Pühendumisfoobia

Inglise keeles on kasutusel väljend “commitment phobia” ehk pühendumis foobia/hirm.  Olen selle kohta viimasel ajal palju lugenud ning seda nähtust analüüsinud. Iga huvi saab alguse ikkagi ju enese probleemidest. Ühel hetkel täheldasin, et komistan tihti inimeste otsa, kes alateadlikult siiski kardavad pühendumist. Psühholoogid on väitnud, et pühendumisfoobia all võivad vaevelda isegi need, kes tegelikult parasjagu abielus või püsisuhtes on (või on olnud). Paber ei võrdu veel pühendumisega. Sestap on meil ka nii palju logisevaid kooslusi – inimesed annavad vande, kolivad ühise katuse alla, aga hirm kaotada iseennast või oma vabadust tuksub koguaeg kuskil alateadvuses ja nõnda me tegelikult ei lubagi suhetel saavutada neid dimensioone, millest me ehk unistanud oleme. 

Aga kust saavad need hirmud alguse? Lihtne on teadvustada, et jah ma kardan teatud sorti lähedust, et ma kardan lõplikult lahti lasta ja ma kardan valida üht ning ainsat inimest, kellega läbi elu seigelda, aga kust see hirm alguse saab? Ühel päeval taipasin, et minu naistemehest isa, polnud mitte lihtsalt kõva naistemees ja kõva mees, sest tal õnnestus saada kõik naised, keda ta ilmselt tahtis, vaid ta oli pesuehtne pühendumisfoobik. Minu ema oli vaid tema järjekordne peegeldus. Vahe seisnes vaid selles, et üks tormas suhtest suhtesse ja ei viinud kunagi alustatud suhet järgmisele tasandile ja teine jättis üldse kõik suhted alustamata, sest ta oli võtnud omaks uskumuse, et meestest nagunii asja pole ja lihtsam on vaid iseendale siin elus loota. No milline kombinatsioon! Ja need mustrid sain pärandina kaasa ja nüüd ela siis sellega. 

Väga keeruline on midagi toimivat luua, kui Su ema pole ilmselt elus mitte ühtegi meest usaldanud ja Sinu isa pole suutnud ühtegi suhet läbi tormide ja tuulte toimivana hoida, vaid on alati kohvri pakkinud ja järgmise naise võtnud. 

Ometigi olen ma just need inimesed oma vanemateks valinud, järelikult on minu roll olnud õpetada neid ja läbi nende õppida ise ning lahendada need mustrid. See pole lihtne, see ei ole üldse lihtne. 

Pärast seda, kui olin enesele teadvustanud, et olen pühendumisfoobik ja aru saanud ka sellest, kust need mustrid pärinevad, jõudsin järgmise küsimuseni – kuidas seda mustrit muuta? Kuidas hakata usaldama, kuidas vältida hirmuhigi ja südamekloppimist, kui sa mõistad, et Sinu kätes on suhe, mis võib viia Sind just selleni, millest unistanud oled, aga peopesad higistavad ja peas käib koguaeg mõte, et mis siis, kui ma kohtan veel paremat, mis siis, kui ma panen pange, mis siis, kui ta teeb mulle haiget, mis siis, kui ta minema kõnnib, mis siis kui ta polegi nii ideaalne, kui mu roosa unelm? Minu pühendumise foobia taga on hirmud, mis on tegelikult alguse saanud minu lapsepõlvest. 

Aga kuidas end siis ikkagi sellest mülkast välja tuua? Ilmselt vajab see aega, teiseks väga mõistvat ning toetavat partnerit ja eeskätt arusaama, et ega keegi teine saagi olla meie õnne sepp. Mulle näib, et hirm saabki tekkida siis, kui me asume olevikust tulevikku elama. Aga mis siis, kui…? Kui Sa seda iga asja puhul mõtlema hakkad, suudad kõige hullemad stsenaariumid läbi mängida ja lõpuks jooksedki minema, sest kõik see tundub ju nii hirmus. Taevake, hakkame käima, kolime kokku  ja siis kindlasti tuleb rutiin ja me sureme selle tagajärjel. Kindlasti juhtub see, et meil pole lõpuks millestki rääkida, kindlasti saab särts otsa ja mees hakkab nooremaid naisi vaatama, kindlasti kui ta peab silmitsi seisma minu puudustega, pakib ta kola kokku ja astub minema. Me kunagi ei mõtle ju, et probleemid on elu loomulik osa, me leiame lahendused, särts ja sära saabki otsa, rutiin on paratamatu, aga ma saan ise ju palju ära teha, et seda rutiini ei tekiks jne. Võimaluste asemel näeb foobik alati ainult takistusi ning ohukohti. 

Ja lõppude lõpuks pole ju suhe vangla. Kui asjad tõepoolest ei toimi või armastus on kannatuste rada, siis ei pea surmani hambad ristis kannatama, seda lihtsalt sellepärast, et keegi ei saaks öelda, et näe, sa oled nagu Su enda isa. Selles hirmus ei saakski ühtegi suhet luua. Meie vanemate lood on nende lood, meie saame luua oma loo ja kindlasti teeme vigu ja paneme ämbrisse, aga seetõttu ei saa jätta kogu elu elamata. Ma pean taas tõdema, et ujumiskursused on mõjunud mulle teraapiliselt. Ma näen pidevalt väga sarnaseid jooni suhtefoobia ja veehirmu vahel. Kui ma läksin esimest korda trenni ja treener käskis mul vee alla minna, mõtlesin, et viskan sinna samma sussid. Kui mul kästi selili veepeal hulpida, siis esimese rapsimisega hakkasin kohe põhja vajuma ja arvasin, et seda ma küll enam ei tee. Kui treener ütles mulle, et ära kiirusta ja hinga rahulikult vette, siis suudad ka hiljem kopsu õhku täis tõmmata, tundus mulle see täiesti võimatu. Ma rapsisin käte ja jalgadega, hingeldasin sisse välja ja mõtlesin, et minust ei saagi kunagi ujujat. Täna võin ma vabalt vee peal lösutada ja just hiljuti suutsin ma esimest korda niimoodi ujuda, et ma tõesti ei kiirustanud ning mõistsin, et kui ma olen rahulik, siis jään kenasti veele püsima, ega lähe põhja. Kõik on kinni harjutamises ja inimestes Sinu ümber. Ma vajasin julgustust - oma treeneri ja "kaaskannatajate" näol olen seda ka saanud. Mul on hea meel, et võtsin selle asja käsile, sest tegelikult mulle vees väga meeldib, peale trenni olen alati väga õnnelik ja ootan juba uut korda, kuigi tõsi, kerge see pole olnud. Ilmselt suhetega sama teema, et vajame seda õiget ja head julgustajat, kes näitab meile kätte meie nõrgad kohad ning vead, kuid samal ajal ka on nõu ja jõuga abiks. Nii nagu ma pean lõputult usaldama oma treenerit, pean ma ka usaldama oma partnerit, et minna uuele tasandile. Ja  mis peamine -  ega teine inimene siiski Sinu eest tööd ära teha saa, ise pead väga tahtma ja olema valmis pingutama. Ma tunnen, et olen valmis ja seda just tänu sellele, et mul on olnud võimalus näha, kui vägevad on tulemused, kui seisad silmitsi oma suurimate hirmudega ning neist lõplikult võitu saad.