Ma mäletan väga selgelt, et kui ma püüdsin enda jaoks mõtestada religiooni mõistet, Jumala olemasolu ja vajalikkust, siis ütles üks kirikuõpetaja mulle, et kui Sa õpid tundma Jumalat, siis paratamatult puutud kokku ka saatanaga. Tol hetkel tundus see mulle selline, ah mida iganes jutt. Ma olin ikkagi tüüpiline lillelaps ja mina otsisin headuse ja armastuse võimast kogemust ja mis mul mingist saatanast.
Aastad möödusid ja ma puutusin kokku erinevate vaimsete õpetajate õpetustega ja nii mõningi neist rõhutas mõistet maailma duaalsus. Mis tähendab siis seda, et ei ole head ilma halvata ja selleks, et me õpiksime väärtustama kõike head meie elus, saadetakse meile ka kannatusi.
Läks veel aastaid mööda. Minu uudishimu vaimsete asjade vastu kasvas. Ma lugesin palju, ma uurisin palju, ma käisin kõikvõimalike erinevate tervendajate, ennustajare, terapeutide juures ja mitte alati lootuses sealt mingit abi saada, vaid mul oli lihtsalt ääretu uudishimu selle vastu, kuidas nad töötavad või mis erinevaid andeid inimestele antud on. Tagantjärgi vaadates on ikka suur ports tõesti ainult soolapuhujaid. Kogu selle protsessi käigus hakkasid aga ka minu enda meeled muutuma järjest ereksamaks, minu intuitsioon paranes, minu tunnetus teatud inimeste suhtes paranes, ma oskasin vältida nt teatud sorti inimesi, sest ma õppisin mõistma energeetika mõju minu füüsilisele kehale. See inimene, kes pole heatahtlik ja kui tal on Sinu suhtes mingid negatiicsed mõtted, siis Sa tajud oma enesetunde järgi selle tegelikult päris edukalt ära.
Päris hulluks läks asi mõned aastad tagasi, kui ma hakkasin öösiti kogema unehalvatust. Sa ärkad justkui üles, aga Sa ei saa ei liigutada, ega rääkida ja miski nagu suruks Sul rinnale, nii, et hingata on raske. Selleses olukorras tekib päris korralik paanikahoog. Süda hakab nii tohutult peksma, et tekibki tunne, et kohe viskad sussid. Kui seda oli juhtunud juba paar korda, hakkasin asja uurima. Tavameditsiinis nimetatakse seda unehalvatuseks ehk Sinu aju on ärkvel, aga Sinu keha pole veel tõusnud, mis tõttu Sa tunnedki, et oled teadvusel ja üleval, aga aju signaal kehani ei jõua ja liigutada või rääkida Sa ei saa. Vaimsed õpetajad lähenevad sellele asjale pisut teisiti ja tegelikult on ka igaühel oma versioon, kes nimetab seda needuseks, kes vaimudeks, kes kadeduseks.
Kuna pikalt enam ei tulnud ette ja ma olin saanud ka hirmust üle, ja õppinud sellest olukorrast kiiresti väljuma, siis kadus see jama mingi hetk ära, kuni... Ühe ööni, kus ma absoluutselt magada ei saanud. Ma olin täiesti ärkvel. Olin kõhuli voodis ja üritasin magama jääda. Kui järsku tõmbas mul hinge täiesti kinni. Ma mäletan ainult seda, et minu ainus mõte oli, et kui see on surm, siis Jumala eest, miks see nii piinarikas peab olema. Ma polnud unesegane või äsjaärganud, ma olin täiesti teadvusel ja ma võin mürki võtta, et ma tundsin, et miski või keski oleks minuga sel hetkel samas ruumis olnud. See kestis kuskil 20-30 sekundit. Sellele eelnenud ööl olin ma tundnud tõsist rahutust, ma tundsin, et midagi on väga valesti ja ma tundsin, et olen nagu energiast tühjaks tõmmatud. Peale seda intsidenti olin ma kohe eriti tühjaks tõmmatud sidrun. See kogemus oli tõeliselt kohutav. Ajasin lõpuks jalad alla ja helistasin kiirelt oma vaimsele õpetajale ja tugiisikule ja tema rahustas mind maha, et ära muretse, need pole mingid vaimud ja vaime ei tasu üldse karta, vaid see on keegi inimene Sinu enda tutvusringkonnast, kes on kade või mõtleb Sinu suunas negatiivseid mõtteid. Ja ma hakasin oma lähikondlasi nö läbi skäneerima ja ma jõudsin tegelikult päris kiiresti kurjajuureni.
Kui vaimne maailm on Sinu jaoks selline pealiskaudne huvi, siis toimugu Sinu ümber mis tahes, sa ei oska neid asju märgata ega tunnetada. Mida rohkem Sa süvened, seda enam Sa mõistad, et mõttel on jõud, et inimestel on erinevad energiaväljad ja kogu hea ja ilusa juures on ka tegelikult selle maailma tumedam pool.
Ma pole ilmaasjata rõhutanud, et väga-väga valige inimesi, kellega te lävite või suhtlete, keda te usaldate. Mina olen kogenud nii seda, kuidas teatud inimesed võivbad Sind muuta füüsiliselt haigeks, sest nad tulevad oma probleemidea ja negatiivsusega ja imevad Su tühjaks. Sa lihtsalt füüsiliselt ei jõua enam ühelegi haigusele vastu panna. Ma olen kohanud inimesi, kes oma negatiivse mõttega või lihtlabase kadedusega võivad Sulle paraja jama kaela tõmmata. Seega arenda oma tunnetust ja tee õiged valikud.
Mis puutub eluenergiasse ja üleüldse sellisesse enesekaitsesse vaimsel tasandil, siis mul tekkis huljuti konflikt vanema generatsiooniga, sest ma otsustasin, et igasugu surnuenergia ei peaks olema koduseinte vahel. Ehk siis kevadpuhastust tehes avastasin ma ahastusega, et täpselt minu arvuti kohal olevas riiulis oli mapp, kus olid terve suguseltsi matusepildid. Nei oli seal ca paarsada. Seda on kõik alati öelnud, et matusepilte ei hoita alles, seda enam veel koos elavate inimeste jäädvustustega, sest see sulgeb eluenergia. Ma jäin neid pilte siis vaatama ... Laibaportree minu vanaisat! Lähivõte! Koltunud ja halliks tõmbunud inimvare...Eem, see pole minu vanaisa! Ma ei taha teda küll nii mäletada! Minu vanaisa oli rõõmus, rõõsa, särav ja vitaalne hea huumoriga härra, mitte mingi kest puukirstust. Ma lihtsalt ei mõista, kust pärineb komme ja tava laiba kõrval terve suguseltsiga poseerida?Miks on selliseid jäädvustusi tarvis? Miks need peaksid olema kõrvuti meie pulmapiltide ja beebipiltidega? No way! Minu sõber ütles hästi, et kas poleks olnud tore leida kõigi nende matusepiltide asemel fotod samadest inimestest siis, kui nad veel elusad olid? Jah, see oleks tõesti tore olnud, aga eestlane on kord selline, et hea sõna öeldakse ja ühine jäädvustus tehakse ikka siis, kui matusepäev on, mitte siis, kui selleks õige aeg on. Mu vanaema on mulle ikka ette heitnud, et ma surnuaiall ei armasta käia, ga mis ma seal ikka teen, sest seal on kellegi maised jäänused, aga ega inimesest inimest tee tema kest, vaid ikka tema hing ja minu armsate inimeste hinged on minuga alati kaaasas, minu armsad inimesed elavad igavesti minu südames ja mälestustes, mitte kuskil männi all ja maapõues.
Aastad möödusid ja ma puutusin kokku erinevate vaimsete õpetajate õpetustega ja nii mõningi neist rõhutas mõistet maailma duaalsus. Mis tähendab siis seda, et ei ole head ilma halvata ja selleks, et me õpiksime väärtustama kõike head meie elus, saadetakse meile ka kannatusi.
Läks veel aastaid mööda. Minu uudishimu vaimsete asjade vastu kasvas. Ma lugesin palju, ma uurisin palju, ma käisin kõikvõimalike erinevate tervendajate, ennustajare, terapeutide juures ja mitte alati lootuses sealt mingit abi saada, vaid mul oli lihtsalt ääretu uudishimu selle vastu, kuidas nad töötavad või mis erinevaid andeid inimestele antud on. Tagantjärgi vaadates on ikka suur ports tõesti ainult soolapuhujaid. Kogu selle protsessi käigus hakkasid aga ka minu enda meeled muutuma järjest ereksamaks, minu intuitsioon paranes, minu tunnetus teatud inimeste suhtes paranes, ma oskasin vältida nt teatud sorti inimesi, sest ma õppisin mõistma energeetika mõju minu füüsilisele kehale. See inimene, kes pole heatahtlik ja kui tal on Sinu suhtes mingid negatiicsed mõtted, siis Sa tajud oma enesetunde järgi selle tegelikult päris edukalt ära.
Päris hulluks läks asi mõned aastad tagasi, kui ma hakkasin öösiti kogema unehalvatust. Sa ärkad justkui üles, aga Sa ei saa ei liigutada, ega rääkida ja miski nagu suruks Sul rinnale, nii, et hingata on raske. Selleses olukorras tekib päris korralik paanikahoog. Süda hakab nii tohutult peksma, et tekibki tunne, et kohe viskad sussid. Kui seda oli juhtunud juba paar korda, hakkasin asja uurima. Tavameditsiinis nimetatakse seda unehalvatuseks ehk Sinu aju on ärkvel, aga Sinu keha pole veel tõusnud, mis tõttu Sa tunnedki, et oled teadvusel ja üleval, aga aju signaal kehani ei jõua ja liigutada või rääkida Sa ei saa. Vaimsed õpetajad lähenevad sellele asjale pisut teisiti ja tegelikult on ka igaühel oma versioon, kes nimetab seda needuseks, kes vaimudeks, kes kadeduseks.
Kuna pikalt enam ei tulnud ette ja ma olin saanud ka hirmust üle, ja õppinud sellest olukorrast kiiresti väljuma, siis kadus see jama mingi hetk ära, kuni... Ühe ööni, kus ma absoluutselt magada ei saanud. Ma olin täiesti ärkvel. Olin kõhuli voodis ja üritasin magama jääda. Kui järsku tõmbas mul hinge täiesti kinni. Ma mäletan ainult seda, et minu ainus mõte oli, et kui see on surm, siis Jumala eest, miks see nii piinarikas peab olema. Ma polnud unesegane või äsjaärganud, ma olin täiesti teadvusel ja ma võin mürki võtta, et ma tundsin, et miski või keski oleks minuga sel hetkel samas ruumis olnud. See kestis kuskil 20-30 sekundit. Sellele eelnenud ööl olin ma tundnud tõsist rahutust, ma tundsin, et midagi on väga valesti ja ma tundsin, et olen nagu energiast tühjaks tõmmatud. Peale seda intsidenti olin ma kohe eriti tühjaks tõmmatud sidrun. See kogemus oli tõeliselt kohutav. Ajasin lõpuks jalad alla ja helistasin kiirelt oma vaimsele õpetajale ja tugiisikule ja tema rahustas mind maha, et ära muretse, need pole mingid vaimud ja vaime ei tasu üldse karta, vaid see on keegi inimene Sinu enda tutvusringkonnast, kes on kade või mõtleb Sinu suunas negatiivseid mõtteid. Ja ma hakasin oma lähikondlasi nö läbi skäneerima ja ma jõudsin tegelikult päris kiiresti kurjajuureni.
Kui vaimne maailm on Sinu jaoks selline pealiskaudne huvi, siis toimugu Sinu ümber mis tahes, sa ei oska neid asju märgata ega tunnetada. Mida rohkem Sa süvened, seda enam Sa mõistad, et mõttel on jõud, et inimestel on erinevad energiaväljad ja kogu hea ja ilusa juures on ka tegelikult selle maailma tumedam pool.
Ma pole ilmaasjata rõhutanud, et väga-väga valige inimesi, kellega te lävite või suhtlete, keda te usaldate. Mina olen kogenud nii seda, kuidas teatud inimesed võivbad Sind muuta füüsiliselt haigeks, sest nad tulevad oma probleemidea ja negatiivsusega ja imevad Su tühjaks. Sa lihtsalt füüsiliselt ei jõua enam ühelegi haigusele vastu panna. Ma olen kohanud inimesi, kes oma negatiivse mõttega või lihtlabase kadedusega võivad Sulle paraja jama kaela tõmmata. Seega arenda oma tunnetust ja tee õiged valikud.
Mis puutub eluenergiasse ja üleüldse sellisesse enesekaitsesse vaimsel tasandil, siis mul tekkis huljuti konflikt vanema generatsiooniga, sest ma otsustasin, et igasugu surnuenergia ei peaks olema koduseinte vahel. Ehk siis kevadpuhastust tehes avastasin ma ahastusega, et täpselt minu arvuti kohal olevas riiulis oli mapp, kus olid terve suguseltsi matusepildid. Nei oli seal ca paarsada. Seda on kõik alati öelnud, et matusepilte ei hoita alles, seda enam veel koos elavate inimeste jäädvustustega, sest see sulgeb eluenergia. Ma jäin neid pilte siis vaatama ... Laibaportree minu vanaisat! Lähivõte! Koltunud ja halliks tõmbunud inimvare...Eem, see pole minu vanaisa! Ma ei taha teda küll nii mäletada! Minu vanaisa oli rõõmus, rõõsa, särav ja vitaalne hea huumoriga härra, mitte mingi kest puukirstust. Ma lihtsalt ei mõista, kust pärineb komme ja tava laiba kõrval terve suguseltsiga poseerida?Miks on selliseid jäädvustusi tarvis? Miks need peaksid olema kõrvuti meie pulmapiltide ja beebipiltidega? No way! Minu sõber ütles hästi, et kas poleks olnud tore leida kõigi nende matusepiltide asemel fotod samadest inimestest siis, kui nad veel elusad olid? Jah, see oleks tõesti tore olnud, aga eestlane on kord selline, et hea sõna öeldakse ja ühine jäädvustus tehakse ikka siis, kui matusepäev on, mitte siis, kui selleks õige aeg on. Mu vanaema on mulle ikka ette heitnud, et ma surnuaiall ei armasta käia, ga mis ma seal ikka teen, sest seal on kellegi maised jäänused, aga ega inimesest inimest tee tema kest, vaid ikka tema hing ja minu armsate inimeste hinged on minuga alati kaaasas, minu armsad inimesed elavad igavesti minu südames ja mälestustes, mitte kuskil männi all ja maapõues.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar