Pühendumisfoobia

Inglise keeles on kasutusel väljend “commitment phobia” ehk pühendumis foobia/hirm.  Olen selle kohta viimasel ajal palju lugenud ning seda nähtust analüüsinud. Iga huvi saab alguse ikkagi ju enese probleemidest. Ühel hetkel täheldasin, et komistan tihti inimeste otsa, kes alateadlikult siiski kardavad pühendumist. Psühholoogid on väitnud, et pühendumisfoobia all võivad vaevelda isegi need, kes tegelikult parasjagu abielus või püsisuhtes on (või on olnud). Paber ei võrdu veel pühendumisega. Sestap on meil ka nii palju logisevaid kooslusi – inimesed annavad vande, kolivad ühise katuse alla, aga hirm kaotada iseennast või oma vabadust tuksub koguaeg kuskil alateadvuses ja nõnda me tegelikult ei lubagi suhetel saavutada neid dimensioone, millest me ehk unistanud oleme. 

Aga kust saavad need hirmud alguse? Lihtne on teadvustada, et jah ma kardan teatud sorti lähedust, et ma kardan lõplikult lahti lasta ja ma kardan valida üht ning ainsat inimest, kellega läbi elu seigelda, aga kust see hirm alguse saab? Ühel päeval taipasin, et minu naistemehest isa, polnud mitte lihtsalt kõva naistemees ja kõva mees, sest tal õnnestus saada kõik naised, keda ta ilmselt tahtis, vaid ta oli pesuehtne pühendumisfoobik. Minu ema oli vaid tema järjekordne peegeldus. Vahe seisnes vaid selles, et üks tormas suhtest suhtesse ja ei viinud kunagi alustatud suhet järgmisele tasandile ja teine jättis üldse kõik suhted alustamata, sest ta oli võtnud omaks uskumuse, et meestest nagunii asja pole ja lihtsam on vaid iseendale siin elus loota. No milline kombinatsioon! Ja need mustrid sain pärandina kaasa ja nüüd ela siis sellega. 

Väga keeruline on midagi toimivat luua, kui Su ema pole ilmselt elus mitte ühtegi meest usaldanud ja Sinu isa pole suutnud ühtegi suhet läbi tormide ja tuulte toimivana hoida, vaid on alati kohvri pakkinud ja järgmise naise võtnud. 

Ometigi olen ma just need inimesed oma vanemateks valinud, järelikult on minu roll olnud õpetada neid ja läbi nende õppida ise ning lahendada need mustrid. See pole lihtne, see ei ole üldse lihtne. 

Pärast seda, kui olin enesele teadvustanud, et olen pühendumisfoobik ja aru saanud ka sellest, kust need mustrid pärinevad, jõudsin järgmise küsimuseni – kuidas seda mustrit muuta? Kuidas hakata usaldama, kuidas vältida hirmuhigi ja südamekloppimist, kui sa mõistad, et Sinu kätes on suhe, mis võib viia Sind just selleni, millest unistanud oled, aga peopesad higistavad ja peas käib koguaeg mõte, et mis siis, kui ma kohtan veel paremat, mis siis, kui ma panen pange, mis siis, kui ta teeb mulle haiget, mis siis, kui ta minema kõnnib, mis siis kui ta polegi nii ideaalne, kui mu roosa unelm? Minu pühendumise foobia taga on hirmud, mis on tegelikult alguse saanud minu lapsepõlvest. 

Aga kuidas end siis ikkagi sellest mülkast välja tuua? Ilmselt vajab see aega, teiseks väga mõistvat ning toetavat partnerit ja eeskätt arusaama, et ega keegi teine saagi olla meie õnne sepp. Mulle näib, et hirm saabki tekkida siis, kui me asume olevikust tulevikku elama. Aga mis siis, kui…? Kui Sa seda iga asja puhul mõtlema hakkad, suudad kõige hullemad stsenaariumid läbi mängida ja lõpuks jooksedki minema, sest kõik see tundub ju nii hirmus. Taevake, hakkame käima, kolime kokku  ja siis kindlasti tuleb rutiin ja me sureme selle tagajärjel. Kindlasti juhtub see, et meil pole lõpuks millestki rääkida, kindlasti saab särts otsa ja mees hakkab nooremaid naisi vaatama, kindlasti kui ta peab silmitsi seisma minu puudustega, pakib ta kola kokku ja astub minema. Me kunagi ei mõtle ju, et probleemid on elu loomulik osa, me leiame lahendused, särts ja sära saabki otsa, rutiin on paratamatu, aga ma saan ise ju palju ära teha, et seda rutiini ei tekiks jne. Võimaluste asemel näeb foobik alati ainult takistusi ning ohukohti. 

Ja lõppude lõpuks pole ju suhe vangla. Kui asjad tõepoolest ei toimi või armastus on kannatuste rada, siis ei pea surmani hambad ristis kannatama, seda lihtsalt sellepärast, et keegi ei saaks öelda, et näe, sa oled nagu Su enda isa. Selles hirmus ei saakski ühtegi suhet luua. Meie vanemate lood on nende lood, meie saame luua oma loo ja kindlasti teeme vigu ja paneme ämbrisse, aga seetõttu ei saa jätta kogu elu elamata. Ma pean taas tõdema, et ujumiskursused on mõjunud mulle teraapiliselt. Ma näen pidevalt väga sarnaseid jooni suhtefoobia ja veehirmu vahel. Kui ma läksin esimest korda trenni ja treener käskis mul vee alla minna, mõtlesin, et viskan sinna samma sussid. Kui mul kästi selili veepeal hulpida, siis esimese rapsimisega hakkasin kohe põhja vajuma ja arvasin, et seda ma küll enam ei tee. Kui treener ütles mulle, et ära kiirusta ja hinga rahulikult vette, siis suudad ka hiljem kopsu õhku täis tõmmata, tundus mulle see täiesti võimatu. Ma rapsisin käte ja jalgadega, hingeldasin sisse välja ja mõtlesin, et minust ei saagi kunagi ujujat. Täna võin ma vabalt vee peal lösutada ja just hiljuti suutsin ma esimest korda niimoodi ujuda, et ma tõesti ei kiirustanud ning mõistsin, et kui ma olen rahulik, siis jään kenasti veele püsima, ega lähe põhja. Kõik on kinni harjutamises ja inimestes Sinu ümber. Ma vajasin julgustust - oma treeneri ja "kaaskannatajate" näol olen seda ka saanud. Mul on hea meel, et võtsin selle asja käsile, sest tegelikult mulle vees väga meeldib, peale trenni olen alati väga õnnelik ja ootan juba uut korda, kuigi tõsi, kerge see pole olnud. Ilmselt suhetega sama teema, et vajame seda õiget ja head julgustajat, kes näitab meile kätte meie nõrgad kohad ning vead, kuid samal ajal ka on nõu ja jõuga abiks. Nii nagu ma pean lõputult usaldama oma treenerit, pean ma ka usaldama oma partnerit, et minna uuele tasandile. Ja  mis peamine -  ega teine inimene siiski Sinu eest tööd ära teha saa, ise pead väga tahtma ja olema valmis pingutama. Ma tunnen, et olen valmis ja seda just tänu sellele, et mul on olnud võimalus näha, kui vägevad on tulemused, kui seisad silmitsi oma suurimate hirmudega ning neist lõplikult võitu saad. 

Sõbratsooni varjatud tõde otsimas

Aastaid tagasi  tahtis minuga  tuttavaks saada üks meeskodanik. Ma tavaliselt võõraid ligi ei lase, aga ta tundus põnev ja hakkasime suhtlema. Käisime väljas, meil oli hullult tore. Tagasi koduteel veel helistas ja koju jõudes helistas ja no üldse pärast seda suhtlesime veel eriti tihedalt. Ütleks lausa 24/7, kuigi elasime  erilinnades. Kui mul oli midagi tarvis, siis oli  ta nõu ja jõuga kohe olemas. Igast tema lausest õhkus pesuehtsat hoolimist ja lugupidamist. Ta isegi kirjutas minuga nii, et kõik pöördumised olid  suure tähega. Meil on väga hea klapp, lugupidamine ning usaldus, me saime absoluutselt kõigest valehäbita rääkida.  Kuigi ma andsin aru, et meie elustiilid olid väga erinevad, pealegi lahutas meid vahemaa, mõlemal oli üsna tihe ajagraafik ning mõlemal oli uskumus, et pikas perspektiivis ilmselt see asi läheks luhta, siis teisalt oli see siiski ju vaid  spekulatsioon.  Ühel päeval, keset üht üsna avameelset jutuajamist, hakkas ta mulle rääkima, et talle on minuga hea läbisaamine väga oluline ja ta ei tahaks seda emotsiooni ajel või hetkelise avantüüriga  pekki keerata. Kogu see jutt triivis minu meelest ühte suunda - SÕBRATSOON.  Ta suhtles minuga hommikust õhtuni, ta oli kontaktis, aga kokkusaamisi justkui vältis, sõitis nt minu kodulinnast  läbi, aga nii kiire oli alati, et trehvata ei saanud.  Virtuaalmaailmas ei paistnud tal kunagi nii hirmsat ajapuudust olevat. Ja siis mul viskas kopa ette. Mis kuradi värk selle minu ja sõbratsooniga on? Kogu maailma mehed tahavad mu bestikad olla, aga ma ei otsi sõpra ju.  Mul on omad kamraadid juba titest saadik olnud, mida ma selle hirmsuure sõpruskonnaga peale hakkan, ise samal ajal endiselt vallaline olles. Ühel hetkel ma soovisin, et üks neist meestest oleks nii aus, et tuleks ja üteks otse näkku, miks ta eelistab olla sõber. Ükskõik, mis see põhjus on, olgu või asjaolu, et olen kole või ebaseksikas või pole piisavalt töökas, aga ma tahaks seda teada, sest teadmatus on palju hirmsam. 

Meestepoolne austus on muidugi väga suur asi ja ega kurtmiseks pole kunagi põhjust olnud, kuid see austus hakkab siis närvidele käima, kui ise tahaks rihma natuke lõdvaks lasta ja elu nautida. Sõpradega ei seksita, minul on see põhimõte vähemalt, aga kui kõik kõige apetiitsemad ka järsku sõbralisti end sätivad, siis varsti polegi enam ühtegi meest isegi voodisoojendajaks võtta. 

Üks minu sõbranna kurtis hiljuti, et tema ei oska munagi praadida, rääkimata mõnest keerulisemast roast. Isegi tema smuutit polnud keegi joonud. “Mis Sa sinna siis sisse panid”, küsisin mina. “No keefir, arbuus…” “Stop, jätkata pole tarvis, selge!” Kuna ta näeb väga atraktiivne välja, siis tema probleem on pigem see, et mehed tahavad teda voodisse, aga ei viitsi ka tõsiseltvõetavaid suhteid luua. Samas vaevalt teda päästaks see, kui ta nüüd kokkama õpiks, sest omast käest tean, et mulle pole minu oskused köögis küll ühtegi lisameest toonud. Ometigi mu sõbrad käivad pidevalt minu juurde sööma. 

Hiljuti üks minu sõber just rääkis, et minuga on ikka nii põnev alati ja igav ei hakka küll kunagi, et kolime kokku. Üüri odavam maksta jne. Magame ühes voodis ka ja oleme SÕBRAD. Mida kuradit? Hallo Aafrika! 

Või siis sõber, kes viib mind iga nädal restorani sööma. Kinod särgid värgid, tundide viisi loba ja naeru, aga ometigi olen ma sellelt mehelt kord korvi saanud. Miks Sa neid naisi või naist välja ei vinna, kellele Sa oma jah'e jagad? 

Üks mees ütles mulle selle kõige peale, et ju aeg pole küps. Vaatan ümberringi, mõnel on arunatukest veerandi võrra vähem kui mul, mõni hööritab veel pereset pidi ööklubides ja pole ammugi suhteks valmis, mõnele pole Jumal tissegi andnud, aga ma ei näe, et mehed tahaksid neid turvalisse sõbratsooni paigutada. Kuhu ikkagi on koer maetud? Ja miks keegi seda ausalt välja ei julge öelda, selles on küsimus. Sõbratsoon on see kõige nõmedam tsoon üldse - sealt ei tule ei suhet, ega seksi. Istudki oma saja sõbraga ja see peletab veel omakorda mehi eemale, et Sul mingi gäng koguaeg seelikusabas ripub. 

Kui meestelt otse aru pärida. siis nad ütlevaki miskit stiilis:"Tahan lihtsalt Sinu sõber olla." Sõbrad, kes tahavad hommikust õhtuni rääkida, sõber kellega kinosid ja restorane mööda kolistada, sõber, kellega seksida,  sõber, kellega tahaks koos elada, sõber kellega reisimas käia jne. Mis sõprus see on??? 

Esimene kohting :)

Üks briti deitimisekspert pani kord naistele südamele, et mehe väärtushinnangud ning suhtumine  kerkivad esile juba esimesel kohtingul, aga enamik naisi ei taha nendega silmitsi seista, mistõttu investeeritaksegi aega meestesse, kellega suhe on juba ammu enne hukule määratud, kui see alata jõuab.

Seda lugedes jäin mõtlema oma esimestele kohtingutele ja tõepoolest, täpselt nii, nagu mees käitus esimesel kohtingul, käitus ta ka mõne puhul siis aastaid hiljem või mõne puhul järgmistel deitidel, sõltuvalt siis kui pikaks see suhe arenes.

Kas Teie nt jälgite, kuidas Teie esimese deidi kaaslane kohtleb teenindajat? Käitub liikluses? Kõnetab Teid? 

Mul meenus esimesena kohe üks väga koomiline kohting, kus mees teatas, et tal jäi rahakott koju, et äkki saan seekord mina maksta. Sinisilmne nagu ma olen, ei osanud esimese hooga kohe nagu taibatagi, et tegu on mingi Kännu-Jaani jutuga. Tegin härrale isegi veini välja. Hiljem selgus, et tüüp armastabki keelt märjaks kasta ja kui seda saab veel kellegi teise kulul teha, on eriti hästi. Mul niigi vedas,  põlved ei läinud nii nõrgaks, et oleks  vinnanud  teda oma kulu ja kirjadega kuhugi hotelli, nagu olid teinud mõned minu eelkäijad. 

Siis meenus mulle üks minu esimesi boyfriende, kes saabus esimesele deidile lillekesed peos ja olgem ausad – kaks järgnevat aastat, olid lilled mul alati vaasis. Oligi mees, kes armastas naist pisikeste, kuid oluliste zestidega rõõmustada.

Siis meenus mulle mees, kes jättis mind esimesel deidil ootama. Oli selge, et tegu on kroonilise hilinejaga ja tõepoolest ka järgmistel deitidel see mees ei suutnud õigeks ajaks end kohale vedada ja paistis silma eriliselt ükskõike suhtumisega. Aga kas Sa naisena tahad ükskõikset meest, kes ei pea lugu isegi Sinu ajast? 

Samuti  meenub mulle mees, kes esimestel deitidel juba armastas kõiki hädasolijaid aidata, a’la kui keegi naine oli kraavi sõitnud, siis me istusime kraavipervel, kuni treila tuli või kui mõni laps oli midagi ära kaotanud, siis tuli seni otsida, kuna kaotatu leitud. Ühest küljest oli see nagu viide väga suurele südamele, teisalt vahel viskasid need päästeoperatsioonid kopa ette, sest kogu maailma probleeme ei jaksa ju ka ära lahendada. Kusjuures lõpuks ta heitiski paari ühe preilga, kelle super-heroks ta raskes olukorras osutus. Lõpp hea, kõik hea.

Kui mees juba esimesel kohtingul hakkab sente lugema ja vinguma, kui kallis ikka tänapäeval tassike kohvi on, siis võite ette kujutada, et ega see koonerlus üleöö kuhugi kao ja ilmselt viriseb ta tulevikus ka siis, kui tahate räime asemel poest heeringat osta või turutrussikute asemel korragi elus osta kvaliteetpesu – tema Teid ilmselgelt selles ettevõtmises ei toeta ja hea on, kui kooselu saab olema korralikus korteris, mitte pappkastis. Isegi kui teie oleksite nõus asju pooleks maksma, siis kooner räägib ikka Teile, et pappkast tuleb odavam. 

Ja mida tasub siiski veel jälgida on see, et mida mees teiega esimesel kohtingul üldse peale hakkab. Kui te ise olete ikka paduekstremist ja siis saate kuskil keldrikohvikus teed juua, ega pole väga suurt lootust, et see sama mees teid tulevikus järsku ringrajale või salsat tantsima viib. Enamik mehi vabandavad end välja sellega, et nad ei soovi naist mingi ekstreemsusega ära hirmutada. No ma ei ütlegi, et tuleb langevarju hüpet minna tegema, aga suur vahe on juba selles, kas kohtuda hämaras keldrinurgas või minna mereranda piknikule. Väike originaalsusemoment siiski annab lootust, et ka tulevikus ei oota meid tappev rutiin ja hallid argipäevad. 

Eriti “huvitav” oli mul ükskord ühe tüübiga, kes pärast pudeli veini ärajoomist teatas mulle, et tal on sõpradega kokkulepe, et kell 10 lähevad nad kossu vaatama, et nüüd võin ma rooli minna ja lahkuda. Esiteks muidugi üsna mõistmatu, miks Sa üldse kellegagi veini jood, kui Sul on hiljem plaanid, aga isegi kui tegemist oli korviga, siis no hallo, Sa ei ütle naisele, et see svipsis peaga rooli istuks, vaid tellid härrasmehena takso. Kui ma viisakalt vihjasin, et asi pole mitte selles, et ma temaga nüüd siin jube hirmsasti tahaks veel aega veeta, vaid küsimus on selles, et ma ei istu täis peaga rooli, vastas tema:”Sa ei ole ju purjus, sa jõid kõigest pool pudelit veini ära!” See oli küll see hetk, kus ma mõtlesin, et nüüd on vist kõik normaalsed mehed maamunalt otsa lõppenud. 

Ma pean tunnistama, et minu lemmikdeidid on olnud läbi aegade need, kus mees esimesel kohtingul avab end juba sel määral, et tutvustab nt oma mingit kirge või hobi. Tegelikult on see hästi vajalik, kuna siis Sa näed ära, kas mehe elustiil üldse sobib Sulle. Võib-olla see tundub kummaline, kui mees veab Su nt kalale kaasa, aga see võib-olla üks kõige romantilisemaid kohtinguid, pealegi viitab see tema soovile  Sind lubada enda maailma. Ja kui on kalamees, siis ta ju selleks ka jääb, seega on hea, kui oled kalamaailmaga veidi kursis, las ta siis kiitleb oma oskuste ning teadmistega, mees ju ikkagi. Muusikud on mind nt kutsunud oma kontsertitele, tantsuinimesed on mind viinud tantsima, lumelaudurid jt spordisõbrad  on mind mäele või skateparki kaasa võtnud jne. See asi ei peagi mulle meeldima hakkama, aga see annab inimesest väga selge ülevaate ja kiired vastused, kas meie elustiilid sobivad. Kui mees kutsub teid rattamatkale ja teie tegelikult nagu vihkate jalgrattasõitu, siis on üsna selge, et ühine tulevik võib ka komplitseeritud olla. Parem siis tõele kohe alguses otsa vaadata. Aga võib-olla siiski  lähed ja proovid  ja hakkabki meeldima!?  Tihtilugu hakkavad meile meeldiva inimese kõrval meeldima asjad, mis senini külmaks jätsid. Peaasi, et selles osas endale lihtsalt ei valeta. 

Üks asi mis veel on kogemusega tulnud, on ikkagi see, et ära hinda raamatut kaane järgi. Ma olen käinud väljas ka selliste meestega, kelle kohta nii mõnigi sõbranna on öelnud, et:”Hull oled peast või?” Ja hiljem on selgunud, et tegemist oligi kas eelarvamuse või kellegi teise kogemusega. Ükskord ma nimelt läksin välja mingi kurikuulsa kriminaaliga ja mind hämmastas, kuidas ta kohtles mind, kuidas ta kohtles teenindajat, kuidas ta end üleval pidas ja kui huvitav inimene ta tegelikult oli. Mind polnud tükk aega ükski nn eliitmees ka sellise austusega kohelnud, nagu see nn kriminaal. 

See sama kutt, kes minu deidile hilines, võib mõne teise naisega olla kuninga täpsusega, see, et mulle ei sobinud maailmaparandajaga kasse puuotsast päästa, ei tähenda, et keegi teine ei võiks temaga maailma paremaks muuta. Suurim viga, mida teha saab, on oma  valikutes lähtuda kellegi teise kogemusest. Maksab Teie enda kogemus ja tavaliselt see esimene või esimesed deidid panevad asjad paika, see annab Teile juba korraliku ülevaate, iseasi, kas te tahate seda tõde näha või mitte. 

Selline naine, tahan kord olla!

Keegi tark on kord öelnud midagi säärast, et see, mille pärast me kord kellesegi armume, on kord põhjuseks, miks teda vihkama hakkame. Täna saan ma sellest mõttest aru. Täna ma mõistan, et paljud abielud  ning suhted leiavad oma lõpu just sellel samal põhjusel, miks kord kokku tuldi. Ja kõige hullem on see, et selle vastu ei saagi midagi tegelikult teha.

Mäletate, kirjutasin surfarist, kelle naine polnudki hiljem enam nii õnnelik, kui mees andunult tuule järgi jooksis? Ja teate ju küll muusikuid, kes on võitnud oma heliseva  häälega oma kaasa südame, kuid kelle kuldne kõla võlub hilistel öötundidel ka paljude teiste  naiste südameid ja seda aastakümneid järjest. Aga mis kõige hullem, kui teie mees poleks see, kes ta on – vapper, julge, flirtiv, siis ilmselt ei kuuluks Teie süda talle.

Meid võlub see hulljulgus, kuid elada pidevas surmahirmus, et kas teie armastatu elusana õhtul koju saabub, on piin. Aga mida siis teha? Keelata kedagi? Kuidas Sa elad inimesega, kellelt on võetud luba tunda, kogeda, nautida? Kuidas ma vaatan naisena peeglisse, teades, et mina olen aee paha inimene, kes teise puuri pistis? Kuidas ma panen teist inimest dilemma ette, kas ma ise tahaksin selliseid valikuid teha? 

Mõistsin täna, et ka mina elan üsna ohtlikku elu, ka minu sõbrad ja pere on pisar silmil istunud minu haiglavoodi äärel ning vaikides anunud, et ma lõpetaksin tulega mängimise. Just nimelt vaikides on nad seda palunud. Keegi ei julge seda iialgi välja öelda, sest nad teavad, et kui minu tiivad  maha raiuda, kärbub mu hing. Ma mõistan nende ahastust ning hirmu, kuid ma ei suudaks olla tüdruk pehme vati sees, kes elul mööda laseb voolata. Kas see teeb minust egoistliku inimese?

Ma mõistsin täna sedagi, et kui Sa päriselt armastad, pead olema valmis ka päriselt vabaks laskma. Sul on valida, kas Sa seisad uksel ja ta läheb kibe tunne rinnus, süütunne painamas või Sa aitad tal pakkida kohvri ja saadad ta teele armastusega silmis, teadmisega südames, et ta on hoitud ning armastatud. Iga mees tahab võtta riske, tõestada iseendale, et ta on suuteline end ületama, et temas on sitkust ning ürgmehelikku julgust, sõdalase vaprust. Keelud vaid tapavad mehe. Ja lõpuks ei pea Sa ka ise enam sellest diivanikaunistusest päriselt lugu. 

Alati, kui ma tahaksin öelda, et ära mine, ära tee, ma ju kardan, ma ju igatsen, annan endale aru, et kui mees kaotab elu sõjas või tehes seda, mida ta armastab, siis sureb ta vähemalt kangelasena ja iga mees ju soovib olla kangelane. Kui minu mees on surres õnnelik, siis midagi enamat ma ei soovigi. Sest ega surm pole ka veel lõpp. Ja kui minu aeg on kord lahkuda, siis eelistan ka lahkuda naeratus näol, tehes seda, mida ma armastanud olen. 

Pole ju vahet, kuidas me sureme, vaid oluline on, kuidas me elanud oleme. Ma olen mõelnud ka sellele, et ega siis surm pole ainuke traagika siin maailmas. Kas Sa oled valmis lükkama ka kellegi ratastooli? Kas Sa päriselt armastad seda inimest ja teed seda ka siis, kui ta ongi pidevalt tuulte lummuses või saabub sõjast kord haavatuna?

Need on küsimused, mida mina esitaksin igale tulevasele abielunaisele või mehele. Mida ja mis ulatuses oled Sa valmis aktsepteerima, mis küsimustes Sa oled valmis jõudma kompromissideni? Sa ei saa kedagi muuta ega keelata, Sinu armastus peab olema vaba ning tingimusteta. Või kas Sa soovid oma lähedastele tekitada pidevat hirmu ning stressi või oled valmis millestki siin elus ka pereõnne ning hingerahu nimel loobuma? Need on need küsimused, mida inimesed enda sees peavad suutma selgeks mõelda.

Ma siiralt loodan, et minus on nii palju naist – tõelist naist, et suudan ka siis armastada, kui tarvis on pakkida moonakotikest ja ukselävel lehvitada, et minus on nõnda palju naist, et armastada nii jäägitult, et teine end vabana tunneb, et minus on nii palju naist, et lubada olla mehel mees ja olla kaljukindel seljatagune, kes alati usub oma sõdalase vaprusesse, mitte ei külva hirmu ning süütunnet. Ja loodan sedagi, et minu armastus kestab ja säilib ka siis, kui kui vapper sõdalane haavatuna koju naaseb. See naine, kes mina olla tahan, ei kuku siis tänitama, vaid tohterdab ja aitab oma sõdalase jalule ja jääb tema kõrvale ka kõige hallimatel päevadel. Selline naine, tahan kord olla! 

Kui Sinu Ise läheb suhtes kaduma

Ma olen mõistnud, et areng ning muutused saavad alguse just teavustamisest. Olgu selleks mingit sorti mustri teadvustamine või mõne kriisi teadvustamine või hoopis enese jaoks allasurutud tõe teadvustamine.

Maailmas on miljoneid eneseabiõpikuid, aga ma ikka näen nii enda, kui oma tutvusringkonna inimeste puhul pidevat takerdumist konkreetsetes  küsimustes või situatsioonides  ja eks see olegi see arenguteekond. Mitte kõiki teadmisi pole alati kõige lihtsam omandada. Mäletate, ka kooli ajal oli ju nii, et mis ühele oli selge juba põhikoolis,  sai teine selgeks alles heal juhul keskkooli viimases klassis.

Ja elus on täpselt samamoodi, et Universum pritsib infot, mis on kättesaadav kõigile, mõistetav vaid edasijõudnutele ning reaalsus vaid valgustunutele. Mina nt väga selgelt tunnen, et ma küll mõistan, millest väga paljud raamatud räägivad, ma mõistan seda infot, mis minuni ka otsekanalitest tuleb, aga mitte alati ei suuda ma oma teadmisi praktikas kasutada. Ja mulle tundubki, et minu roll antud hetkel on liikuda ihaldatud valgustumise suunas, aga enne tuleb paljusid asju kogeda ning mõistma õppida, et tekiks taipamine. Ja nagu varemgi öelnud olen, siis tõde on taipamise kaugusel.

Ma näen ja adun, et minust on märksa targemaid inimesi ja nad võivad ka oma kogemusi jagada, aga paraku mitte keegi ei saa minu eest elada minu elu, läbida minu õppetunde, kogeda minu kogemusi. See, mis mõnele sai selgeks 80 aastaselt, võis olla minul selge juba 20selt ja paljugi, mida teavad ning tajuvad paljud minuealised on mulle veel siin elus paras kadalipp.

Üks asi, mida ma olen hakanud teadvustama inimsuhetes on see, et nüüd ma reaalselt tajun seda punkti, kus suhete algusfaasis ma hakkan end ära kaotama. Kui Sa ikka 10 korda järjest ühte ja samasse ämbrisse astud, siis lõpuks ikka jõuab kohale. Minu suurim möödalask suhetes on olnud asjaolu, et ma püüangi olla liiga meelepärane. Ehk siis kui vanasti oleks mulle meeldinud mees öelnud, et talle meeldib metsajooks, siis mina oleks läinud ostnud jooksutossu ja hambad ristis metsa vuranud. Tänasel päeval ma julgen öelda, et sorry, minul tekitab jooksmine stressi, mulle ei sobi see. Olles meelepärane kellelegi teisele, oled Sa iseennast juba kaotanud. Mul oli kunagi juhus, kus üks tüüp õiendas keset ööd, et millega ma tegelen. Vastasin, et kirjutan. Tema vastu:”Ma ei saa magada!” Mille peale mina teatasin, et siis vist kirjaniku kaasaks väga ei sobi. See oli lihtsalt piltlik näide sellest, et tulebki kohe alguses jääda iseendaks ja näidata seda inimest, kes te tegelikult olete. Kui see ei sobi, siis see suhe on nagunii hukule määratud. Suhe pole nagu autoost, et 14 päeva on aega pretentsioone esitada ja siis vigade ilmnemise korral tagasi anda. Inimsuhetes kedagi ei koti Sinu hilisemad pretentsioonid – ise oled Sa kõigega nõus olnud, tihtilugu püüdes olla lihtsalt teisele meelepärane. Üks minu surfarist sõber rääkis hea loo sellest, kuidas tema sõbra naine  oli suhte alguses  rääkinud, et teda mehe hobi ei häiri ja käigu mees merel nii palju kui hing ihkab. Paraku kui kolm päeva tuul uhkelt puhus ja mehest kodus lõhnagi polnud, läks selle ülimõistva naise nägu ikka krimpsu. Tasub ikka hoolikalt läbi mõelda, millega või kellega te end tegelikult seote ja kas suur armastus ja meelepära ka argirutiinis toimivad. Olen mõistnud, et toimiv suhe nõuab jäägitut ausust iseenda ja oma partneri suhtes. Kas te päriselt suudate aktsepteerida teise inimese elustiili, harjumusi, kombeid, traditsioone, põhimõtteid jne või elate kuskil roosas illusioonis ja püüate olla meelepärane? 

Teine asi, mida olen õppinud on see, et kärsitus ei vii kunagi sihtpunkti. Targad ütleks vist selle kohta, et kes aeglaselt sõuab, see kohale jõuab. Nüüd ma saan sellest mõttest ka aru. Kiiruga tehtud otsused viitavad ebakindlusele, seda just suhete osas. Kui asjad toimivad, siis pole ju vaja kedagi kiiresti raami suruda. Just ebakindlus on see, mis sunnib meid kiirustama, et saak nö koju kahmata. Tegelikkuses on see jälle järjekordne reha, mille otsa saate end vigaseks kukkuda, et pärast oma haavu lakkuda. Vaadake ükskõik millist kriisiolukorda. Lahendus saabub alati siis, kui inimesed säilitavad kaine mõistuse ning jäävad rahulikuks. Kui tulekahju korral kõik määramata suunas tormama kukuvad, siis tallatakse üksteist vaid surnuks ja kahju on rohkem, kui kasu. Suhetes sama lugu. Kui Sa oled kärsitu, kergelt ärrituv, pinges, siis see ei kutsu kedagi Sinu lähedusse. See on järjekordne märk enesekaotusest. Tavapäraselt oled sa ju märksa helgem inimene, aga see tohutu ebakindlus sunnibki Sind asjatult rapsima. 

Aga olgem mureta, sest kõik me õpime ja nagu näitavad minu käsilolevad ujumistreeningud, siis meistriteks ei sünnitagi üleöö, aga tahtejõu abil on võimalik elus ära õppida palju selliseid asju, millest te unistadagi ei osanud. Alustuseks tuleb lihtsalt teadvustada, et ma veel ei oska ja ma väga tahan ning seejärel julgelt härjal sarvist haarata. Ja kui lähebki vahel veidi vett kurku? Never give up! Kui kord hõljud nagu kala vees, vaatad tagasi ja saad aru, et see hetk oli kõike seda väärt.

Kas allutada või armastada, selles on küsimus ...

Ma taipasin ühel hommikul, et olla naine, see pole üldse mingi naljaasi. See, mida üks naine suudab on müstiline. Olla naine, on tõeline privileeg. Paraku on enamik naisi unustanud, milline vägi neis tegelikult peitub. Kui naine avab oma piiritu südame, siis see võib muuta tervet maailma, rääkimata ühe mehe elust. Armsad naised, vähem vingu ning hukkamõistu, vähem vigade otsimist, Teie käes on need võluvitsakesed, millega hinged helisema panna ja maailm paremaks kohaks muuta. 

Rääkides suhetest, siis ühel naisel on võim ja vägi mees põrmuks teha ja sel samal naisel on vägi ka mees tuhast tõusma panna. Küsimus on ainult selles, et mis on naise eesmärk. Kas eesmärk on allutada, alistada, luua endale alandatud ja kompleksides käsualune või eesmärk on oma naiseliku väega anda mehele tiivad. 

Mees kaotab väe, kui naine on teda alandanud, olgu või mõttetasandil. Kui naine ei armasta südamega, kui naine otsib vigu, mõistab alatasa hukka, esitab nõudmisi ning tingimusi, siis mees kaotab lõpuks oma meheliku väe – temast saab alandatud käsualune, kes otsib lohutust pudelipõhjast või üritab end kehtestada läbi vägisõnade või füüsilise üleoleku. 

Kui harva me tegelikult kohtame naisi, keda me imetlusega saame vaadata ja öelda, et see naine ongi armastus.

Ma lihtsalt saingi ühel ilusal hommikul aru, et kõik mida ma siin elus otsin, on tegelikult minu enese kätes.  Naine ongi saadetud selleks siia ilma, et ta looks harmooniat ning armastuseruumi. Meie ego on see, mis ei luba meil olla päris naised. See on ego, mis ütleb, et aga see mees pole piisavalt ilus või piisavalt tark või rikas ja üldse ta on liigne viinanina või käib liiga tihti macis burgerit söömas. Enamik naisi kujutab ette, et nad on täiuslikkuse etalonid – kõige ilusamad, targemad jne. Selles kaunis illusioonis luuakse utoopilisi tingimusi ka vastassugupoolele. 

Minu sõbranna ütles kuldsed sõnad, et tema ei mõista nt alkohoolikuid hukka, sest alkohoolik joob ju ka siis, kui tal on emotsionaalselt miskit paigast ära. Enamik naisi kurvastades või vihastades haaravad šokolaadi järgi. See on samasugune sõltuvus.  Kujutlege nüüd ette, et mees tuleb tänitama, et mida sa sööd siin, vaata, kuidas pekk nüüd vohab ja kui sa veel tükikese võtad, siis jätan su maha. Mis tunne teil oleks? Reaalsuses te ju tahate, et see mees tuleks ja kallistaks Teid ja ütleks, et ta teid armastab. Just armastus on see, mis aitab leevendada kurbust, just armastus on see, mis viha lahustab. Paraku aga jääb just armastust tänapäeva ühiskonnas vajaka. Ikka nõudmised ja hukkamõist. 


Kõik naised on ilusad ja erilised, aga minu silmis teeb naisest naise ikkagi oskus oma süda avada.  Meie ellu saadetakse väga ohtralt erinevaid “pähkleid”, mida pureda ja enamik naisi takerdub iseenese suutmatusse päriselt armastama õppida. Niikaua kui Sinu armastus on omakasupüüdlik või tingimuslik, ei saagi asjad toimida. 

Ma tabasin end hiljuti mõttelt, et ma ei saa luua suhet inimesega, kelle  peale ma ei saa loota. Ja siis ma jäin mõtlema, et aga miks ma pean lootma siin elus kellegi teise peale? Kas ma iseennast saan alati 100% usaldada? Kas ma ise alati olen kindel, et ma homme viitsin või homme tõusen hea tujuga või homme tunnen end hästi? Ei saa ju, aga miks ma siis eeldan, et teine inimene peab minu jaoks 24/7 valmis olema, et minu soove täita? 


Mul meenus seda kirjatükki kirjutades, et  olen absoluutselt kõigilt meestelt, kellega ma olen suhtes olnud, nõudnud suitsetamisest loobumist ja  kõik on ka päeva pealt suitsetamise maha jätnud. Naljakas on aga see, et pärast lahkuminekut on kõigist saanud taas suitsetajad. Sellele mõeldes sain ma aru, et ma pole suutnud kedagi neist ju tegelikult aidata või muuta, ma olen lihtsalt oma käsukepiga neid ohjeldanud. Kes ma siis olen? Mitte naine, vaid lapsehoidja ja valvekoer. Kas ma tahan olla terve elu valvekoer? Kas mu mees tahab, et tal on kodus karjus või soovib ta enese kõrvale naist? 

Ma olen naisena teinud elus väga palju rumalaid vigu ja peamine neist on see, et ma tegelikult pole mitte kunagi olnud suuteline inimest aktsepteerima nii, nagu ta on. Kõik millega Sa võitled, võimendub. 

Ma ei muudaks midagi ja ma ei kahetse miskit, sest see on olnud minu teekond ja elukool, kuid mul on siiralt hea meel, et ma olen lõpuks jõudnud naiseks olemise tuumani. Ehk esmakordselt ma tunnen, et ma ei pea kontrollima, muutma, rabelema, tingimusi looma ja muretsema, vaid minu asi on armastada. Nii lihtne see ongi. Ava oma süda,! Armastus on alati egost kõrgemal. 

Kust pahad poisid tulevad & miks nad naistele meeldivad

Üks minu hea sõber kargas mulle hiljuti kõrri umbes sellise väitega:”Mis Sul viga on, kõik korralikud ja head mehed heidad Sa üle parda ja sahmerdad mingite  hipsteritega.” Istusin seal siis peedirisoto kurgus kinni nagu tõrelda saanud paha laps. Kugistasin kahvlitäie kiirelt alla ja püüdsin end kuidagi õigustada, aga ühtegi vabandust ka ei tulnud pähe.

 Hiljem kodus jäin  mõtlema, et mis on nn heade ja korralike meeste miinus? Ja kes  need “hipsterid” õigupoolest on? Pahadeks poisteks saavadki need, kes on naiste käest haledalt “peksa” saanud ja üritavad end nüüd kehtestada.  Ehk siis iga hipster on kord olnud nn hea mees. Nad on kunagi olnud alndlikud teenrid oma fuuriatele, kes on neile halastamatult peale astunud ja siis järsku üritatakse mängida seda bad boy’d. Veider, et etteheite tegi mulle sober, kes ise on põrandamati rollis olnud ja kelle esimene abielu läkski selle nahka, et ta  oli mehena  liiga hea. Ja siis ta küsib minu käest, et miks ma nn häid mehi ei vaata. Sellepärast ei vaatagi, et ma juba tean ette, mis sellises koosluses juhtuma hakkab. Mehest saab ümardaja ja mina harjun sellega ära. Aga lõpuks hakkab see ajudele, sest minu jaoks on see ju puhas mugavustsoon. Ma ei arene sellises suhtes mitte üheski suunas, sest ma ei pea pingutama, rääkimata sellest, et väga kergelt tekib rutiin, kuna kõik on etteaimatav ja motivatsioon pingutamiseks puudub. Asja teeb muidugi koomilisek see, et mehed (vähemalt need, kellega mina olen kokkupuutunud) üritavad siis järgmises suhtes olla nö targemad ja olla  jõulised machomehed, kellel on naise käekäigust sügavalt pohhui. Selline teeseldud kalkus on alati läbinähtav. Kui Sa ikka südames sitapea pole, siis on selle rolli väljamängimiseks ilmselt vaja enne lavaka katsed läbida. Ja siit tuleb küsimus- mida siis naised tahavad? Ilmselt küsiksid seda kõik mehed, kes kord on liigse headusega vastu pükse saanud ja hiljem oma teeseldud macholikkusega ka lõppkokkuvõttes ikkagi normaalsed naised minema peletanud.

Naistele meeldib küll põnevus, aga üle vindi keeratud jobu mängimine ka nüüd pole päris see, mis hullutab ja hurmab. Mina näen ainsa lahendusena kahte asja -  a) meestel tuleb leida iseendas üles see eneseväärikus ning selgroog, mis ei laseks muutuda tallaluseks b) Valige väga hoolikalt, kellele te oma headust serveerite. Kui Sa ikka pärlid põrsa nina alla viskad, siis ta paar korda songib kärsaga ja siis viskub neile peale. Siga pärlikeed kaela ei pane! Põhiviga, mida mehed teevad ja millega nad oma abielud ise lõhki ajavad ongi see, et alandlikult küll teenitakse ja teenindatakse, aga kui Sa näed, et partner ei oska seda hinnata või lihtsalt veel vastu võtta, siis on see Sinu enda viga, et Sa valesse kohta investeerid. Naisel on mugav ja kellele ei meeldiks mugavustsoon, aga paraku on mugavustsoon ka igav. Seega ei saa mõista ka naisi hukka. Suhted on nagu lastekasvatamine – kui sa päevast päeva ainult präänikut annad, siis hellitab see lapse ära ja ta ei õpi kunagi seda präänikut väärtustama, vaid nõuab ainult lisa. Kui inimesel puudub tänutunne ja ümardajal eneseväärikus, siis selle kombo peale sajab iga abielu kokku.

Minu viimaste aegade suhted kätkevad endas üht väga kindlat põhimõtet: Ma ei investeeri kunagi sinna, kus minu pakutavat väärtustada ei osata või suhtesse, mis mulle mitte midagi vastu ei paku. Kõlab ehk mõnele osale egoistlikult, kuid olgem ausad, kui mina iseennast naisena ei väärtusta, siis miks peaks seda mõni mees tegema? Kehtib samamooodi vastupidistes rollides. Ehk siis ma ei lasku mingisse halastaja õe või Ema Theresa rolli ja vehi tolmulapiga mööda tuba ja pese mehe jalgu, aga samal ajal ma pole ka mingi printsess hernetera, kes sülitab mehe pingutuste peale ja teeb kõik enesest oleneva, et oma võimu näidata ning teist alandada. Me kõik oleme ilmselt olnud nii teenija rollis, kui selle bitchi või hipster rollis, me kõik oleme sinna sattunud pärast seda, kui liigse headusega kõvasti kõrvetada saime. Aga siit tulebki põhimoraal: Armasta iseenast, väärtusta iseennast, loo suhe iseeendaga ja siis suudad Sa olla kütkestav, iseteadlik partner, kes armastab ja hoolib, kellega on alati huvitav ja põnev, ning kes annab võimaluse suhtele, kus mõlemad osapooled pingutavad, väärtustavad ja pakuvad teineteisele arenguvõimalusi. Miks mehed petavad, kui kodus on liiga hea naine? Sest see on igav, sest  see suhe on mugavustsoon, kus iialgi ei pea pingutama selle nimel, et see väärt naine kodus püsiks. Inimesed, hakake end väärtustama ja näidake oma partnerile, et te pole mingi hullude päevade sooduspakkumine, vaid kvaliteetne naine/mees, kes oskab Teid kätel kanda küll, aga kelle nimel tuleb ka oma jalad pepu alt välja kraapida.

Võtame koos laenu ja teeme lapsed, aga Sina vastutad!

 Mulle hakkab järjest enam tunduma, et Eesti naised ei otsigi armastust, vaid ülalpidajat enesele. Keegi ei taha ise oma elu eest vastutada, tulgu mees ja tehku mind õnnelikuks. Ja siis vingutakse, et mehed on logardid, sead ja joodikud - vaadake peeglisse, armsad naised, ise te oma aegunud mentaliteediga seda seakasvatust arendate.

Enamik naisi räägib sellest, kuidas tahaks kohata meest, kes restorani viib ja pangalaenu võtab, et siis ühiselt saaks kamina ees jalakesi soojendada. Miks meest selleks vaja on? Tee ise tööd ja näe vaeva! Paljud räägivad sellest, kuidas mehed hiilivad vastutusest eemale, on laisad logardid ja ei viitsi midagi ära teha. Aga need on Teie enese peegeldused, veel hullem, Sinu enese valik! Kas Sina ise üldse vastutad? Või loodad ka, et teine tuleks ja maksaks või teeks Sind õnnelikuks.

Olgu mees või naine, mitte keegi ei jaksa kanda mitme inimese koormat. Mitte keegi ei taha olla see ribadeks tõmmatud rahakott. Mis tunne Sul oleks tulla õhtul töölt koju, kui hea sõna asemel ootab ainult pikale venitatud käsi ja käratab, et: “Hapukoort ei toonudki! Ja ma tahan uut kleiti ja see korter on ikka liiga väike!” Mis tunne Sul oleks, kui Sinu väärtus seisneb vaid selles, mida koju tood? Millist meest see peaks motiveerima? Milline mees tunneb end pärast sellist suhtumist oodatu ja armastatuna?

Ma ei tunne isiklikult ühtegi meest, kellel oleks kahju oma armastatut printsessina tundma panna, aga ma tunnen mitmeid mehi, kellest ongi saanud joodikud või logardid, sest nad väsisid ära sellest, et ainult nõuti miskit.

Kui naine istub kodus ja mees rabab kolmel kohal, siis on see justkui väga normaalne, kui mees kodus lilli kastma hakkab ja naine peret ülal peab, siis on kisa taevani. Aga miks peaks keegi kedagi ülal pidama?  Lapsed ei sünni ju Eesti peredes vägistamise tagajärjel, vaid ma eeldan, et tegu on olnud kahepoolse otsusega… On naisi, kes väidavad, et nemad ju ainult lastega tegelevadki – aga kes käskis sellise mehega laps teha, keda pereelu üldse ei koti? Muidugi kui titekari on väike, siis on emal rohkem tööd ja tegemist lastega ja mehe poolne materiaalne toetus võiks ikka maksimaalne olla, aga selle eest tuleb osata ka tänulik olla. Mehena tuleb mõista emarolli olulisust ja naisena mõista, et see töötav mees vajab ka tunnustust. Te mõlemad panustate sellesse, mille te koos olete loonud.

Nii nagu te paarina vastutate oma ühiste laste eest, vastutate te ka tegelikult indiviidina oma elu eest, oma õnnetunde ning oma katuse eest peakohal. Kodu loovad kaks inimest. Lapsi teevad kaks inimest. Suhtes on kaks inimest. Ja kui me kahekesi loome ning vastutame, siis me anname ka aru, et vahel me suudame luua terviku sellega, et pakume ja panustame erinevaid väärtusi, aga me hindame üksteist ning üksteise pakutavat, me ei võta seda iseenesestmõistetavalt.

See, kuidas inimesed oma koduseid rolle jaotavad, on nende vaba valik, aga minu meelest tuleks enesele aru anda, et me ei saa mõelda, et sätime end mugavasti diivanile ja teine tõmmelgu selle ühise õnne ja armastuse nimel või, et teeme lapsed valmis ja siis üks rabagu hing nööriga kaelas, et pangalaen saaks makstud ja teine vaadaku, et trussikute virn oleks triigitud ja siis tänitame teineteise kallal, et piisavalt pole tehtud ja võrdleme, kelle panus justkui suurem on. Kõik saab ikka alguse kokkulepetest, lugupidamisest, tänutundest, ühisest vastutuse võtmisest, austusest ning soovist ühiselt panustada.

Hallo, on naisi, kelle mehed on saanud üleöö raskes avariis surma, nad ei käi halisemas, et alimendid pole piisavad ja lapsed on näljas. Tullakse toime. On mehi, kelle kõrvalt on raske haigus naise viinud, nad ei käi virisemas, et küll on raske üheaegselt tööl käia ja lastele ka armastust jagada. Inimesed peaksid kokku tulema selleks, et ühiselt veel suuremat väärtust elule anda, mitte selleks, et nõuda ja kiruda.

Õpi armastama, väärtustma ja hindama ja siis Sa näed, et tegelikult on Sul palju rohkem, kui iial varem näha oskasid. Vastuta oma elu eest ja kui koos luuakse elu, siis ära unusta, et Sina ise valisid inimese, kelle Sa oma voodisse lubasid. Sa ei saa teda tagantjärgi muuta, aga muutes iseennast võib temagu muutuse läbi teha. Ta ei hinda Sind? Aga kas Sina teda tegelikult hindad? Ta ei vastuta, aga kas Sina oma valikute eest vastutad?  Ta ei panusta piisavalt? Aga milline on Sinu reaalne panus? Kas seda, mida ootad partnerilt, oled ka ise valmis pakkuma?

Armastus on vabadus!

Kas te olete vahel mõelnud seoses mõne inimesega, et te tõepoolest sooviksite teda mõista. Mida ebaratsionaalsemalt keegi käitub, seda sügavam huvi teil tegelikult tekib selle vastu, et mis inimese kupli all päriselt toimub. Minu kiiks ilmselt seisnebki selles, et ma olen roninid elus  igale poole ja suhelnud ikka väga veidrate kodanikega ja seda kõike sellepärast, et õppida inimesi päriselt mõistma, tunnetama, tajuma ning armastama. Aga mida enamik inimesi teevad? Õhtul lähevad magama, mõtlevad, et vot seda Tarmot, Maiet või tädi  Mari tahaks hirmsasti mõista, aga kui järgmisel hommikul elu pakub  selleks mõne võimaluse, siis tegelikult joostakse saba jalge vahel minema. “Ei mina taha seda näha, kuulda, tunda teada.” Hirm ongi see, mis meid inimestena teineteisest lahutab ja mis ei luba meil tegelikult lõpuni mõista. Mõni tahab kohtuda oma päris isa või poolvennaga, aga poes teda nähes jookseb riiulite vahele peitu. Mõni vaevab oma pead, mida mees uues ja nooremas naises leidis, aga lihtsam on meest seaks sõimata ja naise suunas susistada, kui dialoogi alustada, mõni kritiseerib oma lapse töid ja tegemisi, aga pole tütre töökohast isegi läbi astunud. Nii lihtne on targutada, veel lihtsam on olla ignorantne, aga kui sa tõepoolest tahad kasvada paremaks inimeseks ning päriselt asja tuumani jõuda, pead olema vapper. Võib-olla Sinu mees ei kannata lapsi, aga miks ta neid ei kannata? Võib-olla Sinu sober on viimased 10 aastat joonud, aga miks ta jooma hakkas? Võib-olla Sinu kolleeg on pidevalt ärritunud ja pritsib kibestumisest sappi, aga miks ta on kibestunud? Võib-olla Sinu laps ei täida ühtki Sinu käsku, aga miks see on nii?  Kui Sa küsid igakord hukkamõistu ning tänitamise asemel lihtsa küsimuse MIKS, oled jõudnud palju lähemale tõele ning inimlike suheteni. 

Mul oli nt sober, kes absoluutselt igas olukorras käitus täiesti mitte ootuspäraselt. Ma ütleks lausa, et loogika puudus. Ühel hetkel hakkasin ma mõtisklema selle üle, et mis temas säärast lapselikku trotsi tekitab. Tegemist polnud ajukääbikuga, aga enamikes olukordades käitus ta nagu kloun ja mul tekkis tunne, et sel inimesel kupli all küll  kõik korras  vist pole. Kuid siis  tajusin selgelt, et tegu on protestiga. Mida rohkem inimest suunata, paluda, kontrollida, käskida, seda hullemaks läks protest. Ja ühel päeval kohtusin ma selle inimese emaga. Proua isegi ei tundnud mind ja üritas mind juba vaikselt peenraid rohima suunata. No kujutage ette, et lähete võõrasse elamisse ja keegi ütleks teile, et:”No nii, väga hea, et tulite, põrand on vaja kohe ära pesta.” Hallo! Ma ütleks selle peale, et mul on kodus ka põrandad pesemata, tuled äkki tõmbad homme mopiga üle. Ma sain kohe aru, et sõbra ema on tohutu käsutaja ja kontrollfriik. Ükskõik, kes tema ellu saabub, ta kohe hakkab neid kontrollima ja suunama. Aga nüüd kujutage ette, et olete seda tüüpi inimese järeltulija. “Miks Sa selle naisega abiellud?” “Miks Sul on veel õunapuud lõikamata?””Miks Sa annad lastele seda poemahla?” Terve elu kuuled tänitamist ja etteheiteid. Mul võtaks ka eluisu ära.

Kõik see trots ja tola mängimine tulenebki lapsepõlvest ehk sellest, et inimene üritab meeleheitlikult karjuda:”Ma olen inimene, ma olen indiviid, ma olen vaba, ma teen, mis mina tahan, ma tahan ise elada oma elu.” Ja kui seda õigel ajal ei aktsepteerita ja kui inimene ise pole ka loomult parim kehtestaja, siis me seisamegi silmitsi probleemiga, kus inimene kaotab iseennast ära. Isegi kui keegi läheneb heatahtlikkusega, näeb "protestija" teda  ikkagi kellenagi, kes üritab seda vabadust piirata. Lõpuks ta ongi kloun, kuigi saab ise ka aru, et asjad on kontrolli alt väljunud, aga ta ei oska seda pinget ja valu endas niimoodi lahendada, et ta üheaegselt suudaks end kehtestada ja samaaegselt jääda mõistlikuse piires koostööaltiks. Ta ongi kas tuhvel või protestant, aga äärmused ja pendeldamine ei vii inimest tasakaalupunktile ning harmooniale lähemale. Paraku ainult enesega harmoonias elav inimene saab olla õnnelik ja rahul.

Iga inimene tuleb meid õpetama ja selle sõbra puhul ma kahtlemata õppisin üht olulist asja tulevaseks emarolliks ja ka paarisuhete kohta. Vähem keelde, käske, kontrolli ja rohkem mõistmist ning armastust. Minul isiklikult on olnud alati tohutu vajadus inimesi kontrollida ja kui ma nüüd nägin, et minu lastest võivad saada nii katkised hinged või see võiks olla minu abikaasa, kelle katusealune ajama paneb, sain ma aru, et ma ei soovi olla selline kontrollfriigist ema või kaasa. Igal inimesel on õigus ise elada oma elu, teha oma valikud, planeerida oma aega, armastada oma äranägemise järgi. Inimene sünnib vaba hingena ja see vabadus tuleb säilitada igas suhtes – olgu see ema-lapse suhe, abikaasade vaheline suhe, sõprade vaheline läbikäimine. Armastus on vabadus!