Keegi tark on kord öelnud midagi säärast, et see, mille pärast me kord kellesegi armume, on kord põhjuseks, miks teda vihkama hakkame. Täna saan ma sellest mõttest aru. Täna ma mõistan, et paljud abielud ning suhted leiavad oma lõpu just sellel samal põhjusel, miks kord kokku tuldi. Ja kõige hullem on see, et selle vastu ei saagi midagi tegelikult teha.
Mäletate, kirjutasin surfarist, kelle naine polnudki hiljem enam nii õnnelik, kui mees andunult tuule järgi jooksis? Ja teate ju küll muusikuid, kes on võitnud oma heliseva häälega oma kaasa südame, kuid kelle kuldne kõla võlub hilistel öötundidel ka paljude teiste naiste südameid ja seda aastakümneid järjest. Aga mis kõige hullem, kui teie mees poleks see, kes ta on – vapper, julge, flirtiv, siis ilmselt ei kuuluks Teie süda talle.
Meid võlub see hulljulgus, kuid elada pidevas surmahirmus, et kas teie armastatu elusana õhtul koju saabub, on piin. Aga mida siis teha? Keelata kedagi? Kuidas Sa elad inimesega, kellelt on võetud luba tunda, kogeda, nautida? Kuidas ma vaatan naisena peeglisse, teades, et mina olen aee paha inimene, kes teise puuri pistis? Kuidas ma panen teist inimest dilemma ette, kas ma ise tahaksin selliseid valikuid teha?
Mõistsin täna, et ka mina elan üsna ohtlikku elu, ka minu sõbrad ja pere on pisar silmil istunud minu haiglavoodi äärel ning vaikides anunud, et ma lõpetaksin tulega mängimise. Just nimelt vaikides on nad seda palunud. Keegi ei julge seda iialgi välja öelda, sest nad teavad, et kui minu tiivad maha raiuda, kärbub mu hing. Ma mõistan nende ahastust ning hirmu, kuid ma ei suudaks olla tüdruk pehme vati sees, kes elul mööda laseb voolata. Kas see teeb minust egoistliku inimese?
Ma mõistsin täna sedagi, et kui Sa päriselt armastad, pead olema valmis ka päriselt vabaks laskma. Sul on valida, kas Sa seisad uksel ja ta läheb kibe tunne rinnus, süütunne painamas või Sa aitad tal pakkida kohvri ja saadad ta teele armastusega silmis, teadmisega südames, et ta on hoitud ning armastatud. Iga mees tahab võtta riske, tõestada iseendale, et ta on suuteline end ületama, et temas on sitkust ning ürgmehelikku julgust, sõdalase vaprust. Keelud vaid tapavad mehe. Ja lõpuks ei pea Sa ka ise enam sellest diivanikaunistusest päriselt lugu.
Alati, kui ma tahaksin öelda, et ära mine, ära tee, ma ju kardan, ma ju igatsen, annan endale aru, et kui mees kaotab elu sõjas või tehes seda, mida ta armastab, siis sureb ta vähemalt kangelasena ja iga mees ju soovib olla kangelane. Kui minu mees on surres õnnelik, siis midagi enamat ma ei soovigi. Sest ega surm pole ka veel lõpp. Ja kui minu aeg on kord lahkuda, siis eelistan ka lahkuda naeratus näol, tehes seda, mida ma armastanud olen.
Pole ju vahet, kuidas me sureme, vaid oluline on, kuidas me elanud oleme. Ma olen mõelnud ka sellele, et ega siis surm pole ainuke traagika siin maailmas. Kas Sa oled valmis lükkama ka kellegi ratastooli? Kas Sa päriselt armastad seda inimest ja teed seda ka siis, kui ta ongi pidevalt tuulte lummuses või saabub sõjast kord haavatuna?
Need on küsimused, mida mina esitaksin igale tulevasele abielunaisele või mehele. Mida ja mis ulatuses oled Sa valmis aktsepteerima, mis küsimustes Sa oled valmis jõudma kompromissideni? Sa ei saa kedagi muuta ega keelata, Sinu armastus peab olema vaba ning tingimusteta. Või kas Sa soovid oma lähedastele tekitada pidevat hirmu ning stressi või oled valmis millestki siin elus ka pereõnne ning hingerahu nimel loobuma? Need on need küsimused, mida inimesed enda sees peavad suutma selgeks mõelda.
Ma siiralt loodan, et minus on nii palju naist – tõelist naist, et suudan ka siis armastada, kui tarvis on pakkida moonakotikest ja ukselävel lehvitada, et minus on nõnda palju naist, et armastada nii jäägitult, et teine end vabana tunneb, et minus on nii palju naist, et lubada olla mehel mees ja olla kaljukindel seljatagune, kes alati usub oma sõdalase vaprusesse, mitte ei külva hirmu ning süütunnet. Ja loodan sedagi, et minu armastus kestab ja säilib ka siis, kui kui vapper sõdalane haavatuna koju naaseb. See naine, kes mina olla tahan, ei kuku siis tänitama, vaid tohterdab ja aitab oma sõdalase jalule ja jääb tema kõrvale ka kõige hallimatel päevadel. Selline naine, tahan kord olla!
Mäletate, kirjutasin surfarist, kelle naine polnudki hiljem enam nii õnnelik, kui mees andunult tuule järgi jooksis? Ja teate ju küll muusikuid, kes on võitnud oma heliseva häälega oma kaasa südame, kuid kelle kuldne kõla võlub hilistel öötundidel ka paljude teiste naiste südameid ja seda aastakümneid järjest. Aga mis kõige hullem, kui teie mees poleks see, kes ta on – vapper, julge, flirtiv, siis ilmselt ei kuuluks Teie süda talle.
Meid võlub see hulljulgus, kuid elada pidevas surmahirmus, et kas teie armastatu elusana õhtul koju saabub, on piin. Aga mida siis teha? Keelata kedagi? Kuidas Sa elad inimesega, kellelt on võetud luba tunda, kogeda, nautida? Kuidas ma vaatan naisena peeglisse, teades, et mina olen aee paha inimene, kes teise puuri pistis? Kuidas ma panen teist inimest dilemma ette, kas ma ise tahaksin selliseid valikuid teha?
Mõistsin täna, et ka mina elan üsna ohtlikku elu, ka minu sõbrad ja pere on pisar silmil istunud minu haiglavoodi äärel ning vaikides anunud, et ma lõpetaksin tulega mängimise. Just nimelt vaikides on nad seda palunud. Keegi ei julge seda iialgi välja öelda, sest nad teavad, et kui minu tiivad maha raiuda, kärbub mu hing. Ma mõistan nende ahastust ning hirmu, kuid ma ei suudaks olla tüdruk pehme vati sees, kes elul mööda laseb voolata. Kas see teeb minust egoistliku inimese?
Ma mõistsin täna sedagi, et kui Sa päriselt armastad, pead olema valmis ka päriselt vabaks laskma. Sul on valida, kas Sa seisad uksel ja ta läheb kibe tunne rinnus, süütunne painamas või Sa aitad tal pakkida kohvri ja saadad ta teele armastusega silmis, teadmisega südames, et ta on hoitud ning armastatud. Iga mees tahab võtta riske, tõestada iseendale, et ta on suuteline end ületama, et temas on sitkust ning ürgmehelikku julgust, sõdalase vaprust. Keelud vaid tapavad mehe. Ja lõpuks ei pea Sa ka ise enam sellest diivanikaunistusest päriselt lugu.
Alati, kui ma tahaksin öelda, et ära mine, ära tee, ma ju kardan, ma ju igatsen, annan endale aru, et kui mees kaotab elu sõjas või tehes seda, mida ta armastab, siis sureb ta vähemalt kangelasena ja iga mees ju soovib olla kangelane. Kui minu mees on surres õnnelik, siis midagi enamat ma ei soovigi. Sest ega surm pole ka veel lõpp. Ja kui minu aeg on kord lahkuda, siis eelistan ka lahkuda naeratus näol, tehes seda, mida ma armastanud olen.
Pole ju vahet, kuidas me sureme, vaid oluline on, kuidas me elanud oleme. Ma olen mõelnud ka sellele, et ega siis surm pole ainuke traagika siin maailmas. Kas Sa oled valmis lükkama ka kellegi ratastooli? Kas Sa päriselt armastad seda inimest ja teed seda ka siis, kui ta ongi pidevalt tuulte lummuses või saabub sõjast kord haavatuna?
Need on küsimused, mida mina esitaksin igale tulevasele abielunaisele või mehele. Mida ja mis ulatuses oled Sa valmis aktsepteerima, mis küsimustes Sa oled valmis jõudma kompromissideni? Sa ei saa kedagi muuta ega keelata, Sinu armastus peab olema vaba ning tingimusteta. Või kas Sa soovid oma lähedastele tekitada pidevat hirmu ning stressi või oled valmis millestki siin elus ka pereõnne ning hingerahu nimel loobuma? Need on need küsimused, mida inimesed enda sees peavad suutma selgeks mõelda.
Ma siiralt loodan, et minus on nii palju naist – tõelist naist, et suudan ka siis armastada, kui tarvis on pakkida moonakotikest ja ukselävel lehvitada, et minus on nõnda palju naist, et armastada nii jäägitult, et teine end vabana tunneb, et minus on nii palju naist, et lubada olla mehel mees ja olla kaljukindel seljatagune, kes alati usub oma sõdalase vaprusesse, mitte ei külva hirmu ning süütunnet. Ja loodan sedagi, et minu armastus kestab ja säilib ka siis, kui kui vapper sõdalane haavatuna koju naaseb. See naine, kes mina olla tahan, ei kuku siis tänitama, vaid tohterdab ja aitab oma sõdalase jalule ja jääb tema kõrvale ka kõige hallimatel päevadel. Selline naine, tahan kord olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar