See ei ole saladus, et ma pole ilmselt kõige objektiivsem inimene selle plaadi arvustust kirjutama, kuid usun, et kõige paremate sõprade puhul ongi väärtus see, et nad julgevad Sulle öelda kõike otse näkku. Sest nad soovivad ju näha Sinu kõrget lendu, mis saabki sündida vaid läbi arengu, millele aitab kaasa kas konstruktiivne kriitika või hea ning toetav sõna.
Tunnen Vaherit ca kümme aastat, seega ajast, mil ta Eesti muusikataevasse just särava uustulnukana tõusma hakkas ja märkasin kohe, et tegu on fantastilise rockitämbriga. Minu kurvastuseks hakkas mees aga hoopis luuletusi laulma. Loomulikult läksid lüürilised lembelaulud peale minust pisut vanematele prouadele ja Margus Vaheri nimi ei jäänud tundmatuks, aga mina olin ikkagi pettunud. Pettunud, sest Eesti vajas ju midagi pisut karmi ning kähedat, midagi, mida oleks suutnud pakkuda just Margus. Nii ma ootasin, ootasin ja trampisin jagu, et no kuna ometi võin ma plaadipoest osta sellise kauamängiva, kus sõnum ei pärine mõnelt ammuilma surnud luuletajalt, vaid kannaks edasi Marguse enda mõtteid ja tunda oleks ka pesuehtsa rock’n’rolli hõngu. Kaheksa aastat ootsin, aga ära ootasin, raisk!
Möödunud aasta detsembris ilmuski Vaheri esimene autoriplaat “Unleashed”. Olles kuulnud materjali ka juba enne plaadi ilmumist, sain kohe aru, et see ongi see! Vähemalt paari loo puhul uurisin, et kas need on tõesti tema enese kirjutatud, sest nõnda raske tundus uskuda, et inimene, keda ma arvasin üpris hästi tundvat – tundvat ka tema võimeid, kirjutab järsku muusikat, mida võiks esitada mõni Ameerika superstaar.
Uus plaat on nagu kvaliteetmees – Sul ei saa temast kunagi villand, Sa avastad alati uusi nüansse, Sa armud iga päev uuesti, ta erutab Su meeli ja ta sobib Sind saatma kõikjale, kaaslaseks erinevatele hingerännakutele.
Kui tavapäraselt kuulan ma väärt plaadid ribadeks, siis Marguse plaadist ei jää vist isegi ribasid alles, nõnda hea on kogu see kompott. Üks väheseid Eesti autori kauamängivaid, mis tõesti mängibki kaua. See leierdab mu autos, mu magamistoas, kell 10 hommikul, kell seitse õhtul. Mängib ja mängib, aga villand ikka ei saa, ikka leiad midagi, mis on uus, ikka on see tunne, et kurat, see pole võimalik, nii hea on see koht siin või seal.
Albumi esimene lugu “Fast and Wild” on ehk kõige üllatuslikum – oled harjunud, et malbe Vaher teeb malbeid lugusid ja siis paned plaadi peale ja nagu tormituul niidaks Su jalust. Saad pesuehtsa rockiga vastu pead. Mulle see muidugi meeldib. Kuigi kaasas võiks olla ka hoiatus – “Autoroolis mitte tarbida”. Paratamatult jalg muutub raskeks.
Edasi tulevad paar lugu, mis mind esmakuulamisel suurt ei kõnetanud, aga sellega on nagu armumisega, kui kellelegi päev läbi silma vaadata, pidavat inimene kellesse iganes ära armuma, no kui Marguse plaat oli juba 200 korda mänginud, siis hakkasid mulle isegi “High Stakes Games” ja “Crash and Burn” meeldima. Ometigi minu hinnangul ja maitset arvestades, ühed plaadi kõige nõrgemad lood.
See eest “Pandora’s Box” köitis mu kõrva esimesest hetkest ja ketras mu peas vist nädal aega. Selles loos on mingi eriline siirus, mehelik hellus, mida reaalses elus nii harva kohtab. Kõik need ilusad sõnad ning oma nõrgema poole näitamine, mis meestel tavapäraselt sugugi välja ei taha tulla. Kui üldjuhul sarnase sõnumiga lood tunduvad kuidagi võltsid ning punnitatud, siis selle loo puhul on näha, et selle taga on päris tunne. Ilus!
“Only a Game” on nagu heeringas maasikamoosiga. Ei saagi nagu täpselt aru, mida parasjagu sööd. Aga vähemalt on sinna soolase-magusa vahele põimitud üks köitev kitarrisoolo – see annab võimaluse korraks hinge tõmmata, et see vahelduv pilvisusega lugu üle elada ja mõistuse juurde jääda. Lugu ise hea, aga mitte just kõige selgem ja stabiilsem ülesehitus.
“Vampire Queen” on täpselt sellise rütmiga, et ma kujutan ette, kuidas 3-4 aastased lasteaias selle saatel agaralt tantsu lööks ja käsi plaksutaks. Iga kord kui see lugu algab, tulevad mulle need tantsu vihuvad tited silme ette. Mingi lapsemeelsus ning lihtsus on siia peidetud.
“Joy and Sorrow” aga rabas mind oma imeilusa refrääniga, mis justkui sisaldas endas mingit tohutut hingevalu. See on lugu, mille sõnumi edasi andmiseks ning võimsuse näitamiseks tuleks siia veel koor ja orkester taustaks lisada. Ilmselt ei andnud “Hooandjad” piisavalt hoogu, et oleks saanud ERSO kaasata, aga mõne laivi võiks Vaher küll “pisut” suurema koosseisuga teha.
Järgmine lugu, mis mind puudutas, oli “All that Matters”. Intro on nii võimas, et kutsub kohe kuulama, samal ajal mis iganes pill see soolo osa esitab ajab mu lihtsalt närvi, mina oleks eelistanud mõnd keelpilli, aga Margus ise arvas, et see lugu peab just nii välja nägema. Mõnus kuulamine, aga natuke justkui poolik, on tunda kiirustamise märke.
“Dance” – ilmselt plaadi kõige teistsugusem pala. Siinkohal annan plusspunktid suurepärase kidrasoundi eest, mis tõesti kõrva paitas.
Ja nüüd ilmselt üks selle albumi kõige kõvemaid lugusid “Bulletproof”. Väga ilmekalt edasi antud sõnum, Meeliköitev meloodia, suurepärased taustavokaalid. Kujutan ette, et igaüks suudab samastuda, igaüks tunneb end ära selles loos, selle loo kandev emotsioon on ääretult tugev ja see kumab läbi igas noodis. Kitarrisoolo viib veel omakorda rännakule.
Alati on plaadil ka lugu, mis Sind igal hetkel kaasa laulma paneb “Call me a Fool” on täpselt seda sorti pala. Lihtne, kaasakiskuv, Selle loo ajal hakkasin ma juba tõsiselt huvi tundma, kes siin plaadil kitarri mängib. Jaan Jaanson on see mees.
Plaadi viimase loo nimi ei peaks olema teps mitte “Swan Song”, vaid “Sex Soundtrack”. Ma kipun arvama, et Vaher on selle kirjutanud mingis kahtlases meelteseisundis. See on nagu John Mayeri “Slow dancing in a burning room” – nii kui selle loo mängima paned, viib see Sind kuskile teise dimensiooni või äärmisel juhul pesupoodi uut komplekti ostma, et siis kodus mehele väike striptiis teha. “Swan song” on selle plaadi kõige seksapiilsem lugu, no doubt!
Mulle näib, et terve “Unleashed” ongi üks emotsionaalne rännak ühe mehe hingemaailma, kus leidub kõike – agressiivsust, kirge, seksapiili, kurbust, lapsemeelsust, salakavalust, lihtsameelsust, hingevalu ning siirast armastust. On aru saada, et siia albumisse on põimitud Marguse hing ja süda ja sestap see album ka nii hinge ja südamesse läheb ning kõrva köidab. Aitäh, et julgesid näidata, kes Sa päriselt oled, see oli lummav kuulamine!
Helinäited: https://soundcloud.com/margusvaher/helinaited-detsembris-2014-ilmuvalt-albumilt-margus-vaher-unleashed#t=0:00
Kadri Luik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar