Minuga juhtus hiljuti üks kentsakas vahejuhtum. Pidin minema külla ühele väga erilisele vanaprouale ja seda kõike vägagi spontaanselt. Lükkasin autole hääled sisse ja suundusin linna, kus proua elab. Otsustasin, et kuna kombeks on olnud talle alati head ja paremat viia, et lähen siis sellelgi korral poest läbi. Suur oli minu üllatus ja jahmatus, kui avastasin pangakaarti kontrollides, et minu arvel pole isegi mitte 10€. Mul olid olnud just suuremat sorti väljaminekud ja kogu minu eelarve oli saanud pm sellise matsu, et isegi söögiraga enam ei jätkunud. Tekkis küsimus, et mida siis nüüd oma viimaste eurodega peale hakata. Kui ratsionaalne on need kulutada kellegi külakostiks ja siis ise nädal/paar nälgida? Ma käisin seal poes ringi ja mõtlesin sellele prouale, kellele olin külla sõitmas - kõige imelisem, heatahtlikum ja parem naine, keda tean, mitmetel kordadel mind aidanud, vaimset tugi pakkunud ja minu eest palvetanud. Ja silme eest jooksis läbi see oangaautomaadil seisev number - selle summa eest ei saa ju pm midagi, vähemalt mitte nii paljut, kui see fantastiline naisterahvas vääriks. Küsimus oli veel selleski, et kas jätta siis euro ka endale tagavaraks või mitte. Otsustasin mängida täispangale ja kõik oma hinge taga olevad eurod ära kulutada, et osta üks pisike jupp kvaliteetset suitsuvorsti ja tükk kooki.
Jõudsin siin pärale ja ise piinlikkust tundes andsin oma moona üle. Proua oli päikseline nagu alati - jagas häid soove, arutas kuidas mul läinud on ja teatas siis järsku, et:" Mis Sa nii palju kulutanud oled!" Ma ütlesin vastu, et mis kulutamisest Sa räägid, et mul nii halb tunne, et olen pea tühjade pihkudega tulnud. See inimene on aidanud ilmselt tuhandeid Eesti inimesi ja enamik abivajajaid lähevad sinna ikka rahakott seljas, et oma tänu näidata. "Minule pole midagi vaja tuua, Jumal hoiab mind ja mul on alati kõike külluses, Sina noor inimene, kes Sa niigi oled omadega hädas, marss võta see ujupp vorsti ja vii koju," lausus proua ja läks kööki, et sealt siis tagasi tulla kotitäie kartulitega. "Ja kui Sul minu abi vaja on, siis tule mulle järgi ja tulen Sinuga Põlvasse ja aitan Sul asjad korda saada", lausus proua lõpetuseks. See 90ndates memm lihtsalt valas mu üle armastusega.
Ma tean inimesi, kel on palju raha või kes teenivad hästi, aga neil on kahju heale inimesele midagi kinkida või viia, veel vähem on neil tahtmist aidata hädasolijat. Minul olid ainult viimsed eurod ja ma puht südamest tahtsin neid jagfada just selle inimesega. Ja mulle sai osaks tõeline Jumalik hellus ja küllus. Nii nagu mina andsin oma hinge tagant talle oma viimse, tegi seda ka tema. Ma ei tahtnud koonerdada ja tema ei tahtnud mind koorida, vaid meie mõlema eesmärk oli pakkuda parimat, mida meil tol hetkel teineteisele pakkuda oli.
Minu elumoto on ikka olnud, et ära ole kade ja ära ole ahne - kui Sul on külluses, siis jaga seda, kui Sul pole ka sentigi, siis ära sellepärast veel kedagi koorima hakka, sest nagu see prouagi ütleb - Jumal ei jäta sind hätta ega nälga. Ta näeb Sinu südamesse, ta näeb Sinu häid soove ja mõtteid, ta tasub Sulle iga heateo küllusega. Kui Sina südamest jagad maailmaga oma annet ja headust, siis tuleb teisi kanaleid mööda Sulle kõik hea ka kord tagasi.
See inimene on alati teisi aidanud, olnud üks Jumalikkuse etalone minu silmis, ta pole kunagi küsinud tasu... Ja tänu sellele on teda ka alati õnnistatud. Tal pole kunagi kellegi heaks millestki kahju, mistõttu pole ka inimestel tema heaks kahju ära anda oma viimseid sente. See on fantastiline headuse ring, mida meil kõigil oleks tarvis. Üksteise kaenla alt tugevalt kinni hoides, ei libastu me kunagi... Tõelised sugulashinged on need, kes on Sinuga nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses ja nii tervises kui haiguses :)
Mul on au tunda selliseid fantastilisi inimesi, ma olen õnnelik inimene ... seda ka siis, kui ilm on pilves, pangakontol pole sentigi raha või mõni väiksem tagasilöök elus mind tabab. Positiivne meel, positiivsed inimesed ja armastus elu ja inimeste vastu viib mind alati edasi...ikka tähtede poole :)
Jõudsin siin pärale ja ise piinlikkust tundes andsin oma moona üle. Proua oli päikseline nagu alati - jagas häid soove, arutas kuidas mul läinud on ja teatas siis järsku, et:" Mis Sa nii palju kulutanud oled!" Ma ütlesin vastu, et mis kulutamisest Sa räägid, et mul nii halb tunne, et olen pea tühjade pihkudega tulnud. See inimene on aidanud ilmselt tuhandeid Eesti inimesi ja enamik abivajajaid lähevad sinna ikka rahakott seljas, et oma tänu näidata. "Minule pole midagi vaja tuua, Jumal hoiab mind ja mul on alati kõike külluses, Sina noor inimene, kes Sa niigi oled omadega hädas, marss võta see ujupp vorsti ja vii koju," lausus proua ja läks kööki, et sealt siis tagasi tulla kotitäie kartulitega. "Ja kui Sul minu abi vaja on, siis tule mulle järgi ja tulen Sinuga Põlvasse ja aitan Sul asjad korda saada", lausus proua lõpetuseks. See 90ndates memm lihtsalt valas mu üle armastusega.
Ma tean inimesi, kel on palju raha või kes teenivad hästi, aga neil on kahju heale inimesele midagi kinkida või viia, veel vähem on neil tahtmist aidata hädasolijat. Minul olid ainult viimsed eurod ja ma puht südamest tahtsin neid jagfada just selle inimesega. Ja mulle sai osaks tõeline Jumalik hellus ja küllus. Nii nagu mina andsin oma hinge tagant talle oma viimse, tegi seda ka tema. Ma ei tahtnud koonerdada ja tema ei tahtnud mind koorida, vaid meie mõlema eesmärk oli pakkuda parimat, mida meil tol hetkel teineteisele pakkuda oli.
Minu elumoto on ikka olnud, et ära ole kade ja ära ole ahne - kui Sul on külluses, siis jaga seda, kui Sul pole ka sentigi, siis ära sellepärast veel kedagi koorima hakka, sest nagu see prouagi ütleb - Jumal ei jäta sind hätta ega nälga. Ta näeb Sinu südamesse, ta näeb Sinu häid soove ja mõtteid, ta tasub Sulle iga heateo küllusega. Kui Sina südamest jagad maailmaga oma annet ja headust, siis tuleb teisi kanaleid mööda Sulle kõik hea ka kord tagasi.
See inimene on alati teisi aidanud, olnud üks Jumalikkuse etalone minu silmis, ta pole kunagi küsinud tasu... Ja tänu sellele on teda ka alati õnnistatud. Tal pole kunagi kellegi heaks millestki kahju, mistõttu pole ka inimestel tema heaks kahju ära anda oma viimseid sente. See on fantastiline headuse ring, mida meil kõigil oleks tarvis. Üksteise kaenla alt tugevalt kinni hoides, ei libastu me kunagi... Tõelised sugulashinged on need, kes on Sinuga nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses ja nii tervises kui haiguses :)
Mul on au tunda selliseid fantastilisi inimesi, ma olen õnnelik inimene ... seda ka siis, kui ilm on pilves, pangakontol pole sentigi raha või mõni väiksem tagasilöök elus mind tabab. Positiivne meel, positiivsed inimesed ja armastus elu ja inimeste vastu viib mind alati edasi...ikka tähtede poole :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar