Kus on tõde?

Ma tunnen end juba pikemat aega nagu minu elu oleks üks film ja mind on pandud mängima väga keerulist rolli. Stsenaarium on veel lõpetamata ja keegi kuskil kõrgel ja kaugel oma suva järgi otsustab, mida põnevat iga uus osa tuua võiks. Mäletate, rääkisin, et mind on ootamas viimane operatsioon. Sama keeruline ja ohtlik nagu üks varasematestki, mistõttu on näha, kuidas arstid mind solgutavad, et vastutust natukenegi hajutada. Nii oli mul võimalus taas kohtuda anestesioloogiga. Olin ruumi sisenenud ja tohtrihärra oli juba valmis paberitest copy-pastet tegema, kui otsustasin, et nüüd on vist see koht, kus pean tõtt rääkima oma käsil oleva inimkatsetuse kohta. "Ma ei ole eelmisest opist saati verevedeldajat võtnud," pobisesin suunurgast. Te oleks pidanud nägema seda nägu...Seda pilku... Ruumis oleva õe pilku. Võiks arvta, et aeg jäi seisma ja ruumis polnud kuulda mitte midagi peale minu südamelöökide, mis peksid nii kõvasti, et selle järgi oleks võinud orkestrit dirigeerida. Järgnes umbes 1,5h dialoog teemal, kas ma olen päris ära pööranud. "Kas Sa tahad olla voodi külge aheldatud, rippuda voolikute küljes ja olla seisundis, kus Sa isegi oma nina ei saa sügada?" "No miks te peate selliseid koledaid pilte mulle silme ette maalima," olin nördinud. Sest mina ju tean, et tegelikult iga mõte loob reaalsuse. "Ma pean ju Sulle mõistuse pähe panema, Sa peadki hirmu tundma ja selle hirmsa pildiga elama, et sa hakkaksid neid rohte uuesti võtma. Isegi, kui minu peas oleks natukenegi mõtet, et see on õige tegu, siis arstina ei tohi ma sulle seda iialgi öelda, see on liiga ohtlik!" Tegelikult ta ju teab ise ka, et ravimi mõju pole mõõdetav, ta on seda varem öelnud ja tegelikult ta teab ka seda, et juhtuda ei pruugi midagi, aga arstil oli vaid üks argument - kui juhtub, on tagajärjed katastrofaalsed. 

Ma ei ole mitte ühegi arstiga nii pikalt rääkinud, kui sel päeval selles kabinetis. Tohter rääkis, kuidas ta oli eelmisel õhtul võtnud lahti minu haigusloo ja seda 3h uurinud ja mõelnud ning nuputanud. Veel samal päeval oli ta kohtunud taaskord osakonna juhatajaga, et arutada riske, mida see op toob. Olid ju nemad muretsenud minu elu pärast, kui vedeldaja ära jätta üheks päevaks ja nüüd olin julenud tunnistada, et pole seda 2 kuud üldse võtnud ja elan. Arsti sõnutsi on see muidugi puhas õnnemäng, et omal kahel jalal veel käin ja see õnn ei pruugi kaua kesta. 

Selgitasin veelkord, et olen väsinud arstide uksetaguseid pidi jooksmast ja iga erinev isend räägib nagunii eri juttu. Arst püüdis mind veenda, et rohtudel pole teab mis kohutavaid kõrvalmõjusid ja nendesse ei sure, mina ütlesin vastu, et aga surmatunnistusele ei lähegi kirja ju ravimi kõrvalmõju, vaid selle tagajärg. Beebipillid nt, kõik arstid teavad, et need on üliohtlikud, aga see ei takista kirjutamast retsepti. Miks peaks see teisiti olema teiste ravimite puhul? Ega tal vastuargumenti polnudki. Samuti teavad kõik arstid, et ravimifirmad on kasuahned ja arstid äraostetavad - ka seda ei saa ju tohtrihärra eitada. Kuigi tema on tõesti ehk palmi all vaid oma rahakoti kulul käinud. Ta ei lükanud ümber ega kinnitanud mitte ühtegi fakti. Seisime seal silm silma vastu ja tegelikult oli meil mõlemal õigus ja isegi hirm oli meil sama - noore inimese kaotus oleks ju tõeline solgiämber arstidele ja kaotus minu lähedastele, samas tunnistas mees vana tõsiasja, et ega arstid tõesti Jumalad pole ja eksimusi tuleb ette palju ja arstid pestakse üldjuhul süüst alati puhtaks. 

Jutti oli ka looduslikest alternatiividest - seisukoht oli, et need on siiski toetavad, aga mitte ravivad. Kuigi, lõpuks ometi arst, kes kinnitas, et jõhvikas, küüslauk ja mustikas võivad imesid korda saata. Ometigi pidavat saama kõike, aga looduslikku verevedeldajat, mis oleks ravimi toimega ei eksisteerivat. Doktor ei lükanud isegi ümber minu väidet, et tegelikult meditsiin tegelebki tagajärgede, mitte põhjustega. Ja nagu arst ise ütles, on inimese keha liiga keeruline, et keegi saaks iial ühtki garantiid anda. Ta on olnud arst üle 30a ja ütles, et senini tal on hetki, kus kõigest aru ei saa. 

Tema teadis ja mina teadsin, et tegelikult olen ma katsejänes, riskivad minu eluga nii arstid, kui riskin ma ise. Bingo on see enivei. Arsti ainus argument minu ravimi võtmise jaoks oli, et:"Sa valid hetkel, kas sõita Mersuga v käia jala, aga mina soovitan sul sõita wolksvageniga." 

Kes siis ütleb, kus asub tõde? Kas uskuda oma sisetunnet ja ise vastutada või uskuda arste ja lubada neil võtta vastutus. Kas triumf jääb tulemata, kui lasen end nüüd oma teelt kõrvale tarida või lebangi halvatuna voodikülge aheldatuna, kui keeldun arstide soovitusi kuulda võtmast? Tõde ei tea mina ja ei tea nemad ka... Tõde teab vaid Jumal ise.