Ilu on vaataja silmades

Juhtusin mõni aeg tagasi seltskonda, kus arutati ilu ja inetuse teemadel. Piitide vahele jäi üks kodanik, kelle eks-mees pidavat väidetavalt ikka nii hirmus välja nägema, et halb hakkab. See jutt muudkui keris ja keris, võttis ja kaagutas üks ja kaagutas teine ja kõige müstilisem oli, et need rääkijad polnud seda inimest elus oma silmaga näinudki. Ma kujutasin ette, et kui mina nt oleksin kuskil seltsklonnas niimoodi teemaks - "Issand see Kadri on küll nii kole naine, naratus pole üldse ilus ja juuksed on nii nõmeda pikkusega ja taevake, tal on ju lausa 2 rasvavolti ja tselluliit!" Millist kohutavat energiat see ju väljastab - tohutu negatiivsus, mida endast välja saadame. Ja kui ma mõtlesin nende sõnavõtjate eneste meeste peale, siis tuleb tunnistada, et pole ka seal midagi sellist, mis mind erutaks. Ma olen isiklikult deitinud väga ilusate meestega - poisid nagu kommid ja enamikega neist ei ole mul huvi edaspidi suhelda ja teate miks? Sest nad on jäänud oma ilule lootma, aga palja iluga ikka palju ära ei tee. Ilu ei kompenseeri seda kui kodus peksa saan või seda, kui mees kohtleb mind nagu kaltsu või seda kui mehel puhub kahe kõrva vahel tuul. Seega tuleb ilu võtta nagu boonust :) Mida rohkem seda heal mehel on, seda parem :) Ka minul on mingid asjad, mida ma väga ei suuda tolereerida - nt ülekaalulised ja punapead paratamatult mind väga ei eruta, aga see on ju väga minu isiklik probleem. Teine naine ütleb, et mõmmi-mees on nii mõnus! Ja ma ei lähe ju siis seltskonda ja hakka arutama, et issand küll on ikka rõve koll sellel või teisel kodus. Seda enam, et aastad on mind õpetanud, et keha on vaid kest. Ja meil tuleb oma kesta eest hoolt kanda, aga kõige olulisem on ikka see, mis on kesta all. Väga raske on vaadata südamega - tänapäeva ühiskonnas ikka ju loeb kõigepealt välimus. Ma ise olen tohutu kingafetiš ja kui mehel on mingid pastlad jalas, siis üldjuhul ma jooksen kohe minema, aga ühel päeval ma mõistsin, et see pisike kiiks aitab mul ära tunda häid mehi...Ja mitte sellest aspektist, et WOW, tal on ilusad kingad, panen kirikus aja kinni, vaid sellest aspektist, et kui mehe kingad mulle korda ei lähe või ma neid ei märkagi, siis järelikult on õige mees :) Sest me ei abiellu ju Mister Universumiga või parima kingapaariga, me peaksime ikka tegema oma valiku selle põhjal, mida meie süda tunneb ja arvab. Ma tean väga hästi, et veel mõni aasta tagasi mõtlesin minagi ühe oma ilusa tuttava naisterahva peale ja küsisibn endalt, et taevake, miks ta sellise peletisega koos elab. Aga mida see mõte minu jaoks muutis? Ainult minu vibratsiooni, mida head saab anda negatiivsete imõtete mõtlemine? Pealegi, kui inimene armub, siis see on keemia ja siin ei mängi välimus mingit rolli. Üks päev oli hea nali. Minu sõbrannal on tekkinud uus silmarõõm ja vaatasin, et paneb või mehe kappi luhutaha, aga minust hoiabb teda eemale. Ükskord siis õnnestus siiski tüübile pilk peale heita ja paar sõnagu vahetada ja väga sümpaatne mees oli. Ütlesin seda ka sõbrannale, kes siis ohkas kergendanult ja teatas, et ta oli jubedalt kartnud meest näidata, sest ma olen ju nii kriitiline ja otsekohene. Aga seevastu minu positiivne kompliment mehe suunas pani ta tõsiselt särama, et nüüd eio põe ta kellegile teisele meest näidata :) Eks ma olen jah kriitiline, aga üldiselt ma ei ütle kunagi kellegile, et kuule, Su väljavalitul on nii kole nina vms asju, mida inimene ju muuta ei saa, vaid ma olen teinud märkusi siis, kui ma näen, et kodanik ei oska minu sõpra või sõbrannat kohelda. Kui ma näen, et inimene on valelik või vägivaldne, kui tal on komme ringi liiderdada või lihtsalt ta ei suuda austust üles näidata, siis ma olen küll öelnud, et kullake, mõtle järele ja ole ettevaatlik. Samuti olen ma alati öelnud, kui ma märkan, et sõber/sõbranna ise kahtleb ja on ebakindel. Ei tasu kiirustada ju suhetega - inimeste tõeline pale ilmutab alati end pikema aja jooksul ja kuitundeid ei ole, siis ei tasu ka pikalt aega raisata. Ma väga austan oma lähikondlaste valikuid ja isegi kui ma näen, et asi on vale, siis ma püüan end tagasi hoida ja lubada inimesel saada oma kogemus - kui on vaja olen pärast nutuõlaks. Ja ka ma ise loodan, et ma ei pea nüüd ühtki kaaslast kappi peitma, sest äkki ta pole piisavalt ilus ja lahti läheb tõeline kriitikasadu. Pidagem ikka meeles, et ilu on boonus ja ka kõige ilusam mees vb saada homme põletushaavad, aga see ei muuda ju tema hingeilu ja just hingeilu järgi tuleks kaaslasi valida. Kui Sa näed, et mees/naine on siiras ja aus, peab Sinust lugu ja kohtleb Sind armastusega, siis see on märksa olulisem kui paar ülekilo, natuke võssa kingapaar või silmade värv. Lõppude lõpuks on asi alati maitses! Mulle meeldivad mehised ja seksikad mehed, mulle meeldivad ka ambitsioonikad ja targad mehed, aga elu ei pruugi kätte tuua täiskomplekti, sest ega ideaalne pole meist keegi ja ma siiski siiralt loodan, et ma ei pea muretsema sellepärast, et minu mehi pealiskaudselt kritiseeritakse... Lõppude lõpuks näitab see vaid enda arengupeetust. Minge ja vaadake inimesed üle, öelge sõbrannadele, et toogu julgelt mehed kapist välja, pistke käsi pihku, tervitahe ja olge eelarvamustevabad. Iskuge Teie eneste enesetunne paraneb ja vb selle kiilaka või ülekaalulise kesta taga peitub midagi või kedagi, kellelt Teilgi on palju õppida :) Kõik inimesed on ilusad ja head, kui nendesse nõnda suhtuda :)