavad kliente rajalt maha tõmbama ja kursuse üks osa on selgitustöö mis juhtub kui sõna ei kuulata. Nt üks tüdruk vägistati 5 mehe poolt ja seejärel viidi minema. Teine tüdruk hakkas siis uurima mis sõbrannaga tehti. Neiu viidi värske haua peale ja öeldi „ Kui Sa ei tee, mida Sulle öeldakse, lõpetad siin kõrval“. Arengumaade naisorjasid kasutatakse ka nt ÜRO sõdurite rahuldamiseks. Selline on elu ja reaalsus. Välismaale tööleminek on tegelikult äärmiselt ohtlik ja sellepärast tasub kasutada turvalisi võimalusi, nt tulla minu mantlipärijaks :D
Ma armastan intelligentseid naisi ja muidugi mehi ka. Äärmiselt meeldiv on suhelda inimestega, kel on lai silmaring ja kellega saab arutleda väga erinevatel teemadel. Kunagi oli üks tüüp, kes oli minust huvitatud & muudkui üritas mingi väljaimetud teemal juttu teha. Ja ükskord ma ütlesin, et kuule, arvestades Sinu olukorda hetkel, ma soovitan Sulle üht raamatut. Ja tema küsib, et .“ Palju lehekülgi?“ Ütlesin, et no u 300. „Issand, mul pole aega nii paksu raamatut lugeda ja ma pole kunagi nii paksu raamatut lugenudki“ :S No tere Aadu, kui ma enne pidasin teda saapaks, siis peale seda vestlust käis mu peast vaid üks mõte läbi“ Kallis Jumal, kas Sa tõesti tahad mind rumalale naiseks panna, säästa mind idiootidest ja saada mulle mu kass!“ Ma jälestan selliseid mehi, kes maast ega ilmast midagi ei tea – lehti ei loe, raamatut pole näinud ja telekast vaatab ainult simpsoneid. Järgmine kategooria idikaid on need, kel pole ei tööd, mida nad kirega teeks, ega isegi hobisid mitte. Kle mine mängi või kord nädalas jalkat, saad ka paar boonuspunkti. Kui ma mõtlen inimestele, kes on mulle elus tõeliselt muljet avaldanud, siis on need alati olnud need, kes kas usuvad või teevad midagi kirega. Olgu selleks nende töö, hobi, põhimõtted, nad on sisemiselt säravad inimesed, kes suudavad olla miski või keski ka indiviidina. Kui ma pisut noorem olin, siis tõele au andes ka mina ei armastanud väga lugeda, keskkooliaegne kohustuslik kirjandus oma nõmeda valikuga oli võtnud minult isu. Hiljem, kui mul tekkisid kindlat sorti huvid ja ma hakkasin raamatukogudest ja poodidest leidma asju, mis mulle tõeliselt huvi pakkusid sai minust eneseharimise nautija. Mulle meeldis jagada inimestele midagi, mis mind huvitas ja milles olin end ise täiendanud.
Ilmselt on kõik arusaanud sellest, kui suur eeskuju oli mulle vanaisa. Üks tema parimaid omadusi oli lai silmaring. Ja kui ta midagi ei teadnud, siis ta võttis kätte ja uuris. Polnud küsimust millele ta vastamata oleks jätnud. Poliitika, ajalugu, tehnika, loodus – kõigest paistis kõike ta teadvat. Tema ööd möödusid lugedes – raamatud, ajalehed. Pidi ikka lammas küll olema, kui minu vanaisaga millestki rääkida polnud. Ja sealt ongi tulnud minugi teadmisjanu. Ma vahel kuulan mõnd inimest ja mõtlen: „ Issand kui kosutav, kui keegi jagab oma teadmisi, see arendab mindki.“
Teate seda tarkust, et tütred otsivad meest oma isa järgi, see on kahe otsaga asi. Minu jaoks oli vanaisa isa eest, ikkagi perepea ja autoriteet. Ja ma tunnistan, et üks osa minust otsib tõesti karmikäega, intelligentset ja hea huumorisoonega meesolevust, sest selline oli minu igapäeva eeskuju, aga samas tõele näkku vaadates, teine pool minust tahab osakest ka isast, kes on olnud aastaid lavainimene, edev seltskonna lõvi...MUUSIK. Muusika on minu geenides, aga kasvatus on teinud minust selle inimese kes ma olen – avatud, ausa ja otsekohese ja selle eest võlgnen ma tänusõnad ainult ühele inimesele – olgu vesiroosid talle kerged. Ma lugesin just artiklit ajakirjanikust, kes töötas korrespondendina Iraagi sõjakoldes. Tema armastatu otsustas järgneda Baghdadisse NDI (national Democratic Institute ) Iraagi programmi kaudu. Ja ühel hommikul sai mees kõne – tema naine oli saanud atentaadis surma. Selline on elu sõja ajal. „Kuni surm meid lahutab“. 129 ajakirjanikku on surma saanud alates 4 juunist 2008 Iraagis. Ütleme nii, et ma pole valinud just kõige ohutumat ametit :D
Ühesõnaga, elu on karm ja keeruline, hüljatud lapsed otsivad vanemaid, inimorjaks müüdud naised ootavad kedagi, kes neid mustast ringist välja päästaks, maailm ootab sõja lõppu. Ja globaalsetele muredele on meil veel kõigil isiklikud valikud ja mured – olgu kehv tervis, tuksi läinud suhe, töötus, teadmatus, mida oma eluga pihta hakata... Aga ometigi on alati valgus, nagu ütles kord üks pastor: „ Meil ei oleks kaunist tärkava loodusega kevadet, kui puuduks kare talv“. Ehk siis elu koosnebki tõusudest ja mõõnadest. Alati, ma rõhutan alati tuleb lõpuks päike välja... Tuleb vaid uskuda, loota ja armastada!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar