Raha on teema, mida ma siiani olen täielikult vältinud. Iga kord, kui teemaks tuli kellegi olematu või olemasolev raha või ma pidin kellegile oma töö eest arve esitama, siis see oli minu jaoks totaalne piin. Põhjus oli väga lihtne, minu suhe rahaga oli väärastunud ja see tulenes lapsepõlvest.
Minu jaoks oli raha alati konkurent, mitte vahend leiva/saia ostmiseks. Mul ei olnud kunagi lapsepõves millestki puudus - riided olid seljas, söök oli laual ja laristamiseks jätkus ka. Minu vanaisa oli sellist tüüpi, kes oli väga helde, aga alati tegime diili, et kui tahan midagi suuremat osta, siis panustan ise ka - kas siis kogun või käin tööl, aga alati oli meil selline vaha värk, et investeerisin ka oma higui ja vaeva ja sellega ostetud või omandatud asja väärtus alati tõusis. Ehk sealt ka komme oma asju väga hoida. Ja samas ka tahe alati kvaliteeti panistada. Ma ei ostnud kunagi mingit odavat asja, vaid nägin vaeva ja lubasin endale kvaliteretse ja vastupidava eseme, olgu siis jutt videomakist, uutest papudest või jalgrattast. Olime vanaisaga loomult väga sarnased, meile meeldisid kallid asjad :) Minu parim mälestus on, kui alguse sai minu valge papu fetiš ja minu esimesed "pastlad" olid tolle aja kohta ikka päris kallid. Ja ma nii kartsin, et vanaisa, kes oli oma otsekoheste ütlemiste poolest tuntud, ütleb kindlasti, et mida Sa laristad nii palju raha mingite jalanõude peale, aga tema ütles hoopis, et maksab mul need ise kinni, et mis ma oma raha kulutan. Ja ma olin väga õnnelik, sest mulle tõesti väga -väga need ilusad säravvalged jalavarjud meeldisid :) See fetiš on mul tänase päevani :)
Ühesõnaga, puudus mul millestki polnud, töötegemise komme oli mulle lapsest saati sisse harjunud, sest mu ema oli ettevõtja ja kõik suved ma töötasin leti taga ehk siis inimestega suhtlemine sai mulle ka juba tatist saati selgeks.
Ometigi mida vanemaks ma sain, seda hullemaks olukord läks. Alati kui keegi küsis oma töö eest ebamaiselt suurt summat, siis ma lausa ärritusin. Muidugi vb seda ka nimetada õiglustundeks, mis mul on suhteliselt hästi välja arenenud, aga seal taga oli veel midagi. Päris palju ju paluti minu abi igasuguste kirjatööde puhul, ma tegelesin sellega iga päev, mul oli annet ja ma olin omandanud vastava hariduse, aga minu majanduslik seis aina kahanes. Perekond ütles, et miks Sa igale poole tasuta nmneid asju teed, et ega Sinu suur süda nüüd üüriarveid küll ära ei maksa. Mulle tundus, et raha rikub inimesed täiesti ära, mulle tundus, et piinlik on kuidagi kellegi käest mingit tasu küsida, et kindlasti on neil endalgi raske jne.
Aga koer ise oli peidetud hoopis teise kohta. Kui ma väike olin, siis mu ema veetis umbes 24/7 tööd rabades ja mul on meeles ainult see, et ma istusin igal õhtul akna peal ja ootasin ema koju. Ma hakkasin raha vihkama. Mul oli kõik olemas - katus, söök, nukud, aga mul polnud mu ema, sest ta pidi selle nimel fucking palju vaeva nägema. Teistel käisid ka emad tööl, aga minu ema armastas ka hästi elada ja ilmselgelt oli tema soov ka mulle parimat pakkuda, kahjuks aga see väike tüdruk seal akna peal ei osanud hinnata seda mis tal oli, vaid ta märkas, mida tal polnud.
Mingi hetk muutus raha ka minu jumalaks ja ma muutusin selliseks vastikuks inimeseks, kes julmalt oma tundeid eiras ja võttis omaks selle, kui aja asemel talle 500line kätte ulatati. Raha tegi mind õnnelikuks, sest muud mul polnud. Ma surusin alla selle, et ma tegelikult sisemiselt nutsin, kui mu ema ei jõudnud minu esinemisi vaatama ja pärast vabandas, et tal tööasjad vahele tulid. Ta jõudis alati juba siis, kui ma lavalt maha astumas olin. Vähemalt jõudis ta kompimendid ära kuulata, kui andekas tütar tal on.Aga ta ei näinud seda, mida ma tahtsin, et ta oleks näinud ja see oli minu jaoks tol hetkel nii oluline, sest pm ema mul ju ainult oligi ja ma püüdsin alati anda endast parima, et ta saaks ka uhke olla. Ehk oli see alateadlik soov, et ta rohkem märkaks... Nii nagu teised kõik märkasid. Mina olin see, kes laulis ja luuletusi kirjutas, näitles ja tantsis, aga mu ema paistis sellest suht savi olevat või siis oli tal vaja jälle midagi kriitlist öelda. Ta alati märkas minu vigu ja tõi neid esile, selle asemel, et märgata seda kui hästi mul tegelikult läks.
Asjad muutusid väga tõsiseks siis, kui mu tervis käest läks. Ma mäletan ühte korda, kui ma olin kodus väga kriitilises olukorras ja ma ei tahtnud ja julenud kiirabisse helistada ja ma helistasin oma emale, kes oli tööl. Ta lubas, et kohe kui võimalik, hakkab tulema. Tunnid läksid mööda ja minul oli ikka juba nii hull, et ma tõesti kartsin...Sisuliselt kui ta jõudis, olin ma juba pea teadvusetu. Ja kui me haiglasse jõudsime, ütles arst, et viimasel hetkel... Ja kui ma hiljem ema peale pahane olin, et miks Sa ometi ei tulnud, ütles tema, et ta ei saanud ju, tööasjad. See oli see koht, kus minu vimm raha vastu kasvas ilmselt taevani. Paberilipakas oli tähtsam, kui minu elu?
Kuna ma oma terbisega aastaid hädas olin, siis nägin ju, et raha eest saad Sa ilusaid asju, aga mitte tervist ega mitte ka vettpidavbaid inimsuhteid. Minu vimm ja ükskõiksus raha suhtes kasvas.
Aastaid hiljem, kui alustasin oma vaimset teekonda, siis mitmed praktikud ja vaimsed inimesed viitasid, et minu suhtumine rahasse on kuidagi väär ja see võib mulle saatuslikuks saada. Ma teadsin väga hästi, et see oli vääratunud, aga see oli nii valus minu jaoks, et ma lihtsalt vaatasin sellest teemast mööda. Minu motoks oli "Raha pole oluline!" Minu ema muidugi, paadunud materialist siiski muidugi torkis ja valas õli ainult tulle ja pidevalt näägutas, et: "Sinu jaoks pole ju raha oluline," püüdes sellega viidata minu oskamatusele end materiaalselt kindlustada ja samaaegselt enda tegusid välja vabandada. Me ei rääkinud neid asju selgeks ja see teema tegelikult meie omavahelisi suhteid aina rohkem õõnestas.
Lõpuks hakkas see teema imbuma ka minu suhetesse. Mul oli väga tore partner, aga nii kui ta pidi nt läbima töisema perioodi, olid mul juba närvd läbi, sest mulle tundus, et minu lapsepõlv kordub ja see viis nii suurte tülideni, et lõpuks ka see suhe leidis oma otsa.
Muidugi on teatud lapsepõlvest kaasa tulnud asjadega valus tegeleda, aga nende asjade vältimine läheb ajaga hullemaks. Minu elus viis see juba selleni, et mul polnud sentigi söögiraha. Ma tegin ja pingutasin, kirjutasin ja olin poliitiliselt aktiivne, aga sissetulek oli 0. Ma ei suutnud ennast nii palju väärtustada, et panna oma tööle hind. Ma ei suutnud rahasse suhtuda nagu igapäevasesse eluvajalikku vahendisse, vaid see oli minu jaoks vaenlane, konkurent, paha asi. Ühel päeval oma külmkappi vaadates sain ma aru, et see mis toimub on vale ja kui ma probleemi edasi väldin, siis varsti olen kaelani võlgades. Mulle on antud rohkelt andeid, ma olen sihikindel, ambitsioonikas ka mul on tahe teha ja teha hästi, aga miks ma siis elan hillemini kui mõni kodutu? Siin taga oli vaid minu suutmatus oma probleemiga silmitsi seista. Oma minevikust tuleb lahti lasta.
Mina olen mina ja raha ei muuda mind, raha ei tähenda, et mind pole pere jaoks olemas, kui olen ise võimekas ja hoian asjad tasakaalus, raha pole halb, vaid on kõigest vahend, et oma elu elamisväärselt elada. Ma pole halb inimene ega kasuahne, kui nõuan oma töö eest õiglast tasu. Need on asjad, millega pean tegelema.
Sealt samast lapsepõlvest on väga paljud minu probleemid alguse saanud. Olgu selleks minu suhe rahaga või minu tervis, alateadlikult ma tõmbasin haiguseid ligi, sest see koondas minu konfliktset perekonda - neil oli ühine mure ja vähem aega tülitsemiseks. Minu haigus aitas mul saada väärtuslikku aega, aega mida nt mu emal ei olnud - surivoodile ikka leitakse ju aega tulla, kas pole?
Ma olen saanud olulise õppetunni, me ei saa muuta minevikuu, ega inimesi, aga me saame teha otsuse, et nüüd on ohjad meie käöres ja me vastutame oma elu eest. Mitte keegi teine pole süüdi minu probleemides ja ainult mina ise saan end aidata. Esiteks on vaja andeks anda, teiseks on vaja oma õppetunnid läbida ja kolmandaks on vaja neist õppida.
Munu sõber ütles mulle täna järgnevad read:
Sometimes we must be hurt in order to grow,
sometimes we must fail in order to know,
sometimes we must lose in order to gain,
because some lessons in life are best learned through pain.
Tal oli õigus, aga nüüd on aeg edasi minna, ma ei taha olla see väike haige ja õnnetu tüdruk, ma tahan olla edukas, särav ja õnnelik noor naine ja see kõik on minu enda kätes.
Minu jaoks oli raha alati konkurent, mitte vahend leiva/saia ostmiseks. Mul ei olnud kunagi lapsepõves millestki puudus - riided olid seljas, söök oli laual ja laristamiseks jätkus ka. Minu vanaisa oli sellist tüüpi, kes oli väga helde, aga alati tegime diili, et kui tahan midagi suuremat osta, siis panustan ise ka - kas siis kogun või käin tööl, aga alati oli meil selline vaha värk, et investeerisin ka oma higui ja vaeva ja sellega ostetud või omandatud asja väärtus alati tõusis. Ehk sealt ka komme oma asju väga hoida. Ja samas ka tahe alati kvaliteeti panistada. Ma ei ostnud kunagi mingit odavat asja, vaid nägin vaeva ja lubasin endale kvaliteretse ja vastupidava eseme, olgu siis jutt videomakist, uutest papudest või jalgrattast. Olime vanaisaga loomult väga sarnased, meile meeldisid kallid asjad :) Minu parim mälestus on, kui alguse sai minu valge papu fetiš ja minu esimesed "pastlad" olid tolle aja kohta ikka päris kallid. Ja ma nii kartsin, et vanaisa, kes oli oma otsekoheste ütlemiste poolest tuntud, ütleb kindlasti, et mida Sa laristad nii palju raha mingite jalanõude peale, aga tema ütles hoopis, et maksab mul need ise kinni, et mis ma oma raha kulutan. Ja ma olin väga õnnelik, sest mulle tõesti väga -väga need ilusad säravvalged jalavarjud meeldisid :) See fetiš on mul tänase päevani :)
Ühesõnaga, puudus mul millestki polnud, töötegemise komme oli mulle lapsest saati sisse harjunud, sest mu ema oli ettevõtja ja kõik suved ma töötasin leti taga ehk siis inimestega suhtlemine sai mulle ka juba tatist saati selgeks.
Ometigi mida vanemaks ma sain, seda hullemaks olukord läks. Alati kui keegi küsis oma töö eest ebamaiselt suurt summat, siis ma lausa ärritusin. Muidugi vb seda ka nimetada õiglustundeks, mis mul on suhteliselt hästi välja arenenud, aga seal taga oli veel midagi. Päris palju ju paluti minu abi igasuguste kirjatööde puhul, ma tegelesin sellega iga päev, mul oli annet ja ma olin omandanud vastava hariduse, aga minu majanduslik seis aina kahanes. Perekond ütles, et miks Sa igale poole tasuta nmneid asju teed, et ega Sinu suur süda nüüd üüriarveid küll ära ei maksa. Mulle tundus, et raha rikub inimesed täiesti ära, mulle tundus, et piinlik on kuidagi kellegi käest mingit tasu küsida, et kindlasti on neil endalgi raske jne.
Aga koer ise oli peidetud hoopis teise kohta. Kui ma väike olin, siis mu ema veetis umbes 24/7 tööd rabades ja mul on meeles ainult see, et ma istusin igal õhtul akna peal ja ootasin ema koju. Ma hakkasin raha vihkama. Mul oli kõik olemas - katus, söök, nukud, aga mul polnud mu ema, sest ta pidi selle nimel fucking palju vaeva nägema. Teistel käisid ka emad tööl, aga minu ema armastas ka hästi elada ja ilmselgelt oli tema soov ka mulle parimat pakkuda, kahjuks aga see väike tüdruk seal akna peal ei osanud hinnata seda mis tal oli, vaid ta märkas, mida tal polnud.
Mingi hetk muutus raha ka minu jumalaks ja ma muutusin selliseks vastikuks inimeseks, kes julmalt oma tundeid eiras ja võttis omaks selle, kui aja asemel talle 500line kätte ulatati. Raha tegi mind õnnelikuks, sest muud mul polnud. Ma surusin alla selle, et ma tegelikult sisemiselt nutsin, kui mu ema ei jõudnud minu esinemisi vaatama ja pärast vabandas, et tal tööasjad vahele tulid. Ta jõudis alati juba siis, kui ma lavalt maha astumas olin. Vähemalt jõudis ta kompimendid ära kuulata, kui andekas tütar tal on.Aga ta ei näinud seda, mida ma tahtsin, et ta oleks näinud ja see oli minu jaoks tol hetkel nii oluline, sest pm ema mul ju ainult oligi ja ma püüdsin alati anda endast parima, et ta saaks ka uhke olla. Ehk oli see alateadlik soov, et ta rohkem märkaks... Nii nagu teised kõik märkasid. Mina olin see, kes laulis ja luuletusi kirjutas, näitles ja tantsis, aga mu ema paistis sellest suht savi olevat või siis oli tal vaja jälle midagi kriitlist öelda. Ta alati märkas minu vigu ja tõi neid esile, selle asemel, et märgata seda kui hästi mul tegelikult läks.
Asjad muutusid väga tõsiseks siis, kui mu tervis käest läks. Ma mäletan ühte korda, kui ma olin kodus väga kriitilises olukorras ja ma ei tahtnud ja julenud kiirabisse helistada ja ma helistasin oma emale, kes oli tööl. Ta lubas, et kohe kui võimalik, hakkab tulema. Tunnid läksid mööda ja minul oli ikka juba nii hull, et ma tõesti kartsin...Sisuliselt kui ta jõudis, olin ma juba pea teadvusetu. Ja kui me haiglasse jõudsime, ütles arst, et viimasel hetkel... Ja kui ma hiljem ema peale pahane olin, et miks Sa ometi ei tulnud, ütles tema, et ta ei saanud ju, tööasjad. See oli see koht, kus minu vimm raha vastu kasvas ilmselt taevani. Paberilipakas oli tähtsam, kui minu elu?
Kuna ma oma terbisega aastaid hädas olin, siis nägin ju, et raha eest saad Sa ilusaid asju, aga mitte tervist ega mitte ka vettpidavbaid inimsuhteid. Minu vimm ja ükskõiksus raha suhtes kasvas.
Aastaid hiljem, kui alustasin oma vaimset teekonda, siis mitmed praktikud ja vaimsed inimesed viitasid, et minu suhtumine rahasse on kuidagi väär ja see võib mulle saatuslikuks saada. Ma teadsin väga hästi, et see oli vääratunud, aga see oli nii valus minu jaoks, et ma lihtsalt vaatasin sellest teemast mööda. Minu motoks oli "Raha pole oluline!" Minu ema muidugi, paadunud materialist siiski muidugi torkis ja valas õli ainult tulle ja pidevalt näägutas, et: "Sinu jaoks pole ju raha oluline," püüdes sellega viidata minu oskamatusele end materiaalselt kindlustada ja samaaegselt enda tegusid välja vabandada. Me ei rääkinud neid asju selgeks ja see teema tegelikult meie omavahelisi suhteid aina rohkem õõnestas.
Lõpuks hakkas see teema imbuma ka minu suhetesse. Mul oli väga tore partner, aga nii kui ta pidi nt läbima töisema perioodi, olid mul juba närvd läbi, sest mulle tundus, et minu lapsepõlv kordub ja see viis nii suurte tülideni, et lõpuks ka see suhe leidis oma otsa.
Muidugi on teatud lapsepõlvest kaasa tulnud asjadega valus tegeleda, aga nende asjade vältimine läheb ajaga hullemaks. Minu elus viis see juba selleni, et mul polnud sentigi söögiraha. Ma tegin ja pingutasin, kirjutasin ja olin poliitiliselt aktiivne, aga sissetulek oli 0. Ma ei suutnud ennast nii palju väärtustada, et panna oma tööle hind. Ma ei suutnud rahasse suhtuda nagu igapäevasesse eluvajalikku vahendisse, vaid see oli minu jaoks vaenlane, konkurent, paha asi. Ühel päeval oma külmkappi vaadates sain ma aru, et see mis toimub on vale ja kui ma probleemi edasi väldin, siis varsti olen kaelani võlgades. Mulle on antud rohkelt andeid, ma olen sihikindel, ambitsioonikas ka mul on tahe teha ja teha hästi, aga miks ma siis elan hillemini kui mõni kodutu? Siin taga oli vaid minu suutmatus oma probleemiga silmitsi seista. Oma minevikust tuleb lahti lasta.
Mina olen mina ja raha ei muuda mind, raha ei tähenda, et mind pole pere jaoks olemas, kui olen ise võimekas ja hoian asjad tasakaalus, raha pole halb, vaid on kõigest vahend, et oma elu elamisväärselt elada. Ma pole halb inimene ega kasuahne, kui nõuan oma töö eest õiglast tasu. Need on asjad, millega pean tegelema.
Sealt samast lapsepõlvest on väga paljud minu probleemid alguse saanud. Olgu selleks minu suhe rahaga või minu tervis, alateadlikult ma tõmbasin haiguseid ligi, sest see koondas minu konfliktset perekonda - neil oli ühine mure ja vähem aega tülitsemiseks. Minu haigus aitas mul saada väärtuslikku aega, aega mida nt mu emal ei olnud - surivoodile ikka leitakse ju aega tulla, kas pole?
Ma olen saanud olulise õppetunni, me ei saa muuta minevikuu, ega inimesi, aga me saame teha otsuse, et nüüd on ohjad meie käöres ja me vastutame oma elu eest. Mitte keegi teine pole süüdi minu probleemides ja ainult mina ise saan end aidata. Esiteks on vaja andeks anda, teiseks on vaja oma õppetunnid läbida ja kolmandaks on vaja neist õppida.
Munu sõber ütles mulle täna järgnevad read:
Sometimes we must be hurt in order to grow,
sometimes we must fail in order to know,
sometimes we must lose in order to gain,
because some lessons in life are best learned through pain.
Tal oli õigus, aga nüüd on aeg edasi minna, ma ei taha olla see väike haige ja õnnetu tüdruk, ma tahan olla edukas, särav ja õnnelik noor naine ja see kõik on minu enda kätes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar