Elusalt tagasi oma loodetavasti antud ajahetkeks viimaselt silmaopilt. 4h juhtmete, monitoride,voolikute,torude jm vidinate küljes pluss noa ja laseri all. Ma ei tea mida mulle sisse süstiti ja tilgutati, aga olin peale oppi nii paistes, et ennda äratundmisega oli tükk tegu. Ilmselt oli tekkinud mingi aine suhtes allergiline reaktsioon, sest keemiat talun ma suht kehvasti. Arsti sõnutsi oli op väga keeruline ja märksa raskem, kui eelmisel korral. Ka ma ise näen ja tunnen, et verd on veel silmas ja kuna ei tahetud silikoni silma panna, sest seda tuleks hakata regulaarselt vahetama, siis nüüd on ainult paluda ja palvetada, et veri ise ära sulaks ja haavad ilusasti paraneks. 2 operatsiooni vähem kui kuu aja jooksul pn ikka päris suur koormus ühele silmale. Praegu olen ma sisuliselt voodireziimil. Ma tänan kõiki oma sõpru, kes mind raskel ajal toetavad nii moraalselt, kui nõu ja jõuga ja ma tänan oma kaitseinglite armeed, et ma selle asja kenasti ja ilma komplikatsioonideta üle elasin.
Vaatamata eelmise arsti hoatustele, otsustasin siiski riskibišneesi jätkata ja verevedeldajat mitte enam võtta. Esiteks sain ma sellest nädalasest taasvõtmisest tohutud peavalud ja teiseks on silma olukord hetkel nii nigel, et verejooksud teeksid asja väga kriitiliseks. Tellisin täna endale veel portsu omega 3e, mille roll on siis mingil määral siiski verd vedeldada, lämmastikoksiidi, mis aitab hapnikku transportida ning veresooni laiendada ja vitamiinisegu, mis aitab immuunsüsteemi tugevdada.
Ma nägin, kui jubedalt mulle juba narkoos mõjus, seega olen täiesti veendunud, et nüüd tuleb teha kõik, et taastumine toimuks võimalikult looduslähedaselt. Ma nii vapper pole, et 3-4h opilaual ilma narkoosita vastu pidada, aga fakt on ka see, et keha sai paraja trauma. Ma olen endiselt väga positiivselt meelestatud ja üritan hoida nii füüsilist keha, kui vaimu erksa ja elujõulisena.
Ega vahel muu ei aitagi, kui usk, lootus ja armastus.
Aga muidu oli opisaalis väga vahva - üks noor kutt oli pandud minu kanüüli paigaldama. Kuna mingil põhjusel olid sooned kokku kuivanud, siis ma teda hoiatasin, et kui midagi tuksi keerab, siis saab peale oppi peksa... Vaeseke, ilmselt hakkasid tal käed veel rohkem värisema ja ilmselt on pensionärid tsipa leebemad. Järgmine hea nali oli, kui anestesioloog uuris, et kas mul on kunstküüned... Algul ma vaatasin, et vapsee värk, siin jõuab isegi iluteenustest rääkida, aga hiljem selgus, et südamemonitor ei saanud minu südamelöökidele pihta, sest see näpu otsas olev vidin ei suutnud läbi küünelaki funktsioneerida. Hmm... Siis uuriti minult, et ega mul juhuslikult liikuvaid hambaid või proteese pole, kuna mõningatel kodanikel olevat need opikäigus ära kukkunud ja katki läinud ja siis saavat anestesioloogia omad arveid - haah! Ma täitsa usun, et neid torusid kõrri toppides vb midagi kaotsi minna või ära kukkuda. Igatahes oli meil tore tiim ja loodame, et suur töö sai tehtud ja minu keha ise ka aitab taastumisele kaasa. Olen selle nimel igatahes kõike teinud alates mõttetööst lõpetades looduslike abivahenditega. Elame/näeme :)
Vaatamata eelmise arsti hoatustele, otsustasin siiski riskibišneesi jätkata ja verevedeldajat mitte enam võtta. Esiteks sain ma sellest nädalasest taasvõtmisest tohutud peavalud ja teiseks on silma olukord hetkel nii nigel, et verejooksud teeksid asja väga kriitiliseks. Tellisin täna endale veel portsu omega 3e, mille roll on siis mingil määral siiski verd vedeldada, lämmastikoksiidi, mis aitab hapnikku transportida ning veresooni laiendada ja vitamiinisegu, mis aitab immuunsüsteemi tugevdada.
Ma nägin, kui jubedalt mulle juba narkoos mõjus, seega olen täiesti veendunud, et nüüd tuleb teha kõik, et taastumine toimuks võimalikult looduslähedaselt. Ma nii vapper pole, et 3-4h opilaual ilma narkoosita vastu pidada, aga fakt on ka see, et keha sai paraja trauma. Ma olen endiselt väga positiivselt meelestatud ja üritan hoida nii füüsilist keha, kui vaimu erksa ja elujõulisena.
Ega vahel muu ei aitagi, kui usk, lootus ja armastus.
Aga muidu oli opisaalis väga vahva - üks noor kutt oli pandud minu kanüüli paigaldama. Kuna mingil põhjusel olid sooned kokku kuivanud, siis ma teda hoiatasin, et kui midagi tuksi keerab, siis saab peale oppi peksa... Vaeseke, ilmselt hakkasid tal käed veel rohkem värisema ja ilmselt on pensionärid tsipa leebemad. Järgmine hea nali oli, kui anestesioloog uuris, et kas mul on kunstküüned... Algul ma vaatasin, et vapsee värk, siin jõuab isegi iluteenustest rääkida, aga hiljem selgus, et südamemonitor ei saanud minu südamelöökidele pihta, sest see näpu otsas olev vidin ei suutnud läbi küünelaki funktsioneerida. Hmm... Siis uuriti minult, et ega mul juhuslikult liikuvaid hambaid või proteese pole, kuna mõningatel kodanikel olevat need opikäigus ära kukkunud ja katki läinud ja siis saavat anestesioloogia omad arveid - haah! Ma täitsa usun, et neid torusid kõrri toppides vb midagi kaotsi minna või ära kukkuda. Igatahes oli meil tore tiim ja loodame, et suur töö sai tehtud ja minu keha ise ka aitab taastumisele kaasa. Olen selle nimel igatahes kõike teinud alates mõttetööst lõpetades looduslike abivahenditega. Elame/näeme :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar