Tavaliselt kui sõbrannadega trehvame ja läheb suuremaks jutustamiseks, näeb see välja umbes nii, et igaüks räägib ca 5-10 minutit ja sisu on umbes selline, et tutvusin uue tüübiga ja kõik on nii tore. Või siis, et:”Minul pole midagi muutunud, elame ikka Pauliga koos ja võtsime kassi” vms. Ja siis jõuab järjekord minuni ja minu jutt kestab tavaliselt tund aega, kuigi võtab kokku märksa lühema ajaperioodi, kui teistel. Ja ma ei kohtunud kunagi Pauli või Rauliga, kellega on kõik lihtne ja loogiline. Never! Minu lood on alati sellised, et sõbrannad kasutavad väljendeid:”Ei saa olla!”, “Sellised asjad juhtuvad ainult filmides”, “Uskumatu”, “Santa Barbara” jne. Võiks arvata, et ma olen lihtsalt andekas jutuvestja ja suudan oma halli argipäev lihtsalt põnevamalt ette kanda, kui teised, aga nii see pole. Oli aeg, kus ma uskusin, et keegi on mulle needuse peale sajatanud. See, mis kaasnes nende meestega, kellega elu mind kokku viis, tundus lihtsalt nii kreisi, et isegi ebausklikuna hakkasin juba lõpuks mõtlema, et äkki ikka eksisteeribki ebaõnn ja äkki see lapsepõlves kildudeks kukkunud peegel ongi mind viinud punkti, kus kõik suhted näevad välja nagu järjekordne stseen Mehhikol seebisetiaalist. Koguaeg oli mõte, et ehk kuskil on mingid õlekõrred, millest haarata, enamasti oleks tahtnud helistada mõnele nõustajale ja karjuda, et: ”Ma ei saa aru, mida see inimene mõtleb!” Tavaliselt ei saanud minu meestest aru ka minu lähikondlased, kes tavacase’ide puhul kõik maru eksperdid olid. Vahel jälle oleks tahtnud helistada mõnele selgeltnägijale ja küsida, et ütle nüüd ära, kas see pähkel tulebki lõpuni järada või võib ehk nurka vista ja uusi hazelnute korjama minna, kas mind ootab midagi paremat ees või mitte?
Aga ühel päeval toimus minus mingi mõistmine. Ma sain aru, et paganama lihtne oleks armastada täiuslikku meest täiuslikes tingimustes. Aga sellisel puhul ei areneks ma inimesena, vähemalt mitte sellel tasandil, nagu seda antud hetkel olen teinud. Ole oma soovidega ettevaatlik pole sõnakõlks. Minu moto oli juba varajases nooruses, et ma tahan õppida tingimusteta armastama. Elu ei jäänud mulle võlgu ja on pakkunud mulle võimalust tõestada, et kas ma seda ka praktikas suudan. Ma mäletan kui aastaid tagasi tutvusin ühe paadunud petisega, kes rääkis sellest, kuidas mitut naist saab korraga armastada. Kui keegi sulle sellist juttu oma tegude vabandamiseks räägib, siis tahaks kulbiga vastu kolbi lajatada, mitte eriliselt armastada sellist. Või kui elu viib Sind kokku mehega, kes on väga konservatiivne. Sinu tahaks seksi, aga tema tahab vaimset suhet või pühapäeval kirikus käia. Ronid mööda seinu ja kirud. Või kui Sa kohtad oma unistuste meest ja elu keerab Sulle vingerpussi ja selgub, et ta on paadunud sõltlane või tal on kodus hästi varjatud rase naine. Sellistes olukordades ei ole just väga kerge näha head ja kedagi armastada või kellestki siiralt hoolida, sest Sinu ego on näinud Sulle sobivat meest või olukords pisut teisiti.
Oli aeg, kus ma kirusin, et iga korraga tuleb mingi uus ja hullem versioon minu vaatevälja, tänaseks ma ütlen, et see kõik on armastuse tuleproov. Kõik meie kogemused näitavad meile elu erinevaid tahke. Kõik meie kogemused kasvatavad meid. Kõik meie kaaslased peegeldevad meile meid ennast, kõik keerulised väljakutsed arendavad meid. Varem või hiljem tuleb Sul õppida, mida tähendab lahti laskmine praktikas, seda enam, kui oled sellest teoorias rääkinud. Varem või hiljem tuleb Sul mõista, et armastada ei saa ainult heas, vaid seda tuleb praktiseerida ka raskustes. Ükskord saad ilmselt ka kogemuse, et ideaalseid inimesi pole ja kui oled kord pettumisemaitset tundnud, mõistad, et pettuda same vaid enda loodud illusioonides.
Kõik inimesed on täiuslikud, ebtäiuslikuks muudavad nad meie peas olevad kriteeriumid. Sellepärast ongi hästi raske piiritult armastada. Minu elus ongi sellepärast väga rasked inimtüübid ja keerulised situatsioonid, et ma areneksin ja neid filtreid oma peas vähendaksin. Tegelikult on armastada lihtne ja iga inimene on armastusväärne, kuid selleks, et selle tõdemuseni jõuda, tulebki vahel enne oma põikpäiselt valitud kadalipp läbi lohiseda. Väga raske oli õppida armastama. Ma pidin seda tegema, sest ma olin unustanud oma loomuliku algolemuse, kus ma armastasingi ilma tingimusteta. Kõigepealt lõin tingimuliku ideaali inimesest, keda ma saaksin, tahaksin või suudaksin armastada ja siis jõudsin koju tagasi ning mõistsin, et tingimused viivad mind armastusest vaid kaugemale, sest kõigis leidub ju midagi, mis justkui ei väärinud armastust. Armastus sügavamal tasandil aga ei kadunud, armastus oli edasi, aga minu tingimused olid jäänud ja sealt tulidki sisse käärid. Ma pidin läbi raskuste ja valu armastama, kannatades armastama. Elu kirudes armastasin. Armastus on südame vaba vorm. Tundeid ei saa kontrollida, aga mõistis püüab olla meie kaigas kodarates. Mõistusega me püüame kontrollida, luua filtreid. Mõistus ütleb ju südamele, et:”Kuule, ära tunne, see inimene on selline, selline, selline, situatsioon ei ole sobilik” jne. Ma ei käinud südamerada, ma olin oma mõistuse vang. Ma puresin kõiki mehi oma elus mõistusega analüüsides, hinnanguid andes, diagnoosi pannes, lahendusi otsides, selle asemel, et lubada armastusel vabalt voolata. Ehk siis ma tahtsin õppida tingi,usteta armastama, tahtsin õppida kõiki armastama, aru andmata, et juba sündides ma seda oskasin. Seda ei pea õppima, vaid meelde tuletama ja praktiseerima. Armasta, lihtsalt armasta ja Sa oled vaba.
Aga ühel päeval toimus minus mingi mõistmine. Ma sain aru, et paganama lihtne oleks armastada täiuslikku meest täiuslikes tingimustes. Aga sellisel puhul ei areneks ma inimesena, vähemalt mitte sellel tasandil, nagu seda antud hetkel olen teinud. Ole oma soovidega ettevaatlik pole sõnakõlks. Minu moto oli juba varajases nooruses, et ma tahan õppida tingimusteta armastama. Elu ei jäänud mulle võlgu ja on pakkunud mulle võimalust tõestada, et kas ma seda ka praktikas suudan. Ma mäletan kui aastaid tagasi tutvusin ühe paadunud petisega, kes rääkis sellest, kuidas mitut naist saab korraga armastada. Kui keegi sulle sellist juttu oma tegude vabandamiseks räägib, siis tahaks kulbiga vastu kolbi lajatada, mitte eriliselt armastada sellist. Või kui elu viib Sind kokku mehega, kes on väga konservatiivne. Sinu tahaks seksi, aga tema tahab vaimset suhet või pühapäeval kirikus käia. Ronid mööda seinu ja kirud. Või kui Sa kohtad oma unistuste meest ja elu keerab Sulle vingerpussi ja selgub, et ta on paadunud sõltlane või tal on kodus hästi varjatud rase naine. Sellistes olukordades ei ole just väga kerge näha head ja kedagi armastada või kellestki siiralt hoolida, sest Sinu ego on näinud Sulle sobivat meest või olukords pisut teisiti.
Oli aeg, kus ma kirusin, et iga korraga tuleb mingi uus ja hullem versioon minu vaatevälja, tänaseks ma ütlen, et see kõik on armastuse tuleproov. Kõik meie kogemused näitavad meile elu erinevaid tahke. Kõik meie kogemused kasvatavad meid. Kõik meie kaaslased peegeldevad meile meid ennast, kõik keerulised väljakutsed arendavad meid. Varem või hiljem tuleb Sul õppida, mida tähendab lahti laskmine praktikas, seda enam, kui oled sellest teoorias rääkinud. Varem või hiljem tuleb Sul mõista, et armastada ei saa ainult heas, vaid seda tuleb praktiseerida ka raskustes. Ükskord saad ilmselt ka kogemuse, et ideaalseid inimesi pole ja kui oled kord pettumisemaitset tundnud, mõistad, et pettuda same vaid enda loodud illusioonides.
Kõik inimesed on täiuslikud, ebtäiuslikuks muudavad nad meie peas olevad kriteeriumid. Sellepärast ongi hästi raske piiritult armastada. Minu elus ongi sellepärast väga rasked inimtüübid ja keerulised situatsioonid, et ma areneksin ja neid filtreid oma peas vähendaksin. Tegelikult on armastada lihtne ja iga inimene on armastusväärne, kuid selleks, et selle tõdemuseni jõuda, tulebki vahel enne oma põikpäiselt valitud kadalipp läbi lohiseda. Väga raske oli õppida armastama. Ma pidin seda tegema, sest ma olin unustanud oma loomuliku algolemuse, kus ma armastasingi ilma tingimusteta. Kõigepealt lõin tingimuliku ideaali inimesest, keda ma saaksin, tahaksin või suudaksin armastada ja siis jõudsin koju tagasi ning mõistsin, et tingimused viivad mind armastusest vaid kaugemale, sest kõigis leidub ju midagi, mis justkui ei väärinud armastust. Armastus sügavamal tasandil aga ei kadunud, armastus oli edasi, aga minu tingimused olid jäänud ja sealt tulidki sisse käärid. Ma pidin läbi raskuste ja valu armastama, kannatades armastama. Elu kirudes armastasin. Armastus on südame vaba vorm. Tundeid ei saa kontrollida, aga mõistis püüab olla meie kaigas kodarates. Mõistusega me püüame kontrollida, luua filtreid. Mõistus ütleb ju südamele, et:”Kuule, ära tunne, see inimene on selline, selline, selline, situatsioon ei ole sobilik” jne. Ma ei käinud südamerada, ma olin oma mõistuse vang. Ma puresin kõiki mehi oma elus mõistusega analüüsides, hinnanguid andes, diagnoosi pannes, lahendusi otsides, selle asemel, et lubada armastusel vabalt voolata. Ehk siis ma tahtsin õppida tingi,usteta armastama, tahtsin õppida kõiki armastama, aru andmata, et juba sündides ma seda oskasin. Seda ei pea õppima, vaid meelde tuletama ja praktiseerima. Armasta, lihtsalt armasta ja Sa oled vaba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar