Nagu ikka siis sarnaste muredega inimesed juhtuvad minu juurde ikka ühel ja samal ajaperioodil. Olen seda võtnud nii, et ju siis on mul antud nähtuse osas tarvis tuua selgus majja. Alati pole see lihtne ja teatud käitumismustrite osas tunnen lausa, et jään esialgu jänni, kuid usaldan siinkohal oma sisetunnet ning püüan märke märgata.
Viimasael ajal ma olen mõtisklenud selle üle, et miks inimesed omavahel üldse lävivad. Situatsiooninäide: Mees kutsub naise külla. Naine ilmutab end Eesti teisest otsast kohale, tuleb ekstra mehe palvel ja teeb seda rõõmuga. Kohale jõudes aga ootab teda ees ebameeldiv üllatus. Mehel on hilisõhtusse venivad tööpäevad, õlleke, tegemised oma pojaga ehk siis teisisõnu kohale kutsutud naishinge jaoks ei jätku ei aega ega tähelepanu. Küsimus: Miks ta selle naise siis sinna üldse kutsub? Taolised olukorrad pole juhtunud vaid ühe naisega, näited varieeruvad seinast seina – mõni läheb mehe juurde ja peab siis kuulama heitusi eksist või naise imelistest sõbrannadest või konkureerima spordi, laste, mehe sõprade, alkoholiga jne. Ühesõnaga kõik on alati tähtsam, kui see naine. Ometigi on ta sinna pisar silmis palutud.
Iga mees on vaba ja vähemalt mina olen seda küll alati aktsepteerinud. Kui mees soovib, siis tal on õigus veeta oma aega kellega ta soovib, olgu selleks Sille või Pille või sõbrad või jalgpall. Palun, pole probleemi! Aga koht, kus minul nende näidete puhul kinni on kiilunud, on see, et miks mehed (jällegi vb kehtib ka naiste puhul, aga käsitlen siiski naise vaateinklist seda teemat) kutsuvad ja tunnevad huvi ühe konkreetse isendi vastu, aga kui see inimene on kohal, siis kätutakse temaga nagu kaltsuga?
Kas inimesed suhtlevadki selleks, et teisele haiget teha? Tunnen üht naist, kes iga kord mehe kutsele vastab ja alati mesijutu peale kohale läheb, lootes, et seekord on mehel aega, seekord ta kaasab naist, seekord ta ei hakka teistest naistest laterdama, ega taha õllepurki voodisse kolmandaks võtta. Iga jumala kord tuleb see naine sealt ära ja on rohkem katki kui enne.
Kas see on nende naiste eneseväärtustamise õppetund? Olgu, mitte just lihtne, kuid teostatav on, et naine tõmbab ukse seljataga kinni ja astub igaveseks minema. Tundes neid naisi, ma tean, et selle jõu nad leiaks eneses, aga mina tahan alati teada algpõhjust. Ma tahan teada, miks teatud mehed nii käituvad? Kas need inimesed vajavad enese kõrvale kedagi, kelle peal oma ülemvõimu näidata? Kas nad saavad mingi doosi energiat, kui nad näevad kedagi vihastamas? Kas nad naudivad teise pisaraid?
Üks mees ütles oma “kiusatavale” kord väga hästi, et:”Keppi saab igalt poolt”. Aga nii ongi, vaevalt siis asi seksis on. Aga mis see siis on? Mis nende meeste peas toimub? Mida nad tahavad? Mida nad kardavad?
Ma tean inimesi, kes on sellises “suhtes” olnud aastaid. Lihtne on hukka mõista, öelda, et mees on tropp ja naine selgrootu ja naiivne, aga see ei anna vastest küsimusele, miks sellised mustrid sünnivad?
Minu loogika ütleb, et kui mees on aus inimene, heatahtlik inimene, kui ta tõesti igatseb, armastab või hoolib, siis ta teeb kõik, et naine tuleks ja veel rohkem pingutaks selle nimel, et see sama naine jääks. Ja kui tal on sellest naisest savi, siis austusest teise inimese vastu ta ei mängi ega õrrita, ei tee teisele haiget ega kasuta teda ära.
Lugusid ja näiteid on miljoneid. On jäetud naisi kuskile keset pärapõrgut vedelema, on sihilikult jäetud vedelema teise naise juuksekarvu, on arvuti displayle pandud naise sõbranna pilte jne. Ehk siis kõik on tehtud selleks, et naine tunneks end võimalikult ebamugavalt, haavatult, madalalt. Ükskõik kui palju ma üritan mõista, ma ikkagi ei saa aru, miks on vaja kellelegi sihilikult haigt teha? Need naised on tihtilugu nende meeste jaoks kõik teinud, tõsi olnudki liiga head. Kas see siis on tänutunne?
Üks asi, mis ühendab kõiki neid mehi, kelle puhul sama muster kordub, on see, et nende süda on kunagi olnud murtud ja korralikult. Aga kurb on see, et kellegi teise patud nuheldakse nüüd süütute hingede peal. See on viha terve naissoo suunas. Olgu see teadlik või alateadlik, aga need mehed tegelikult vihkavad naisi. Lihtsalt sellepärast, et kuskil kunagi oli keegi, kes nende südame katki astus. Teine ühine joon, mida olen märganud on see, et kõigil neil meestel on plnud väga domineerivad või kalgid emad. Ma tean juhtumit, kus ühe sellise mehe ema ei võtnud oma last iialgi sülle ega teinud pai. Või on ema terve elu poega surunud raamidesse, otsustanud tema eest, sekkunud tema ellu ja sellest on saanud taas alguse allasurutud viha, mis kandub kogu vastasoo peale. Kurb on see, et ühel päeval võivad need naised, kes on nüüd saanud karistada teiste tehtu pärast, hakata vihkama mehi ja neist võivad saada omakorda südametud emad. Kas sellist ühiskonda me soovime? Palun kallid inimesed, mõelge enne, kui te kellegi katki teete ja ja kui teid kord on katki tehtud, siis ärge karistage selle eest süütuid, vaid lubage armastuse väel end taas terveks teha. Need on Teie inglid, kes on tulnud Teid aitama, ärge murdke nende tiibu ...
Viimasael ajal ma olen mõtisklenud selle üle, et miks inimesed omavahel üldse lävivad. Situatsiooninäide: Mees kutsub naise külla. Naine ilmutab end Eesti teisest otsast kohale, tuleb ekstra mehe palvel ja teeb seda rõõmuga. Kohale jõudes aga ootab teda ees ebameeldiv üllatus. Mehel on hilisõhtusse venivad tööpäevad, õlleke, tegemised oma pojaga ehk siis teisisõnu kohale kutsutud naishinge jaoks ei jätku ei aega ega tähelepanu. Küsimus: Miks ta selle naise siis sinna üldse kutsub? Taolised olukorrad pole juhtunud vaid ühe naisega, näited varieeruvad seinast seina – mõni läheb mehe juurde ja peab siis kuulama heitusi eksist või naise imelistest sõbrannadest või konkureerima spordi, laste, mehe sõprade, alkoholiga jne. Ühesõnaga kõik on alati tähtsam, kui see naine. Ometigi on ta sinna pisar silmis palutud.
Iga mees on vaba ja vähemalt mina olen seda küll alati aktsepteerinud. Kui mees soovib, siis tal on õigus veeta oma aega kellega ta soovib, olgu selleks Sille või Pille või sõbrad või jalgpall. Palun, pole probleemi! Aga koht, kus minul nende näidete puhul kinni on kiilunud, on see, et miks mehed (jällegi vb kehtib ka naiste puhul, aga käsitlen siiski naise vaateinklist seda teemat) kutsuvad ja tunnevad huvi ühe konkreetse isendi vastu, aga kui see inimene on kohal, siis kätutakse temaga nagu kaltsuga?
Kas inimesed suhtlevadki selleks, et teisele haiget teha? Tunnen üht naist, kes iga kord mehe kutsele vastab ja alati mesijutu peale kohale läheb, lootes, et seekord on mehel aega, seekord ta kaasab naist, seekord ta ei hakka teistest naistest laterdama, ega taha õllepurki voodisse kolmandaks võtta. Iga jumala kord tuleb see naine sealt ära ja on rohkem katki kui enne.
Kas see on nende naiste eneseväärtustamise õppetund? Olgu, mitte just lihtne, kuid teostatav on, et naine tõmbab ukse seljataga kinni ja astub igaveseks minema. Tundes neid naisi, ma tean, et selle jõu nad leiaks eneses, aga mina tahan alati teada algpõhjust. Ma tahan teada, miks teatud mehed nii käituvad? Kas need inimesed vajavad enese kõrvale kedagi, kelle peal oma ülemvõimu näidata? Kas nad saavad mingi doosi energiat, kui nad näevad kedagi vihastamas? Kas nad naudivad teise pisaraid?
Üks mees ütles oma “kiusatavale” kord väga hästi, et:”Keppi saab igalt poolt”. Aga nii ongi, vaevalt siis asi seksis on. Aga mis see siis on? Mis nende meeste peas toimub? Mida nad tahavad? Mida nad kardavad?
Ma tean inimesi, kes on sellises “suhtes” olnud aastaid. Lihtne on hukka mõista, öelda, et mees on tropp ja naine selgrootu ja naiivne, aga see ei anna vastest küsimusele, miks sellised mustrid sünnivad?
Minu loogika ütleb, et kui mees on aus inimene, heatahtlik inimene, kui ta tõesti igatseb, armastab või hoolib, siis ta teeb kõik, et naine tuleks ja veel rohkem pingutaks selle nimel, et see sama naine jääks. Ja kui tal on sellest naisest savi, siis austusest teise inimese vastu ta ei mängi ega õrrita, ei tee teisele haiget ega kasuta teda ära.
Lugusid ja näiteid on miljoneid. On jäetud naisi kuskile keset pärapõrgut vedelema, on sihilikult jäetud vedelema teise naise juuksekarvu, on arvuti displayle pandud naise sõbranna pilte jne. Ehk siis kõik on tehtud selleks, et naine tunneks end võimalikult ebamugavalt, haavatult, madalalt. Ükskõik kui palju ma üritan mõista, ma ikkagi ei saa aru, miks on vaja kellelegi sihilikult haigt teha? Need naised on tihtilugu nende meeste jaoks kõik teinud, tõsi olnudki liiga head. Kas see siis on tänutunne?
Üks asi, mis ühendab kõiki neid mehi, kelle puhul sama muster kordub, on see, et nende süda on kunagi olnud murtud ja korralikult. Aga kurb on see, et kellegi teise patud nuheldakse nüüd süütute hingede peal. See on viha terve naissoo suunas. Olgu see teadlik või alateadlik, aga need mehed tegelikult vihkavad naisi. Lihtsalt sellepärast, et kuskil kunagi oli keegi, kes nende südame katki astus. Teine ühine joon, mida olen märganud on see, et kõigil neil meestel on plnud väga domineerivad või kalgid emad. Ma tean juhtumit, kus ühe sellise mehe ema ei võtnud oma last iialgi sülle ega teinud pai. Või on ema terve elu poega surunud raamidesse, otsustanud tema eest, sekkunud tema ellu ja sellest on saanud taas alguse allasurutud viha, mis kandub kogu vastasoo peale. Kurb on see, et ühel päeval võivad need naised, kes on nüüd saanud karistada teiste tehtu pärast, hakata vihkama mehi ja neist võivad saada omakorda südametud emad. Kas sellist ühiskonda me soovime? Palun kallid inimesed, mõelge enne, kui te kellegi katki teete ja ja kui teid kord on katki tehtud, siis ärge karistage selle eest süütuid, vaid lubage armastuse väel end taas terveks teha. Need on Teie inglid, kes on tulnud Teid aitama, ärge murdke nende tiibu ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar