Ma pole seda blogi pidama hakanud selleks, et mingit vaprat vabadusvõitlejat siin mängida. Kui te arvate, et minu valikud on olnud minu jaoks lihtsad või ma olen alati eriti positiivselt meelestatud, siis te eksite. Ma olen inimene nagu iga teine ja vahel tahaks minagi käega lüüa ja alla vanduda. Neid päevi on harva, aga päris olemata need pole, kus ma küsin, et mis see masterplan on, miks ma pean pidevalt olema nagu sõjaväes - rooma, jookse, hüppa, lase, valluta ja roni. Pole päevagi, kus ma saaksin öelda, et OK, täna ma puhkan, täna ma olen väsinud, täna ma ei soovi ületada järjekordset väljakutset või täna ma nutan patja ja saadan kõik perse. Ma ei saa seda endale lubada. Nii kui minus tärkab soov kõigele käega lüüa ütleb mingi väike hääl minu peas, et kui Sina loobud, siis on kõik, Sa ju suudad, Sa ju veel natuke suudad... Ja jällegi Sa korjad oma kondid kokku, manad naeeratuse näole, võtad oma murekoorma ja rändad edasi, lootuses, et ühel päeval tuleb triumf, mida Sa nii väga oodanud oled. Ma mõistan, et olen palju käinud ja palju näinud, palju juba ületanud ja palju saavutanud. Aga öeldakse ju, et tähtis pole sihtpunkt, vaid teekond ise ja see peab olema nauditav, aga kohati mulle tundub, et olen ammu unustanud, mida tähendab seda teekonda nautida. See hind, mida ma maksan nende pisikeste õnnestumiste eest on päris ränk. Ma saan aru, et see kõik on teinud mind tugevaks ja targaks, aga vahel ma olen ikkagi nii väsinud.... Ja ma mõtlen nende inimeste peale, kes on minust kümneid kordi hullemas olukorras, kuidas nemad on toime tulnud ja neil hetkeldel on mul piinlik vinguda... Aga kas mind peaks siis lohutama keegi, kellel on veel kehvemini? Ma olen teinud endaga tohutut tööd, ma olen panustanud viimased 2a oma tervisesse, ma olen kaevanud oma alateadvuses, investeerinud oma viimase raha tervisetoodetele ja teraapiatesse. Praegune tulemus ei paku mulle rahuldust, ma tahan, et parem oleks, ma tahan näha imesid ja kurat mind võtku, kui ma nüüd alla annan!
Minu madalseisul on mitmeid põhjuseid. Olgem ausad, viimane operatsioon ei andnud selliseid tulemusi, nagu ma oleks lootnud. Ja kui see mulle pärani jõudis, siis ma tundsin, kuidas mu motivatsioon ja positiivne meel klirises kildudeks. Ma olen viimase 8 kuu jooksul läbi teinud 4 oppi, lugematult süste ja laserdamisi ja jäänud oli see viimane pingutus ja kõik viitab sellele, et tuleb teha kordus op. Kas see oleks oma õnnega mängimine? Kas midagi annab üldse teha? Kas mu keha talub veel ühe keemialaksu ära? Kas mu vaim on piisavalt tugev? Või äkki on ikkagi imed võimalikud... Äkki juhtub veel midagi, mida ma pole oodanud?
Ma ei taha alla anda või loobuda uskumisest, et imed on võimalikud. Ma olen ju ajakirjanik - minu töö on kirjutada, lugeda - näha. Viimased postitused olen kõik luubiga üle käinud. Vot nii suur on minu tahe teha seda, mida ma armastan. Ja täna läksin ma apteeki, et osta mingid ajutised prillid ja mind tabas tohutu masendus, sest need prillid, millega ma nägin lugeda ajalehte, nendega ma ei näinud arvutiekraani ja vastupidi. Mul on tunne, nagu iga asja jaoks oleks vaja eri abivahendit. See abitus ajab mind hulluks! Ma saan aru, et liiga vähe on veel oppidest möödas ja taastumine võtab aega ja üks silm ju veel ei näegi midagi, kuidas saab üldse rääkida mingitest prillidest, aga teate ,,, Kui Sa nii väga tahad, tahad reisida, tahad lugeda ja tahad kirjutada ja siis mingi asi takistab Sind, siis see sisemiselt nii tohutult murrab. Nagu Sa oleksid lind, kes ihkab lennata, aga keegi oleks Su tiivad maha saaginud. Ma tahaks lihtsalt, et see kole aeg ükskord läbi saaks, ma tahaks olla jälle mina ise... Mu ema sõitis just hiljuti USAsse ja see on olnud minu unistuste reis ja ma oleksin saanud kaasa, aga ma pidin hoopis siin olema ja küsima, et kas ma üldse kunagi tohin ja saan.
Üks õhtu ma tabasin ennast nutmast. Ma ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin, selleks pole lihtsalt aega olnud. Ja sel õhtul polnud tegelikult midagi valesti või halvasti. Lihtsalt mõtlesin nende inimeste peale, kes mu elus on olnud alati minu kõrval ja ma mõistsin, kui õnnelik inimene ma olen, mõnel teisel pole kellegi õlal nuttagi. Ja nii ma lahistasin tunde ja tunde ... Ju ma olin lihtsalt väsinud olemast tugev ja hing tahtis poole liitri pisarate võrra kergemaks saada. Nii hea tunne oli! Kohe kergem hakkas, ausalt...
Ja nii samuti hakkab mul alati kergem kui olen oma valu pannud kirja siia samasse kasti... Ärgem siis pangem pahaks :) Ma ju lubasin Teile, et räägin asjadest nii, nagu need on... Ja mul on jätkuvalt hea meel, et te minuga olete otsustanud seda rada koos käia.
Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks blogilugeja, et nad olid koos oma emaga saatnud palju häid soove ja mõtteid, et mul hästi läheks. Ma tänan kõiki, kes on mulle mõttejõuga toeks olnud, ega muidu seda kadalippu läbi ei teeks. Tänu Teie toele ja headele soovidele olen ma siiani jõudnud... Olgu Jumal tänatud nii paljude võrratute inimeste eest minu elus! Küll kõik saab korda, peab saama, hakkab saama!Ma ei anna alla, ma luban!
Minu madalseisul on mitmeid põhjuseid. Olgem ausad, viimane operatsioon ei andnud selliseid tulemusi, nagu ma oleks lootnud. Ja kui see mulle pärani jõudis, siis ma tundsin, kuidas mu motivatsioon ja positiivne meel klirises kildudeks. Ma olen viimase 8 kuu jooksul läbi teinud 4 oppi, lugematult süste ja laserdamisi ja jäänud oli see viimane pingutus ja kõik viitab sellele, et tuleb teha kordus op. Kas see oleks oma õnnega mängimine? Kas midagi annab üldse teha? Kas mu keha talub veel ühe keemialaksu ära? Kas mu vaim on piisavalt tugev? Või äkki on ikkagi imed võimalikud... Äkki juhtub veel midagi, mida ma pole oodanud?
Ma ei taha alla anda või loobuda uskumisest, et imed on võimalikud. Ma olen ju ajakirjanik - minu töö on kirjutada, lugeda - näha. Viimased postitused olen kõik luubiga üle käinud. Vot nii suur on minu tahe teha seda, mida ma armastan. Ja täna läksin ma apteeki, et osta mingid ajutised prillid ja mind tabas tohutu masendus, sest need prillid, millega ma nägin lugeda ajalehte, nendega ma ei näinud arvutiekraani ja vastupidi. Mul on tunne, nagu iga asja jaoks oleks vaja eri abivahendit. See abitus ajab mind hulluks! Ma saan aru, et liiga vähe on veel oppidest möödas ja taastumine võtab aega ja üks silm ju veel ei näegi midagi, kuidas saab üldse rääkida mingitest prillidest, aga teate ,,, Kui Sa nii väga tahad, tahad reisida, tahad lugeda ja tahad kirjutada ja siis mingi asi takistab Sind, siis see sisemiselt nii tohutult murrab. Nagu Sa oleksid lind, kes ihkab lennata, aga keegi oleks Su tiivad maha saaginud. Ma tahaks lihtsalt, et see kole aeg ükskord läbi saaks, ma tahaks olla jälle mina ise... Mu ema sõitis just hiljuti USAsse ja see on olnud minu unistuste reis ja ma oleksin saanud kaasa, aga ma pidin hoopis siin olema ja küsima, et kas ma üldse kunagi tohin ja saan.
Üks õhtu ma tabasin ennast nutmast. Ma ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin, selleks pole lihtsalt aega olnud. Ja sel õhtul polnud tegelikult midagi valesti või halvasti. Lihtsalt mõtlesin nende inimeste peale, kes mu elus on olnud alati minu kõrval ja ma mõistsin, kui õnnelik inimene ma olen, mõnel teisel pole kellegi õlal nuttagi. Ja nii ma lahistasin tunde ja tunde ... Ju ma olin lihtsalt väsinud olemast tugev ja hing tahtis poole liitri pisarate võrra kergemaks saada. Nii hea tunne oli! Kohe kergem hakkas, ausalt...
Ja nii samuti hakkab mul alati kergem kui olen oma valu pannud kirja siia samasse kasti... Ärgem siis pangem pahaks :) Ma ju lubasin Teile, et räägin asjadest nii, nagu need on... Ja mul on jätkuvalt hea meel, et te minuga olete otsustanud seda rada koos käia.
Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks blogilugeja, et nad olid koos oma emaga saatnud palju häid soove ja mõtteid, et mul hästi läheks. Ma tänan kõiki, kes on mulle mõttejõuga toeks olnud, ega muidu seda kadalippu läbi ei teeks. Tänu Teie toele ja headele soovidele olen ma siiani jõudnud... Olgu Jumal tänatud nii paljude võrratute inimeste eest minu elus! Küll kõik saab korda, peab saama, hakkab saama!Ma ei anna alla, ma luban!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar