Kas te olete vahel mõelnud seoses mõne inimesega, et te tõepoolest sooviksite teda mõista. Mida ebaratsionaalsemalt keegi käitub, seda sügavam huvi teil tegelikult tekib selle vastu, et mis inimese kupli all päriselt toimub. Minu kiiks ilmselt seisnebki selles, et ma olen roninid elus igale poole ja suhelnud ikka väga veidrate kodanikega ja seda kõike sellepärast, et õppida inimesi päriselt mõistma, tunnetama, tajuma ning armastama. Aga mida enamik inimesi teevad? Õhtul lähevad magama, mõtlevad, et vot seda Tarmot, Maiet või tädi Mari tahaks hirmsasti mõista, aga kui järgmisel hommikul elu pakub selleks mõne võimaluse, siis tegelikult joostakse saba jalge vahel minema. “Ei mina taha seda näha, kuulda, tunda teada.” Hirm ongi see, mis meid inimestena teineteisest lahutab ja mis ei luba meil tegelikult lõpuni mõista. Mõni tahab kohtuda oma päris isa või poolvennaga, aga poes teda nähes jookseb riiulite vahele peitu. Mõni vaevab oma pead, mida mees uues ja nooremas naises leidis, aga lihtsam on meest seaks sõimata ja naise suunas susistada, kui dialoogi alustada, mõni kritiseerib oma lapse töid ja tegemisi, aga pole tütre töökohast isegi läbi astunud. Nii lihtne on targutada, veel lihtsam on olla ignorantne, aga kui sa tõepoolest tahad kasvada paremaks inimeseks ning päriselt asja tuumani jõuda, pead olema vapper. Võib-olla Sinu mees ei kannata lapsi, aga miks ta neid ei kannata? Võib-olla Sinu sober on viimased 10 aastat joonud, aga miks ta jooma hakkas? Võib-olla Sinu kolleeg on pidevalt ärritunud ja pritsib kibestumisest sappi, aga miks ta on kibestunud? Võib-olla Sinu laps ei täida ühtki Sinu käsku, aga miks see on nii? Kui Sa küsid igakord hukkamõistu ning tänitamise asemel lihtsa küsimuse MIKS, oled jõudnud palju lähemale tõele ning inimlike suheteni.
Mul oli nt sober, kes absoluutselt igas olukorras käitus täiesti mitte ootuspäraselt. Ma ütleks lausa, et loogika puudus. Ühel hetkel hakkasin ma mõtisklema selle üle, et mis temas säärast lapselikku trotsi tekitab. Tegemist polnud ajukääbikuga, aga enamikes olukordades käitus ta nagu kloun ja mul tekkis tunne, et sel inimesel kupli all küll kõik korras vist pole. Kuid siis tajusin selgelt, et tegu on protestiga. Mida rohkem inimest suunata, paluda, kontrollida, käskida, seda hullemaks läks protest. Ja ühel päeval kohtusin ma selle inimese emaga. Proua isegi ei tundnud mind ja üritas mind juba vaikselt peenraid rohima suunata. No kujutage ette, et lähete võõrasse elamisse ja keegi ütleks teile, et:”No nii, väga hea, et tulite, põrand on vaja kohe ära pesta.” Hallo! Ma ütleks selle peale, et mul on kodus ka põrandad pesemata, tuled äkki tõmbad homme mopiga üle. Ma sain kohe aru, et sõbra ema on tohutu käsutaja ja kontrollfriik. Ükskõik, kes tema ellu saabub, ta kohe hakkab neid kontrollima ja suunama. Aga nüüd kujutage ette, et olete seda tüüpi inimese järeltulija. “Miks Sa selle naisega abiellud?” “Miks Sul on veel õunapuud lõikamata?””Miks Sa annad lastele seda poemahla?” Terve elu kuuled tänitamist ja etteheiteid. Mul võtaks ka eluisu ära.
Kõik see trots ja tola mängimine tulenebki lapsepõlvest ehk sellest, et inimene üritab meeleheitlikult karjuda:”Ma olen inimene, ma olen indiviid, ma olen vaba, ma teen, mis mina tahan, ma tahan ise elada oma elu.” Ja kui seda õigel ajal ei aktsepteerita ja kui inimene ise pole ka loomult parim kehtestaja, siis me seisamegi silmitsi probleemiga, kus inimene kaotab iseennast ära. Isegi kui keegi läheneb heatahtlikkusega, näeb "protestija" teda ikkagi kellenagi, kes üritab seda vabadust piirata. Lõpuks ta ongi kloun, kuigi saab ise ka aru, et asjad on kontrolli alt väljunud, aga ta ei oska seda pinget ja valu endas niimoodi lahendada, et ta üheaegselt suudaks end kehtestada ja samaaegselt jääda mõistlikuse piires koostööaltiks. Ta ongi kas tuhvel või protestant, aga äärmused ja pendeldamine ei vii inimest tasakaalupunktile ning harmooniale lähemale. Paraku ainult enesega harmoonias elav inimene saab olla õnnelik ja rahul.
Iga inimene tuleb meid õpetama ja selle sõbra puhul ma kahtlemata õppisin üht olulist asja tulevaseks emarolliks ja ka paarisuhete kohta. Vähem keelde, käske, kontrolli ja rohkem mõistmist ning armastust. Minul isiklikult on olnud alati tohutu vajadus inimesi kontrollida ja kui ma nüüd nägin, et minu lastest võivad saada nii katkised hinged või see võiks olla minu abikaasa, kelle katusealune ajama paneb, sain ma aru, et ma ei soovi olla selline kontrollfriigist ema või kaasa. Igal inimesel on õigus ise elada oma elu, teha oma valikud, planeerida oma aega, armastada oma äranägemise järgi. Inimene sünnib vaba hingena ja see vabadus tuleb säilitada igas suhtes – olgu see ema-lapse suhe, abikaasade vaheline suhe, sõprade vaheline läbikäimine. Armastus on vabadus!
Mul oli nt sober, kes absoluutselt igas olukorras käitus täiesti mitte ootuspäraselt. Ma ütleks lausa, et loogika puudus. Ühel hetkel hakkasin ma mõtisklema selle üle, et mis temas säärast lapselikku trotsi tekitab. Tegemist polnud ajukääbikuga, aga enamikes olukordades käitus ta nagu kloun ja mul tekkis tunne, et sel inimesel kupli all küll kõik korras vist pole. Kuid siis tajusin selgelt, et tegu on protestiga. Mida rohkem inimest suunata, paluda, kontrollida, käskida, seda hullemaks läks protest. Ja ühel päeval kohtusin ma selle inimese emaga. Proua isegi ei tundnud mind ja üritas mind juba vaikselt peenraid rohima suunata. No kujutage ette, et lähete võõrasse elamisse ja keegi ütleks teile, et:”No nii, väga hea, et tulite, põrand on vaja kohe ära pesta.” Hallo! Ma ütleks selle peale, et mul on kodus ka põrandad pesemata, tuled äkki tõmbad homme mopiga üle. Ma sain kohe aru, et sõbra ema on tohutu käsutaja ja kontrollfriik. Ükskõik, kes tema ellu saabub, ta kohe hakkab neid kontrollima ja suunama. Aga nüüd kujutage ette, et olete seda tüüpi inimese järeltulija. “Miks Sa selle naisega abiellud?” “Miks Sul on veel õunapuud lõikamata?””Miks Sa annad lastele seda poemahla?” Terve elu kuuled tänitamist ja etteheiteid. Mul võtaks ka eluisu ära.
Kõik see trots ja tola mängimine tulenebki lapsepõlvest ehk sellest, et inimene üritab meeleheitlikult karjuda:”Ma olen inimene, ma olen indiviid, ma olen vaba, ma teen, mis mina tahan, ma tahan ise elada oma elu.” Ja kui seda õigel ajal ei aktsepteerita ja kui inimene ise pole ka loomult parim kehtestaja, siis me seisamegi silmitsi probleemiga, kus inimene kaotab iseennast ära. Isegi kui keegi läheneb heatahtlikkusega, näeb "protestija" teda ikkagi kellenagi, kes üritab seda vabadust piirata. Lõpuks ta ongi kloun, kuigi saab ise ka aru, et asjad on kontrolli alt väljunud, aga ta ei oska seda pinget ja valu endas niimoodi lahendada, et ta üheaegselt suudaks end kehtestada ja samaaegselt jääda mõistlikuse piires koostööaltiks. Ta ongi kas tuhvel või protestant, aga äärmused ja pendeldamine ei vii inimest tasakaalupunktile ning harmooniale lähemale. Paraku ainult enesega harmoonias elav inimene saab olla õnnelik ja rahul.
Iga inimene tuleb meid õpetama ja selle sõbra puhul ma kahtlemata õppisin üht olulist asja tulevaseks emarolliks ja ka paarisuhete kohta. Vähem keelde, käske, kontrolli ja rohkem mõistmist ning armastust. Minul isiklikult on olnud alati tohutu vajadus inimesi kontrollida ja kui ma nüüd nägin, et minu lastest võivad saada nii katkised hinged või see võiks olla minu abikaasa, kelle katusealune ajama paneb, sain ma aru, et ma ei soovi olla selline kontrollfriigist ema või kaasa. Igal inimesel on õigus ise elada oma elu, teha oma valikud, planeerida oma aega, armastada oma äranägemise järgi. Inimene sünnib vaba hingena ja see vabadus tuleb säilitada igas suhtes – olgu see ema-lapse suhe, abikaasade vaheline suhe, sõprade vaheline läbikäimine. Armastus on vabadus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar