Ma olen mõistnud, et areng ning muutused saavad alguse just teavustamisest. Olgu selleks mingit sorti mustri teadvustamine või mõne kriisi teadvustamine või hoopis enese jaoks allasurutud tõe teadvustamine.
Maailmas on miljoneid eneseabiõpikuid, aga ma ikka näen nii enda, kui oma tutvusringkonna inimeste puhul pidevat takerdumist konkreetsetes küsimustes või situatsioonides ja eks see olegi see arenguteekond. Mitte kõiki teadmisi pole alati kõige lihtsam omandada. Mäletate, ka kooli ajal oli ju nii, et mis ühele oli selge juba põhikoolis, sai teine selgeks alles heal juhul keskkooli viimases klassis.
Ja elus on täpselt samamoodi, et Universum pritsib infot, mis on kättesaadav kõigile, mõistetav vaid edasijõudnutele ning reaalsus vaid valgustunutele. Mina nt väga selgelt tunnen, et ma küll mõistan, millest väga paljud raamatud räägivad, ma mõistan seda infot, mis minuni ka otsekanalitest tuleb, aga mitte alati ei suuda ma oma teadmisi praktikas kasutada. Ja mulle tundubki, et minu roll antud hetkel on liikuda ihaldatud valgustumise suunas, aga enne tuleb paljusid asju kogeda ning mõistma õppida, et tekiks taipamine. Ja nagu varemgi öelnud olen, siis tõde on taipamise kaugusel.
Ma näen ja adun, et minust on märksa targemaid inimesi ja nad võivad ka oma kogemusi jagada, aga paraku mitte keegi ei saa minu eest elada minu elu, läbida minu õppetunde, kogeda minu kogemusi. See, mis mõnele sai selgeks 80 aastaselt, võis olla minul selge juba 20selt ja paljugi, mida teavad ning tajuvad paljud minuealised on mulle veel siin elus paras kadalipp.
Üks asi, mida ma olen hakanud teadvustama inimsuhetes on see, et nüüd ma reaalselt tajun seda punkti, kus suhete algusfaasis ma hakkan end ära kaotama. Kui Sa ikka 10 korda järjest ühte ja samasse ämbrisse astud, siis lõpuks ikka jõuab kohale. Minu suurim möödalask suhetes on olnud asjaolu, et ma püüangi olla liiga meelepärane. Ehk siis kui vanasti oleks mulle meeldinud mees öelnud, et talle meeldib metsajooks, siis mina oleks läinud ostnud jooksutossu ja hambad ristis metsa vuranud. Tänasel päeval ma julgen öelda, et sorry, minul tekitab jooksmine stressi, mulle ei sobi see. Olles meelepärane kellelegi teisele, oled Sa iseennast juba kaotanud. Mul oli kunagi juhus, kus üks tüüp õiendas keset ööd, et millega ma tegelen. Vastasin, et kirjutan. Tema vastu:”Ma ei saa magada!” Mille peale mina teatasin, et siis vist kirjaniku kaasaks väga ei sobi. See oli lihtsalt piltlik näide sellest, et tulebki kohe alguses jääda iseendaks ja näidata seda inimest, kes te tegelikult olete. Kui see ei sobi, siis see suhe on nagunii hukule määratud. Suhe pole nagu autoost, et 14 päeva on aega pretentsioone esitada ja siis vigade ilmnemise korral tagasi anda. Inimsuhetes kedagi ei koti Sinu hilisemad pretentsioonid – ise oled Sa kõigega nõus olnud, tihtilugu püüdes olla lihtsalt teisele meelepärane. Üks minu surfarist sõber rääkis hea loo sellest, kuidas tema sõbra naine oli suhte alguses rääkinud, et teda mehe hobi ei häiri ja käigu mees merel nii palju kui hing ihkab. Paraku kui kolm päeva tuul uhkelt puhus ja mehest kodus lõhnagi polnud, läks selle ülimõistva naise nägu ikka krimpsu. Tasub ikka hoolikalt läbi mõelda, millega või kellega te end tegelikult seote ja kas suur armastus ja meelepära ka argirutiinis toimivad. Olen mõistnud, et toimiv suhe nõuab jäägitut ausust iseenda ja oma partneri suhtes. Kas te päriselt suudate aktsepteerida teise inimese elustiili, harjumusi, kombeid, traditsioone, põhimõtteid jne või elate kuskil roosas illusioonis ja püüate olla meelepärane?
Teine asi, mida olen õppinud on see, et kärsitus ei vii kunagi sihtpunkti. Targad ütleks vist selle kohta, et kes aeglaselt sõuab, see kohale jõuab. Nüüd ma saan sellest mõttest ka aru. Kiiruga tehtud otsused viitavad ebakindlusele, seda just suhete osas. Kui asjad toimivad, siis pole ju vaja kedagi kiiresti raami suruda. Just ebakindlus on see, mis sunnib meid kiirustama, et saak nö koju kahmata. Tegelikkuses on see jälle järjekordne reha, mille otsa saate end vigaseks kukkuda, et pärast oma haavu lakkuda. Vaadake ükskõik millist kriisiolukorda. Lahendus saabub alati siis, kui inimesed säilitavad kaine mõistuse ning jäävad rahulikuks. Kui tulekahju korral kõik määramata suunas tormama kukuvad, siis tallatakse üksteist vaid surnuks ja kahju on rohkem, kui kasu. Suhetes sama lugu. Kui Sa oled kärsitu, kergelt ärrituv, pinges, siis see ei kutsu kedagi Sinu lähedusse. See on järjekordne märk enesekaotusest. Tavapäraselt oled sa ju märksa helgem inimene, aga see tohutu ebakindlus sunnibki Sind asjatult rapsima.
Aga olgem mureta, sest kõik me õpime ja nagu näitavad minu käsilolevad ujumistreeningud, siis meistriteks ei sünnitagi üleöö, aga tahtejõu abil on võimalik elus ära õppida palju selliseid asju, millest te unistadagi ei osanud. Alustuseks tuleb lihtsalt teadvustada, et ma veel ei oska ja ma väga tahan ning seejärel julgelt härjal sarvist haarata. Ja kui lähebki vahel veidi vett kurku? Never give up! Kui kord hõljud nagu kala vees, vaatad tagasi ja saad aru, et see hetk oli kõike seda väärt.
Maailmas on miljoneid eneseabiõpikuid, aga ma ikka näen nii enda, kui oma tutvusringkonna inimeste puhul pidevat takerdumist konkreetsetes küsimustes või situatsioonides ja eks see olegi see arenguteekond. Mitte kõiki teadmisi pole alati kõige lihtsam omandada. Mäletate, ka kooli ajal oli ju nii, et mis ühele oli selge juba põhikoolis, sai teine selgeks alles heal juhul keskkooli viimases klassis.
Ja elus on täpselt samamoodi, et Universum pritsib infot, mis on kättesaadav kõigile, mõistetav vaid edasijõudnutele ning reaalsus vaid valgustunutele. Mina nt väga selgelt tunnen, et ma küll mõistan, millest väga paljud raamatud räägivad, ma mõistan seda infot, mis minuni ka otsekanalitest tuleb, aga mitte alati ei suuda ma oma teadmisi praktikas kasutada. Ja mulle tundubki, et minu roll antud hetkel on liikuda ihaldatud valgustumise suunas, aga enne tuleb paljusid asju kogeda ning mõistma õppida, et tekiks taipamine. Ja nagu varemgi öelnud olen, siis tõde on taipamise kaugusel.
Ma näen ja adun, et minust on märksa targemaid inimesi ja nad võivad ka oma kogemusi jagada, aga paraku mitte keegi ei saa minu eest elada minu elu, läbida minu õppetunde, kogeda minu kogemusi. See, mis mõnele sai selgeks 80 aastaselt, võis olla minul selge juba 20selt ja paljugi, mida teavad ning tajuvad paljud minuealised on mulle veel siin elus paras kadalipp.
Üks asi, mida ma olen hakanud teadvustama inimsuhetes on see, et nüüd ma reaalselt tajun seda punkti, kus suhete algusfaasis ma hakkan end ära kaotama. Kui Sa ikka 10 korda järjest ühte ja samasse ämbrisse astud, siis lõpuks ikka jõuab kohale. Minu suurim möödalask suhetes on olnud asjaolu, et ma püüangi olla liiga meelepärane. Ehk siis kui vanasti oleks mulle meeldinud mees öelnud, et talle meeldib metsajooks, siis mina oleks läinud ostnud jooksutossu ja hambad ristis metsa vuranud. Tänasel päeval ma julgen öelda, et sorry, minul tekitab jooksmine stressi, mulle ei sobi see. Olles meelepärane kellelegi teisele, oled Sa iseennast juba kaotanud. Mul oli kunagi juhus, kus üks tüüp õiendas keset ööd, et millega ma tegelen. Vastasin, et kirjutan. Tema vastu:”Ma ei saa magada!” Mille peale mina teatasin, et siis vist kirjaniku kaasaks väga ei sobi. See oli lihtsalt piltlik näide sellest, et tulebki kohe alguses jääda iseendaks ja näidata seda inimest, kes te tegelikult olete. Kui see ei sobi, siis see suhe on nagunii hukule määratud. Suhe pole nagu autoost, et 14 päeva on aega pretentsioone esitada ja siis vigade ilmnemise korral tagasi anda. Inimsuhetes kedagi ei koti Sinu hilisemad pretentsioonid – ise oled Sa kõigega nõus olnud, tihtilugu püüdes olla lihtsalt teisele meelepärane. Üks minu surfarist sõber rääkis hea loo sellest, kuidas tema sõbra naine oli suhte alguses rääkinud, et teda mehe hobi ei häiri ja käigu mees merel nii palju kui hing ihkab. Paraku kui kolm päeva tuul uhkelt puhus ja mehest kodus lõhnagi polnud, läks selle ülimõistva naise nägu ikka krimpsu. Tasub ikka hoolikalt läbi mõelda, millega või kellega te end tegelikult seote ja kas suur armastus ja meelepära ka argirutiinis toimivad. Olen mõistnud, et toimiv suhe nõuab jäägitut ausust iseenda ja oma partneri suhtes. Kas te päriselt suudate aktsepteerida teise inimese elustiili, harjumusi, kombeid, traditsioone, põhimõtteid jne või elate kuskil roosas illusioonis ja püüate olla meelepärane?
Teine asi, mida olen õppinud on see, et kärsitus ei vii kunagi sihtpunkti. Targad ütleks vist selle kohta, et kes aeglaselt sõuab, see kohale jõuab. Nüüd ma saan sellest mõttest ka aru. Kiiruga tehtud otsused viitavad ebakindlusele, seda just suhete osas. Kui asjad toimivad, siis pole ju vaja kedagi kiiresti raami suruda. Just ebakindlus on see, mis sunnib meid kiirustama, et saak nö koju kahmata. Tegelikkuses on see jälle järjekordne reha, mille otsa saate end vigaseks kukkuda, et pärast oma haavu lakkuda. Vaadake ükskõik millist kriisiolukorda. Lahendus saabub alati siis, kui inimesed säilitavad kaine mõistuse ning jäävad rahulikuks. Kui tulekahju korral kõik määramata suunas tormama kukuvad, siis tallatakse üksteist vaid surnuks ja kahju on rohkem, kui kasu. Suhetes sama lugu. Kui Sa oled kärsitu, kergelt ärrituv, pinges, siis see ei kutsu kedagi Sinu lähedusse. See on järjekordne märk enesekaotusest. Tavapäraselt oled sa ju märksa helgem inimene, aga see tohutu ebakindlus sunnibki Sind asjatult rapsima.
Aga olgem mureta, sest kõik me õpime ja nagu näitavad minu käsilolevad ujumistreeningud, siis meistriteks ei sünnitagi üleöö, aga tahtejõu abil on võimalik elus ära õppida palju selliseid asju, millest te unistadagi ei osanud. Alustuseks tuleb lihtsalt teadvustada, et ma veel ei oska ja ma väga tahan ning seejärel julgelt härjal sarvist haarata. Ja kui lähebki vahel veidi vett kurku? Never give up! Kui kord hõljud nagu kala vees, vaatad tagasi ja saad aru, et see hetk oli kõike seda väärt.
1 kommentaar:
"Lahendus saabub alati siis, kui inimesed säilitavad kaine mõistuse ning jäävad rahulikuks." AMEN to that!
Aitäh, et ikka ja jälle olulisi ent samas nii enesestmõistetavaid asju meelde (!) tuletad!
Postita kommentaar