Meie eludes on väga erinevaid situatsioone ja see, kuidas me eluga toime tuleme sõltub suuresti sellest, millisest aspektist me asju vaatame. Mida kõrgemale me jõuame, seda enam õpime inimesi ja olukordi hindama märksa suurema empaatiavõimega. Ei ole olemas halba inimest või kehva päeva, on vaid meie vaarevinkel asjale. Olen aastaid imetlenud oma vanaema, kes suudab ka kõige muserdavamas olukorras näha siiski midagi positiivset ja tema tohutu empaatiavõime on lihtsalt imeline. Ta ei suhtu kunagi kellegisse eelarvamustega või halavasti ja isegi kui talle miski või keski väga ei meeldi, siis ta keskendub siiski positiivsele, ega hakka kedagi maha tegema. Ilmselt sellepärast terve meie pere teda nii jäägitult usaldabki ja me kõik oleme saanud alati just tema poole pöörduda, kartmata, et meie valikud või otsused maha trambitaks.
Olles rääkinud oma eelmistes postitustes ka oma lapsepõlvest ja oma suhetest emaga, siis tihti ma olen keskendunud negatiivsetele mälestustele. Ma olen seda teinud, sest õigel ajal pole neid asju ära lahendatud ja need on kasvanud nagu vähl minu sees, mis lõpuks maha murda tahab.
Mul on väga palju häid ja ilusaid mälestusi ka ja täna ma mõistsin, et ma peaksingi keskenduma nüüdest neile headele adsjadele. Ma olen oma valu välja lasknud, ma olen oma suu puhtaks rääkinud ja ma olen nende asjadega tänaseks päevaks tegelenud. Nüüd on aeg see case sulgeda.
Üksikema roll pole kindlasti kellegi jaoks lihtne ja vaatamata sellele, et ma ei saanud ehk otsekontakti emaga nii palju, kui ma oleks lapsepõlves soovinud, siis sellegipoolest ma hindasin ja hindan siiani oma ema töökust, sihikindlust ja tahet elus edasi minna. Ma võisin kindel olla, et me ei jää kunagi hätta. Olles kokku puutunud ka vägivallaga, siis ma möletan üht külma talveööd, kui ema mind käekõrvale võttis ja me 5-6km läbi lume marrsisime, et jõuda turvalisse kohta. Minu ema ei lubanud kunagi endale liiga teha ja ta oli alati nagu tõeline põhjamaa naine, kes ei kartnud midagi ega kedagi.
Paljud minu sõbrad alari kadestasid, et Sul on nii tore ema ja sa saad temaga kõigest rääkida. Tõepoolest, ma võisin alati oma suhteprobleemidega tema poole pöörduda - me olime nagu sõbrannad. Mul oli lihtsalt väga keeruline näidata oma tundeid välja, sest minus oli palju lahendamata probleeme ja valu.
Ma olen lapsest saati olnud väga terava keelega ja igal võimalusel ma näitasin oma trotsi välja. See kõik ehitas meie vahele aina suurema ja kõrgema müüri. Ma armastasin väga oma ema ja tema mind, aga meie kommunikatsioon oli täiesti olematu. Ma ei suutnud oma tunnete ja emotsioonidega hakkama saada ja temas kasvas ilmselt see tunne, et teda ei armastata või tema panust ei hinnata. See polnud tegelikult üldse tõsi. Aina rohkem ma tundsin, et ta ei mõista minu olemust ja mina ei mõistnud teda, kuigi oleme mõlemad tuntud kui väga head suhtlejad, väga tolerantsed ja positiivsed ning suure lugevusega naised. Pidevalt käis selline üksteise hukkamõistmine, kuigi igaüks üritas lihtsalt oma eluga toime tulla nii hästi kui oskas.
Eks ema tundis ju ka, et oli oma nooruse ja elu ohverdanud minu heaks. Üks asi oli see, et tal polnud töö kõrvalt aegaa minu jaoks, aga tal puudus ju ka täielikult eraelu. Ühe naise jaoks on see ju nii oluline. Ma ise tunnen viimasel ajal, et ma tunnen puudust turvatundest - see, et Sul on keehi, kellele sa saad igas olukorras loota, kellele sa saad kurta ja kes verbaalselt suudab väljendada, et ta Sinust hoolib. Ja kujutage nüüd ette, et Sul on üks väike tirts, kelle elu eest Sa vastutad, kellele sa tahad pakkuda parimat, kahtlemata on see ühele naisele keeruline. Enda eest tuli seista meil mõlemal ja seetõttu sain ka mina kiiresti suureks.
Ma kõik oleme kõigest inimesed ja me õpime terve elu. Ma tean, et mu emal on olnud väga keeruline oma emotsioone välja näidata ja vahel tundub, nagu tal neid polekski. Tegelikult on temaski väga palju lahendamata asju. Ma tean, et ta kipub pigem tegelema teiste probleemidega - ta on kõva diagnooside panija, aga tegelikult on ral vaja vaadata enda sisse - ja omast kogemusest ma ju tean, kui raske on enese peegelpildiga tõtt vaadata, oma probleemidega silmitsi seista. See on valus, kuradima valus ...
Ma tean, et mu ema loeb seda blogi ja ma tean, et rohkem kui ükskord on ta ilmselt pidanud südames tundma pigistust, sest need read teevad haiget, aga ma tahan Sulle öelda seda, et ma ei mõista Sind kunagi hukka ja minu katsumused ja minu õppetunnid on minust teinud selle, kes ma olen. Ma olen alati tänulik selle eest, et oled nii palju pingutanud, et mulle parimat pakkuda, aga ära unusta ka seda, et mina olen õnnelik siis, kui Sina seda oled ... Ära keela endale parimat, ära ohverda end kellegi teise heaks, ära muretse sellepärast mida keegi kuskul millestki arvab. Sul on üks elu ja see on mõeldud nautimiseks. Mine sinna, kus Sa oled õnnelik, tee seda, mis pakub Sulle rahuldust, ole nende inimestega, kellega saad olla Sina ise - oma vigade ja oma täiuslikkuses. Ära karda seista silmisti oma probleemidega, oma tunnetega, olgu need millised tahes - Sul on õigus olla vihane, Sul on õigus armastada ja olla armastatud, Sul on õigus olla vahhel nõrk ja kurb... Ära keela endale elu.
Mul on ainult üks ema ja tihti on minu agressiivsuse taha ehk hirm, hirm sellest ühest ja võrratust emast ilma jääda. Võib-olla on Sinul olnud neil rasketel hetkedel sama hirm ja sellepärast oledki eelistanud emotsioonitult eemale hoida. Ma armastan Sinu positiivsust ja Sinu oskust igast olukorrast välja tulla, mulle meeldibb Sinu ettevõtlikus ja oskus inimestega suhelda. Mulle meeldis Sinuga öösiti kooki süüa, mis sest, et ootamine oli pikk ja mulle meeldis Sinuga ilusalongis kaasas käia ja ka lasta mõni uhke triip endale pähe teha, mulle meeldis, kui Sa mind vannist tulles pehme rätiku sisse mässisid ja mulle unejuttu lugesid. Ma ei kahelnud kunagi Sinu armastuses minu vastu, olin vaid kurb, et Sa ei osanud armastada iseennast ...
Olles rääkinud oma eelmistes postitustes ka oma lapsepõlvest ja oma suhetest emaga, siis tihti ma olen keskendunud negatiivsetele mälestustele. Ma olen seda teinud, sest õigel ajal pole neid asju ära lahendatud ja need on kasvanud nagu vähl minu sees, mis lõpuks maha murda tahab.
Mul on väga palju häid ja ilusaid mälestusi ka ja täna ma mõistsin, et ma peaksingi keskenduma nüüdest neile headele adsjadele. Ma olen oma valu välja lasknud, ma olen oma suu puhtaks rääkinud ja ma olen nende asjadega tänaseks päevaks tegelenud. Nüüd on aeg see case sulgeda.
Üksikema roll pole kindlasti kellegi jaoks lihtne ja vaatamata sellele, et ma ei saanud ehk otsekontakti emaga nii palju, kui ma oleks lapsepõlves soovinud, siis sellegipoolest ma hindasin ja hindan siiani oma ema töökust, sihikindlust ja tahet elus edasi minna. Ma võisin kindel olla, et me ei jää kunagi hätta. Olles kokku puutunud ka vägivallaga, siis ma möletan üht külma talveööd, kui ema mind käekõrvale võttis ja me 5-6km läbi lume marrsisime, et jõuda turvalisse kohta. Minu ema ei lubanud kunagi endale liiga teha ja ta oli alati nagu tõeline põhjamaa naine, kes ei kartnud midagi ega kedagi.
Paljud minu sõbrad alari kadestasid, et Sul on nii tore ema ja sa saad temaga kõigest rääkida. Tõepoolest, ma võisin alati oma suhteprobleemidega tema poole pöörduda - me olime nagu sõbrannad. Mul oli lihtsalt väga keeruline näidata oma tundeid välja, sest minus oli palju lahendamata probleeme ja valu.
Ma olen lapsest saati olnud väga terava keelega ja igal võimalusel ma näitasin oma trotsi välja. See kõik ehitas meie vahele aina suurema ja kõrgema müüri. Ma armastasin väga oma ema ja tema mind, aga meie kommunikatsioon oli täiesti olematu. Ma ei suutnud oma tunnete ja emotsioonidega hakkama saada ja temas kasvas ilmselt see tunne, et teda ei armastata või tema panust ei hinnata. See polnud tegelikult üldse tõsi. Aina rohkem ma tundsin, et ta ei mõista minu olemust ja mina ei mõistnud teda, kuigi oleme mõlemad tuntud kui väga head suhtlejad, väga tolerantsed ja positiivsed ning suure lugevusega naised. Pidevalt käis selline üksteise hukkamõistmine, kuigi igaüks üritas lihtsalt oma eluga toime tulla nii hästi kui oskas.
Eks ema tundis ju ka, et oli oma nooruse ja elu ohverdanud minu heaks. Üks asi oli see, et tal polnud töö kõrvalt aegaa minu jaoks, aga tal puudus ju ka täielikult eraelu. Ühe naise jaoks on see ju nii oluline. Ma ise tunnen viimasel ajal, et ma tunnen puudust turvatundest - see, et Sul on keehi, kellele sa saad igas olukorras loota, kellele sa saad kurta ja kes verbaalselt suudab väljendada, et ta Sinust hoolib. Ja kujutage nüüd ette, et Sul on üks väike tirts, kelle elu eest Sa vastutad, kellele sa tahad pakkuda parimat, kahtlemata on see ühele naisele keeruline. Enda eest tuli seista meil mõlemal ja seetõttu sain ka mina kiiresti suureks.
Ma kõik oleme kõigest inimesed ja me õpime terve elu. Ma tean, et mu emal on olnud väga keeruline oma emotsioone välja näidata ja vahel tundub, nagu tal neid polekski. Tegelikult on temaski väga palju lahendamata asju. Ma tean, et ta kipub pigem tegelema teiste probleemidega - ta on kõva diagnooside panija, aga tegelikult on ral vaja vaadata enda sisse - ja omast kogemusest ma ju tean, kui raske on enese peegelpildiga tõtt vaadata, oma probleemidega silmitsi seista. See on valus, kuradima valus ...
Ma tean, et mu ema loeb seda blogi ja ma tean, et rohkem kui ükskord on ta ilmselt pidanud südames tundma pigistust, sest need read teevad haiget, aga ma tahan Sulle öelda seda, et ma ei mõista Sind kunagi hukka ja minu katsumused ja minu õppetunnid on minust teinud selle, kes ma olen. Ma olen alati tänulik selle eest, et oled nii palju pingutanud, et mulle parimat pakkuda, aga ära unusta ka seda, et mina olen õnnelik siis, kui Sina seda oled ... Ära keela endale parimat, ära ohverda end kellegi teise heaks, ära muretse sellepärast mida keegi kuskul millestki arvab. Sul on üks elu ja see on mõeldud nautimiseks. Mine sinna, kus Sa oled õnnelik, tee seda, mis pakub Sulle rahuldust, ole nende inimestega, kellega saad olla Sina ise - oma vigade ja oma täiuslikkuses. Ära karda seista silmisti oma probleemidega, oma tunnetega, olgu need millised tahes - Sul on õigus olla vihane, Sul on õigus armastada ja olla armastatud, Sul on õigus olla vahhel nõrk ja kurb... Ära keela endale elu.
Mul on ainult üks ema ja tihti on minu agressiivsuse taha ehk hirm, hirm sellest ühest ja võrratust emast ilma jääda. Võib-olla on Sinul olnud neil rasketel hetkedel sama hirm ja sellepärast oledki eelistanud emotsioonitult eemale hoida. Ma armastan Sinu positiivsust ja Sinu oskust igast olukorrast välja tulla, mulle meeldibb Sinu ettevõtlikus ja oskus inimestega suhelda. Mulle meeldis Sinuga öösiti kooki süüa, mis sest, et ootamine oli pikk ja mulle meeldis Sinuga ilusalongis kaasas käia ja ka lasta mõni uhke triip endale pähe teha, mulle meeldis, kui Sa mind vannist tulles pehme rätiku sisse mässisid ja mulle unejuttu lugesid. Ma ei kahelnud kunagi Sinu armastuses minu vastu, olin vaid kurb, et Sa ei osanud armastada iseennast ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar