kolmapäev, juuli 09, 2014

Kas allutada või armastada, selles on küsimus ...

Ma taipasin ühel hommikul, et olla naine, see pole üldse mingi naljaasi. See, mida üks naine suudab on müstiline. Olla naine, on tõeline privileeg. Paraku on enamik naisi unustanud, milline vägi neis tegelikult peitub. Kui naine avab oma piiritu südame, siis see võib muuta tervet maailma, rääkimata ühe mehe elust. Armsad naised, vähem vingu ning hukkamõistu, vähem vigade otsimist, Teie käes on need võluvitsakesed, millega hinged helisema panna ja maailm paremaks kohaks muuta. 

Rääkides suhetest, siis ühel naisel on võim ja vägi mees põrmuks teha ja sel samal naisel on vägi ka mees tuhast tõusma panna. Küsimus on ainult selles, et mis on naise eesmärk. Kas eesmärk on allutada, alistada, luua endale alandatud ja kompleksides käsualune või eesmärk on oma naiseliku väega anda mehele tiivad. 

Mees kaotab väe, kui naine on teda alandanud, olgu või mõttetasandil. Kui naine ei armasta südamega, kui naine otsib vigu, mõistab alatasa hukka, esitab nõudmisi ning tingimusi, siis mees kaotab lõpuks oma meheliku väe – temast saab alandatud käsualune, kes otsib lohutust pudelipõhjast või üritab end kehtestada läbi vägisõnade või füüsilise üleoleku. 

Kui harva me tegelikult kohtame naisi, keda me imetlusega saame vaadata ja öelda, et see naine ongi armastus.

Ma lihtsalt saingi ühel ilusal hommikul aru, et kõik mida ma siin elus otsin, on tegelikult minu enese kätes.  Naine ongi saadetud selleks siia ilma, et ta looks harmooniat ning armastuseruumi. Meie ego on see, mis ei luba meil olla päris naised. See on ego, mis ütleb, et aga see mees pole piisavalt ilus või piisavalt tark või rikas ja üldse ta on liigne viinanina või käib liiga tihti macis burgerit söömas. Enamik naisi kujutab ette, et nad on täiuslikkuse etalonid – kõige ilusamad, targemad jne. Selles kaunis illusioonis luuakse utoopilisi tingimusi ka vastassugupoolele. 

Minu sõbranna ütles kuldsed sõnad, et tema ei mõista nt alkohoolikuid hukka, sest alkohoolik joob ju ka siis, kui tal on emotsionaalselt miskit paigast ära. Enamik naisi kurvastades või vihastades haaravad šokolaadi järgi. See on samasugune sõltuvus.  Kujutlege nüüd ette, et mees tuleb tänitama, et mida sa sööd siin, vaata, kuidas pekk nüüd vohab ja kui sa veel tükikese võtad, siis jätan su maha. Mis tunne teil oleks? Reaalsuses te ju tahate, et see mees tuleks ja kallistaks Teid ja ütleks, et ta teid armastab. Just armastus on see, mis aitab leevendada kurbust, just armastus on see, mis viha lahustab. Paraku aga jääb just armastust tänapäeva ühiskonnas vajaka. Ikka nõudmised ja hukkamõist. 


Kõik naised on ilusad ja erilised, aga minu silmis teeb naisest naise ikkagi oskus oma süda avada.  Meie ellu saadetakse väga ohtralt erinevaid “pähkleid”, mida pureda ja enamik naisi takerdub iseenese suutmatusse päriselt armastama õppida. Niikaua kui Sinu armastus on omakasupüüdlik või tingimuslik, ei saagi asjad toimida. 

Ma tabasin end hiljuti mõttelt, et ma ei saa luua suhet inimesega, kelle  peale ma ei saa loota. Ja siis ma jäin mõtlema, et aga miks ma pean lootma siin elus kellegi teise peale? Kas ma iseennast saan alati 100% usaldada? Kas ma ise alati olen kindel, et ma homme viitsin või homme tõusen hea tujuga või homme tunnen end hästi? Ei saa ju, aga miks ma siis eeldan, et teine inimene peab minu jaoks 24/7 valmis olema, et minu soove täita? 


Mul meenus seda kirjatükki kirjutades, et  olen absoluutselt kõigilt meestelt, kellega ma olen suhtes olnud, nõudnud suitsetamisest loobumist ja  kõik on ka päeva pealt suitsetamise maha jätnud. Naljakas on aga see, et pärast lahkuminekut on kõigist saanud taas suitsetajad. Sellele mõeldes sain ma aru, et ma pole suutnud kedagi neist ju tegelikult aidata või muuta, ma olen lihtsalt oma käsukepiga neid ohjeldanud. Kes ma siis olen? Mitte naine, vaid lapsehoidja ja valvekoer. Kas ma tahan olla terve elu valvekoer? Kas mu mees tahab, et tal on kodus karjus või soovib ta enese kõrvale naist? 

Ma olen naisena teinud elus väga palju rumalaid vigu ja peamine neist on see, et ma tegelikult pole mitte kunagi olnud suuteline inimest aktsepteerima nii, nagu ta on. Kõik millega Sa võitled, võimendub. 

Ma ei muudaks midagi ja ma ei kahetse miskit, sest see on olnud minu teekond ja elukool, kuid mul on siiralt hea meel, et ma olen lõpuks jõudnud naiseks olemise tuumani. Ehk esmakordselt ma tunnen, et ma ei pea kontrollima, muutma, rabelema, tingimusi looma ja muretsema, vaid minu asi on armastada. Nii lihtne see ongi. Ava oma süda,! Armastus on alati egost kõrgemal. 

Kommentaare ei ole: