Ükskõik kui vaimseteks või elukogenuteks me end ise ei peaks, siis inimeseks olemise juurde kuulub siiski inimlikkus ja keegi meist ei suuda tavaelus käituda nii, nagu eneseabi raamatud ette kirjutavad. Need on ideaalid, mille poole me päevast päeva püüdleme. Paljude elutarkuste puhul tuleb leppida tõsiasjaga, et samasse auku tuleb enne kümme korda kukkuda, kuni reaalselt õpime seda sama jama vältima. Elu ongi õppetund ning areng.
Minu sõbrad on mind võrrelnud tulekeraga. Minus on palju energiat, kirge ja ma olen ebaeestlaslikult temperamentne. Üks Eesti tuntud nõustaja ütles kunagi, et ma olevat pidevas võitlusvalmiduses – pesuehtne sõdalane. Ma ei tahtnud selle väitega nagu väga nõustuda, kuni ühe õhtuni, kus ma uste paukudes ühe inimese juurest lahkusin ja sajatasin, et siia majja ma oma jalga enam ei tõsta. Ja kui ma oma viimaseid suhteid analüüsima hakkasin, mõistsin, et see on korduv muster. Minu ego saab löögi, mulle käib miski vastukarva ja ma asun kaitsesse ning samal ajal ründan. Ja siis kihutan kummivilinal minema. Paar päeva läheb mööda ja ma tunnen, et selline “ärajooksmine” on ikka ebaküps ja üldse nii vaimse inimesena, nagu mina seda olen, peaks ma õppima igasugu inimloomadega toime tulema. Minu egotasand taandub ja süda hakkab mind kõnetama. See kõik näeb välja nagu yo-yo effekt.
Ma olin teinud endaga aastad justkui tööd, aga rohkem kui iial varem oli minus esile kerkinud omandihimu, armukadedus jne. Fassaad nagu toimis juba väga hästi, aga kuskil sügaval olid peidus need niidid, mis nagu majavamm mind salaja sõid ja teatud situatsioonides end ka ilmutasid. Kõige hullem oli see, et selle tunnistamine tundus mulle nii räige feilina isiklikus arengus, et ma ei tahtnud seda teha. Õpetan teisi elama, aga ise panen hullematesse ämbritesse, kui iial varem. Tundus liiga karm ning alandav. Paraku muutused just läbi alandlikkuse toimuma saavadki …
Ühel päeval, kui ma tajusin, et teine inimene käitub taaskord mulle ebasobival moel, otsustasin, et seekord käitun teisiti. Kaua ma paugutan neid uksi ja kaua ma rooman siis alandlikult tagasi. See lihtsalt ei tööta ja imeb mu lõpuks tühjaks, sest nagu ka meditsiinis öeldakse, et stabiilselt normist kõrgem näitaja pole nii hull, kui suured kõikumised. Ma võiksin täiesti paralleeli tõmmata oma vererõhu ja emotsioonide vahel. Nii nagu mu vererõhk on teinud müstilisi hüppeid, on ka minu suhted pideavas armastan/vihkan muutuses. Ma võin olla ühel hetkel nagu turteltuvi ja siis muutuda tõeliseks fuuriaks. See näitab ilmsekalt, et tasakaal pole paigas, aga seda tasakaalu ei saa minu sees paika panna mitte keegi teine peale minu enda.
Õhesõnaga jätsin uksed paugutamata ega teinud jälle mingit emotsioonidel baseeruvat draamaetendust, vaid otsustasin, et ukse panen küll kinni, aga lihtsalt selleks, et olla mõnda aega iseendaga. Kui Sa lõpetad vigade otsimise teistes, teiste analüüsimise, muutumise ja keskendud ainult enesele, siis sünnivad lahendused märksa kiiremini. Miks ma olen armukade? Miks mulle kellegi sõnad haiget teevad? Millest tuleneb omandiinstinkt? Mida ma kardan? Mida ma tegelikult tahan? Sisemine konflikt ei saa kunagi algust teisest inimesest, vaid on seotud alati sellega, et me ei taha endale midagi tunnistada.
Kõige klassikalisem näide sellest on see, kui naine kohtub mehega, kes ei vasta tema ideaalmehe listile. Paljudel naistel onju mingit sorti illusioon või visioon oma unistuste partnerist. Midagi stiilis ilus, rikas ja targem kui Bill Gates. Ja ühel päeval kohtuvad nad tavalise Peetriga, kes näeb välja nagu keskmine Eesti mees, teenib miinimumpalka ja on keskharidusega. Ometi tunned Sa end selle Peetriga kole hästi. Ja siis tulevadki need käärid. Süda kisub nagu ühes suunas, aga mõistus hoiab kinni sellest ideaalist. Inimenene läheb stressi, sest ta on keelanud enesele tunda ja samal ajal püüab meeleheitlikult leida sedan nö unistuste partnerit.
Ja kui nüüd see naine ja Peeter Paunverest siis koos on, tekibki selline eriskummaline ja pingeline situatsioon, kus justkui nauditakse ja samal ajal püütakse antud olukorrast põgeneda. Sa ei anna Peetrile tegelikult kunagi päriselt võimalust, sest Sa hoiad kinni millestki, mis on pesuehtne illusioon. Sa oled loonud mingi stsenaariumi ja kui elu ei mängi Sulle kaarte nii kätte, nagu Sina tahtsid, siis tekib trots, viha, kibestumine, pidev põgenemine, ahastus ja lõpuks ka depressioon.
Alustada tulebki sellest, et unustame ära kõik illusioonid ja ootused. Kui Sa lootsid, et kohtud oma printsiga aastavahetuse ballil ja ratsutate koos uude aastasse, siis on päris vastumeelne tunnistada, et tegelikult oli Sinu prints hoopis see naabrimees, kes Sinuga samal ajal prügi välja viima läks ja kellega õhtuhämaruses pilgud esmakordselt kohtusid. Ma tean miljoneid lugusid, kus kõige totramast kohtumisest on kasvanud välja suur armastus. Ma tean lugusid, kus naised on öelnud, et see seljakotiga kiilakas vana pole küll minu maitse, rääkimata sellest, et ma sellisega ühe katuse all elaks, aga oh üllatust järsku on 10a abielus oldud ja see kiilakas on Sinu kõige kalleim vara.
Sa ei tea, milline on Sinu lovestory ja Sa ei saa seda ka iial teadma, kui Sa pole endaga aus ja ei tunnista, mida Sa tegelikult tunned või tahad.
Minu sõbrad on mind võrrelnud tulekeraga. Minus on palju energiat, kirge ja ma olen ebaeestlaslikult temperamentne. Üks Eesti tuntud nõustaja ütles kunagi, et ma olevat pidevas võitlusvalmiduses – pesuehtne sõdalane. Ma ei tahtnud selle väitega nagu väga nõustuda, kuni ühe õhtuni, kus ma uste paukudes ühe inimese juurest lahkusin ja sajatasin, et siia majja ma oma jalga enam ei tõsta. Ja kui ma oma viimaseid suhteid analüüsima hakkasin, mõistsin, et see on korduv muster. Minu ego saab löögi, mulle käib miski vastukarva ja ma asun kaitsesse ning samal ajal ründan. Ja siis kihutan kummivilinal minema. Paar päeva läheb mööda ja ma tunnen, et selline “ärajooksmine” on ikka ebaküps ja üldse nii vaimse inimesena, nagu mina seda olen, peaks ma õppima igasugu inimloomadega toime tulema. Minu egotasand taandub ja süda hakkab mind kõnetama. See kõik näeb välja nagu yo-yo effekt.
Ma olin teinud endaga aastad justkui tööd, aga rohkem kui iial varem oli minus esile kerkinud omandihimu, armukadedus jne. Fassaad nagu toimis juba väga hästi, aga kuskil sügaval olid peidus need niidid, mis nagu majavamm mind salaja sõid ja teatud situatsioonides end ka ilmutasid. Kõige hullem oli see, et selle tunnistamine tundus mulle nii räige feilina isiklikus arengus, et ma ei tahtnud seda teha. Õpetan teisi elama, aga ise panen hullematesse ämbritesse, kui iial varem. Tundus liiga karm ning alandav. Paraku muutused just läbi alandlikkuse toimuma saavadki …
Ühel päeval, kui ma tajusin, et teine inimene käitub taaskord mulle ebasobival moel, otsustasin, et seekord käitun teisiti. Kaua ma paugutan neid uksi ja kaua ma rooman siis alandlikult tagasi. See lihtsalt ei tööta ja imeb mu lõpuks tühjaks, sest nagu ka meditsiinis öeldakse, et stabiilselt normist kõrgem näitaja pole nii hull, kui suured kõikumised. Ma võiksin täiesti paralleeli tõmmata oma vererõhu ja emotsioonide vahel. Nii nagu mu vererõhk on teinud müstilisi hüppeid, on ka minu suhted pideavas armastan/vihkan muutuses. Ma võin olla ühel hetkel nagu turteltuvi ja siis muutuda tõeliseks fuuriaks. See näitab ilmsekalt, et tasakaal pole paigas, aga seda tasakaalu ei saa minu sees paika panna mitte keegi teine peale minu enda.
Õhesõnaga jätsin uksed paugutamata ega teinud jälle mingit emotsioonidel baseeruvat draamaetendust, vaid otsustasin, et ukse panen küll kinni, aga lihtsalt selleks, et olla mõnda aega iseendaga. Kui Sa lõpetad vigade otsimise teistes, teiste analüüsimise, muutumise ja keskendud ainult enesele, siis sünnivad lahendused märksa kiiremini. Miks ma olen armukade? Miks mulle kellegi sõnad haiget teevad? Millest tuleneb omandiinstinkt? Mida ma kardan? Mida ma tegelikult tahan? Sisemine konflikt ei saa kunagi algust teisest inimesest, vaid on seotud alati sellega, et me ei taha endale midagi tunnistada.
Kõige klassikalisem näide sellest on see, kui naine kohtub mehega, kes ei vasta tema ideaalmehe listile. Paljudel naistel onju mingit sorti illusioon või visioon oma unistuste partnerist. Midagi stiilis ilus, rikas ja targem kui Bill Gates. Ja ühel päeval kohtuvad nad tavalise Peetriga, kes näeb välja nagu keskmine Eesti mees, teenib miinimumpalka ja on keskharidusega. Ometi tunned Sa end selle Peetriga kole hästi. Ja siis tulevadki need käärid. Süda kisub nagu ühes suunas, aga mõistus hoiab kinni sellest ideaalist. Inimenene läheb stressi, sest ta on keelanud enesele tunda ja samal ajal püüab meeleheitlikult leida sedan nö unistuste partnerit.
Ja kui nüüd see naine ja Peeter Paunverest siis koos on, tekibki selline eriskummaline ja pingeline situatsioon, kus justkui nauditakse ja samal ajal püütakse antud olukorrast põgeneda. Sa ei anna Peetrile tegelikult kunagi päriselt võimalust, sest Sa hoiad kinni millestki, mis on pesuehtne illusioon. Sa oled loonud mingi stsenaariumi ja kui elu ei mängi Sulle kaarte nii kätte, nagu Sina tahtsid, siis tekib trots, viha, kibestumine, pidev põgenemine, ahastus ja lõpuks ka depressioon.
Alustada tulebki sellest, et unustame ära kõik illusioonid ja ootused. Kui Sa lootsid, et kohtud oma printsiga aastavahetuse ballil ja ratsutate koos uude aastasse, siis on päris vastumeelne tunnistada, et tegelikult oli Sinu prints hoopis see naabrimees, kes Sinuga samal ajal prügi välja viima läks ja kellega õhtuhämaruses pilgud esmakordselt kohtusid. Ma tean miljoneid lugusid, kus kõige totramast kohtumisest on kasvanud välja suur armastus. Ma tean lugusid, kus naised on öelnud, et see seljakotiga kiilakas vana pole küll minu maitse, rääkimata sellest, et ma sellisega ühe katuse all elaks, aga oh üllatust järsku on 10a abielus oldud ja see kiilakas on Sinu kõige kalleim vara.
Sa ei tea, milline on Sinu lovestory ja Sa ei saa seda ka iial teadma, kui Sa pole endaga aus ja ei tunnista, mida Sa tegelikult tunned või tahad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar