Ühel hetkel ma taipasin, et minu ellu päris tihti ilmuvad inimesed, kellel on probleemid alkoholiga. Ja ma ei saanud kunagi aru, et miks see nii on, sest ma ise tarbin väga minimaalselt, samuti oli minu lapsepõlve kodu turvaline paik, kus alkohooliprobleemi ei esinenud ning baarikapis püsis kraam aastaid. Olen selle eest väga tänulik. Ometigi need inimesed järjepanu minu ellu kuskilt imbusid ja ühel hetkel ma hakkasin analüüsima, et millest see tuleneda võiks ja mis võiks olla selle ilmingu point või õppetund.
Just lapsepõlvest ongi tegelikult ilmselt asi alguse saanud. Kasvades kodus, kus alkohol oli tabu, siis minus kerkis esile mõistmatus ning hukkamõist. Kuna minu eeskujud olid väga tugva selgrooga ja põhimõtetega inimesed, siis tegelikult ma esimese asjana kohates alkoholiprobleemiga inimest, kippusin hukka mõistma, süüvimata tegelikult tagamaadesse. Lihtne oli kasti peksta inimesi. Nõrk. Selgrootu. Lontrus. Sest niimoodi oli mulle sisendatud. Minu lapsepõlve kangelane ei olnud lõbus viinanina, pigem vastupidi - lõbus küll, aga siiski väga hukkamõistva suhtumisega nendesse, kes ei suutnud end nii hästi kontrollida.
See kriitilisus sai ka minu üheks osaks ja kui ma siis 20a suhtes olles taipasin, et olin end sidunud alkohoolikuga, oli see minu jaoks täielik müsteerium, sest ma ei olnud näinud, et keegi tuleb koju ja ei jaga mast ega ilmast midagi, ma ei olnud kursis, et keegi võib öösel minu kõrvalt üles ärgata ja “viinajahile” minna. Kui mind esimest korda AA-Kliinikusse oma boyfriendile järgi kutsuti, olin shokis. Ma ei osanud selles olukorras mitte kuidagi käituda. Ma ei joonud väga pikka aega mitte ühtegi drinki, ainult sellepärast, et olla moraalselt toeks inimesele, kes vaatamata mitmetele viinaravidele tegelikult oli ikkagi põhjas.
Ma tunnistan, et ei osanud sel hetkel adekvaatselt seda olukorda lahendada. Ja ma pole veendunud, et seda tänaselgi päeval teha oskaksin, kuid see inimene ei jäänud ju viimaseks pähkliks ja kui ka sõbrannadega on hiljem jutuks tulnud, siis nii mõnigi on seisnud sama küsimuse ees, et mida teha, kui Sinu kaaslasel on sõltuvusprobleem? Kas kiiresti põgeneda või astuda võitlusesse? Oma esimeses suhtes tegin ma ühe väga tõsise vea selle näol, et võtsin vastutuse teise inimese elu eest enese kanda. Ma olin sõna otseses mõttes elav laip lõpuks. Mul on hea meel, et selle kogemuse sain. Sama viga ma enam ei teeks. Aga mis on siis joodiku probleem, lisaks sellele, et alkoholism on haigus ja sõltuvus on sõltuvus?
Ühel hetkel ma tajusin, et alkoholiga kimpus olevaid inimesi ühendab üks sarnane joon. Jättes kõrvale pehme iseloomu, mis teeb EI ütlemise keerulisemaks, on neil tegelikult ka tohutu tunnustuse vajadus. Väga tihti näen ma, et inimene, kes tarbib ohtralt alkoholi, on samaaegselt kimpus ka madala enesehinnanguga. Selle enesehinnagu võivad olla alla viinud nii valed partnerivalikud, kriitilised või liigidomineerivad vanemad jne. Inimene ei saa või julge mingil põhjusel olla tema ise ja see pikapeale tapab sisemiselt ära. Tagasivaatavalt julgen ma väita, et kõige enam probleeme ongi neil inimestel, kelle vanemad on väga rangelt üritanud oma lapsi suruda raamidesse. Luuakse ideaalid, mida siis järeltulija peab järgima, aga see tekitab trotsi, viha, valu, ebamugavust. Sarnane lugu onju paarisuhetega - kui ühelt inimeselt hakatakse nõudma liiga palju või üritatakse teda jõuliselt kujundada kellekski teiseks, siis see tekitab sisemise uskumuse või konflikti, et Im not enough ... Sealt saabki alguse käegalöömine, reaalsuse eest põgenemine, enesekehtestamine läbi vaägivalla, ükskõiksus jne. Kõik see, mida alkohol asjaosalisele lihtsamaks teeb, aga kõrvalvaatajatele seda hullust kuubis veel võimendab. Alkoholiga on paraku ka see kuri lugu, et kui Sa kord juba libastud, siis sellised minusugused või minu esivanemate sarnased hukkamõistjad on väga kiiresti kohal. Lõpuks Sinus nähaksegi vaid seda selgrootut viletsat vennikest, kes nagunii millegagi hakkama ei saa ja kui seda Sulle 100x päevas korrutatakse, siis Sa automaatselt võtadki selle rolli. Motivatsioon pingutada kaob ära, tõele au andes Sa ei mäletagi enam, kes Sa tegelikult oled, millised on Sinu tegelikud väärtused. Sinust saabki see mõtetu vend, keda kellelegi tarvis pole. Ja mida rohkem Sind tõrjutakse, seda enam Sa tõmbud oma roosasse võltsmaailma, kus veini või viinauimas saad elada kasvõi roosas valeski, et keegi Sind ikka armastab ja Sinust hoolib. See on pesuehtne reaalsuse eest põgenemine. Kujutage nüüd ette, et olete oma nõrkusega üksi ja see aeg on veninud väga pikale. Ilmselt olete kaotanud töö, pere, kodu. Hukkamõist aina kasvab. Kõik on teisse usu kaotanud, usaldusest rääkimata. Aga usaldus on töösuhetes ja eraelus nr 1. Võib-olla Sa väga tahaksidki sellest nõiaringist välja tulla, aga mugavam on oma roosas vales elada, sest kõik ootavad midagi, kõik ootavad imet, et Sa tõuseks hommikul üles ja oleksid uus inimene. Et Sul oleks järsku töö, et Sa enam iial ei libastuks, et Sa suudaks olla hea isa ja partner. Mõelge milline tohutu pinge see on ühe inimese jaoks. Me ootame, et sellel katkisel hingel oleks üleöö võime supermaniks saada – kas teie suudaksite homme olla uus inimene, seda olukorras, kus kõik äärepeal ootavad ja tegelikult nagunii väga sellesse enam ei usu, olukorras, kus igaüks ütleb Sulle, et Sa oled sitt mees. Ja kui ka tuleb keegi, kes tahab aidata, kes usub Sinusse, siis meenuvad kõik need korrad, kui Sulle öeldi, et Sa pole väärt ja sa jätkadki oma vanas mustris, sest Sa usud seda, mida Sule räägitud on.
Nähes ühel hetkel, et kannan enesega hukkamõistu mustrit, mõistsin, et minu elukoo ei seisne oskuses põgeneda, kedagi aidata või ümberkasvatada, sest sarnase probleemiga inimesed kordusid, ükskõik kui kiirelt ma ei jooksnud, kui palju ma ei püüdnud aidata, või ei targutanud. Minu elukool seisnes selles, et mul tuli õppida mõistma ja armastama neid inimesi. Armastada alkohoolikut!? Tahaks ju küsida, et mida neis armastada on, eksole? Aga ma ei räägi siinkohal ainult paarisuhtes olevast armastsest, vaid mõistmisest ja armastamisest üleüldisemalt.
Väga tihti on alkoholiga kimpus inimesed väga kuldsete kätega, äärmiselt intelligentsed või heasüdamlikud inimesed, aga me ei taha seda näha, sest me oleme justkui programmeeritud vigade otsimisele, mõistmata, et me me loome seda juurde, mida me inimeses näeme või näha soovime, mõistmata, et me ise surume ta oma raami.
Kedagi armastada ei tähenda seda, et me peaks heaks kiitma kõik tema valikud või õi otsused, kedag armastada tähendab, et me püüame mõista tagamaid miks on asjad nii läinud. Kedagi armastada, tähendab näha head, keskenduda heale, mis ei tähenda, et me peaksime panama ette roosad prillid või võtma kanda teise inimese koorma. Fakt on see, et meie võimuses pole muuta kedagi ja meie ei saa kedagi aidata, kui ta end aidata ei soovi. Aga meie roll pole ka hommikust õhtuni näpuga näidata ja süvendada teise inimese usku, et ta ongi lootusetu lontrus, keda kellelegi vaja enam pole. Igas inimeses on midagi ilusat ja head, märka seda, tunnusta seda ja armasta seda kõige isetumal moel. Võib-olla pole sellest abi ja tolku, aga võib-olla Sinu soe sõna aitab ka alkohholikul endal näha, et tegelikult ma olen väärt, tegelikult ma suudan ja tegelikult ma ei pea elama promilli uimas, et tunda end armastatuna, vaid mind päriselt armastatakse, hinnatakse ning väärtustataksegi. Äkki ta soovibki olla parim version iseendast, aga ta vajab lõputu hukkamõistu asemel piiritut mõistmist.
Just lapsepõlvest ongi tegelikult ilmselt asi alguse saanud. Kasvades kodus, kus alkohol oli tabu, siis minus kerkis esile mõistmatus ning hukkamõist. Kuna minu eeskujud olid väga tugva selgrooga ja põhimõtetega inimesed, siis tegelikult ma esimese asjana kohates alkoholiprobleemiga inimest, kippusin hukka mõistma, süüvimata tegelikult tagamaadesse. Lihtne oli kasti peksta inimesi. Nõrk. Selgrootu. Lontrus. Sest niimoodi oli mulle sisendatud. Minu lapsepõlve kangelane ei olnud lõbus viinanina, pigem vastupidi - lõbus küll, aga siiski väga hukkamõistva suhtumisega nendesse, kes ei suutnud end nii hästi kontrollida.
See kriitilisus sai ka minu üheks osaks ja kui ma siis 20a suhtes olles taipasin, et olin end sidunud alkohoolikuga, oli see minu jaoks täielik müsteerium, sest ma ei olnud näinud, et keegi tuleb koju ja ei jaga mast ega ilmast midagi, ma ei olnud kursis, et keegi võib öösel minu kõrvalt üles ärgata ja “viinajahile” minna. Kui mind esimest korda AA-Kliinikusse oma boyfriendile järgi kutsuti, olin shokis. Ma ei osanud selles olukorras mitte kuidagi käituda. Ma ei joonud väga pikka aega mitte ühtegi drinki, ainult sellepärast, et olla moraalselt toeks inimesele, kes vaatamata mitmetele viinaravidele tegelikult oli ikkagi põhjas.
Ma tunnistan, et ei osanud sel hetkel adekvaatselt seda olukorda lahendada. Ja ma pole veendunud, et seda tänaselgi päeval teha oskaksin, kuid see inimene ei jäänud ju viimaseks pähkliks ja kui ka sõbrannadega on hiljem jutuks tulnud, siis nii mõnigi on seisnud sama küsimuse ees, et mida teha, kui Sinu kaaslasel on sõltuvusprobleem? Kas kiiresti põgeneda või astuda võitlusesse? Oma esimeses suhtes tegin ma ühe väga tõsise vea selle näol, et võtsin vastutuse teise inimese elu eest enese kanda. Ma olin sõna otseses mõttes elav laip lõpuks. Mul on hea meel, et selle kogemuse sain. Sama viga ma enam ei teeks. Aga mis on siis joodiku probleem, lisaks sellele, et alkoholism on haigus ja sõltuvus on sõltuvus?
Ühel hetkel ma tajusin, et alkoholiga kimpus olevaid inimesi ühendab üks sarnane joon. Jättes kõrvale pehme iseloomu, mis teeb EI ütlemise keerulisemaks, on neil tegelikult ka tohutu tunnustuse vajadus. Väga tihti näen ma, et inimene, kes tarbib ohtralt alkoholi, on samaaegselt kimpus ka madala enesehinnanguga. Selle enesehinnagu võivad olla alla viinud nii valed partnerivalikud, kriitilised või liigidomineerivad vanemad jne. Inimene ei saa või julge mingil põhjusel olla tema ise ja see pikapeale tapab sisemiselt ära. Tagasivaatavalt julgen ma väita, et kõige enam probleeme ongi neil inimestel, kelle vanemad on väga rangelt üritanud oma lapsi suruda raamidesse. Luuakse ideaalid, mida siis järeltulija peab järgima, aga see tekitab trotsi, viha, valu, ebamugavust. Sarnane lugu onju paarisuhetega - kui ühelt inimeselt hakatakse nõudma liiga palju või üritatakse teda jõuliselt kujundada kellekski teiseks, siis see tekitab sisemise uskumuse või konflikti, et Im not enough ... Sealt saabki alguse käegalöömine, reaalsuse eest põgenemine, enesekehtestamine läbi vaägivalla, ükskõiksus jne. Kõik see, mida alkohol asjaosalisele lihtsamaks teeb, aga kõrvalvaatajatele seda hullust kuubis veel võimendab. Alkoholiga on paraku ka see kuri lugu, et kui Sa kord juba libastud, siis sellised minusugused või minu esivanemate sarnased hukkamõistjad on väga kiiresti kohal. Lõpuks Sinus nähaksegi vaid seda selgrootut viletsat vennikest, kes nagunii millegagi hakkama ei saa ja kui seda Sulle 100x päevas korrutatakse, siis Sa automaatselt võtadki selle rolli. Motivatsioon pingutada kaob ära, tõele au andes Sa ei mäletagi enam, kes Sa tegelikult oled, millised on Sinu tegelikud väärtused. Sinust saabki see mõtetu vend, keda kellelegi tarvis pole. Ja mida rohkem Sind tõrjutakse, seda enam Sa tõmbud oma roosasse võltsmaailma, kus veini või viinauimas saad elada kasvõi roosas valeski, et keegi Sind ikka armastab ja Sinust hoolib. See on pesuehtne reaalsuse eest põgenemine. Kujutage nüüd ette, et olete oma nõrkusega üksi ja see aeg on veninud väga pikale. Ilmselt olete kaotanud töö, pere, kodu. Hukkamõist aina kasvab. Kõik on teisse usu kaotanud, usaldusest rääkimata. Aga usaldus on töösuhetes ja eraelus nr 1. Võib-olla Sa väga tahaksidki sellest nõiaringist välja tulla, aga mugavam on oma roosas vales elada, sest kõik ootavad midagi, kõik ootavad imet, et Sa tõuseks hommikul üles ja oleksid uus inimene. Et Sul oleks järsku töö, et Sa enam iial ei libastuks, et Sa suudaks olla hea isa ja partner. Mõelge milline tohutu pinge see on ühe inimese jaoks. Me ootame, et sellel katkisel hingel oleks üleöö võime supermaniks saada – kas teie suudaksite homme olla uus inimene, seda olukorras, kus kõik äärepeal ootavad ja tegelikult nagunii väga sellesse enam ei usu, olukorras, kus igaüks ütleb Sulle, et Sa oled sitt mees. Ja kui ka tuleb keegi, kes tahab aidata, kes usub Sinusse, siis meenuvad kõik need korrad, kui Sulle öeldi, et Sa pole väärt ja sa jätkadki oma vanas mustris, sest Sa usud seda, mida Sule räägitud on.
Nähes ühel hetkel, et kannan enesega hukkamõistu mustrit, mõistsin, et minu elukoo ei seisne oskuses põgeneda, kedagi aidata või ümberkasvatada, sest sarnase probleemiga inimesed kordusid, ükskõik kui kiirelt ma ei jooksnud, kui palju ma ei püüdnud aidata, või ei targutanud. Minu elukool seisnes selles, et mul tuli õppida mõistma ja armastama neid inimesi. Armastada alkohoolikut!? Tahaks ju küsida, et mida neis armastada on, eksole? Aga ma ei räägi siinkohal ainult paarisuhtes olevast armastsest, vaid mõistmisest ja armastamisest üleüldisemalt.
Väga tihti on alkoholiga kimpus inimesed väga kuldsete kätega, äärmiselt intelligentsed või heasüdamlikud inimesed, aga me ei taha seda näha, sest me oleme justkui programmeeritud vigade otsimisele, mõistmata, et me me loome seda juurde, mida me inimeses näeme või näha soovime, mõistmata, et me ise surume ta oma raami.
Kedagi armastada ei tähenda seda, et me peaks heaks kiitma kõik tema valikud või õi otsused, kedag armastada tähendab, et me püüame mõista tagamaid miks on asjad nii läinud. Kedagi armastada, tähendab näha head, keskenduda heale, mis ei tähenda, et me peaksime panama ette roosad prillid või võtma kanda teise inimese koorma. Fakt on see, et meie võimuses pole muuta kedagi ja meie ei saa kedagi aidata, kui ta end aidata ei soovi. Aga meie roll pole ka hommikust õhtuni näpuga näidata ja süvendada teise inimese usku, et ta ongi lootusetu lontrus, keda kellelegi vaja enam pole. Igas inimeses on midagi ilusat ja head, märka seda, tunnusta seda ja armasta seda kõige isetumal moel. Võib-olla pole sellest abi ja tolku, aga võib-olla Sinu soe sõna aitab ka alkohholikul endal näha, et tegelikult ma olen väärt, tegelikult ma suudan ja tegelikult ma ei pea elama promilli uimas, et tunda end armastatuna, vaid mind päriselt armastatakse, hinnatakse ning väärtustataksegi. Äkki ta soovibki olla parim version iseendast, aga ta vajab lõputu hukkamõistu asemel piiritut mõistmist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar