Mõni aeg tagasi tutvusin ma ühe inimesega, kelle puhul ma tundsin koheselt, et meil on midagi sarnast või miskit, mis meid seob. Me olime nagu tuli ja vesi, aga väga jõuliselt kumas selles erinevuses läbi ka mingi siduv aspekt. Umbes nagu kohtuksid kaks sõdurit, kes mõlemad võitlevad oma kodumaa nimel, kes mõlemad teavad, mis on sõda ja kuidas sõjakoldes ellu jääda, aga erinevus seisneb selles, et võideldakse üks ühel ja teine teisel pool rindejoont. Ja sellises olukorras on päris kummaline luua inimesega kontakti. Ühest küljest te mõistate suurepäraselt üksteise hetkeolukorda, mõistate valu, mis kaasneb relv puusal ringi käimisega, mõistad seda uhkust, mis kaasneb kodumaa eest seistes, mõistad igatsust lähedaste järele ja mõistad rõõmu, mida toob iga uue lahingu võit. Teisalt aga jääte te oma olemuselt siiski vastatsteks - vastasteks, kes üritavad pidevalt läbi hammustada teise strateegiaid, vastasteks, kes usuvad just enda tagala võidu õigsust ja vajalikkust.
Minu ja minu kaassõduri erinevus seisnes suuresti selles, et vb me isegi sõdisime mingi ühise asja nimel, olgu selleks siis kasvõi nt rahu tagamine maailma, aga need meetodid olid väga erinevad - üks uskus, et tuleb hoida kinni kindlast plaanist, et saavutada oodatav lõpptulemus, teine pigem uskus, et plaani tuleb muuta vastavalt situatsioonile ja käia muutustega kaasas. Kui tegemist oleks reaalse sõjaga, siis ühel ega teisel poleks ju taktika vale. Kui rünnak tuleb ootamatudst suunast, siis tuleb reageerida vastavalt olukorrale ja kiiresti tegutseda ning muutustega kaasa minna. Teiselt on "elusõda" piisavalt pikk protsess, mis vajab teatud määral läbimõtlemist ja pikaajalisi planeerimsi. Lõppude lõpuks peab ju olema selge, et mille nimel me siis sõdime või võitleme, fookus peab olema paigas ja mingi strateegia tuleb valida, umbes et , kas toimub tuumasõda või midagi pisut leebemat. See kes käib muutustega kaasas, ütleks, et kui olukord nõuab, võtame kasutusele tuumarelvad ja kõik. Konservatiivsem pool ütleb, et aga kui sõna on antud, et me ei lähe seda teed ja see on meie põhimõtete vastu, siis nii on. Hävitagui meid vastased ära, aga ise me oma tõekspidamistele vastu ei astu. Kui me sellele olukorrale nüüd mõtleme, siis tegelikult mõlema käitumismudeli puhul on tulemus sama. Kui me lähme kaasa provokatsioonidega, muutustega ja kasutusele võetakse mõlemapoolselt tuumarelvad, siis on kõik läbi. Maailm on hävinud, võitjaid pole. Kui üks jääb kindlaks oma põhimõtetele, siis see ei mõjuta ju teise poole tegutsemist, see vb mõjutada, aga ei pruugi ja piisab ainult ühe poole radikaalsest sammust ja häving on siiski toimunud. Põhjus, miks mina olen olnud see, kes propageerib stabiilsust ja ongi olnud see, et siis jääb mingigi võimalus, et ühiskonnas jätkub mingigisugust stabiilust, millele me saame loota. Et kui vastane teab, kes ma olen, millised on minu põhimõtted, siis ei pea ta suurest hirmust tegema läbimõlematuid samme, mille tagajärjeks vb olla häving. Väga raske on elada, kui Sa päris täpselt ei tea, millest sõltuvad vastase hetke põhimõtted - tuule suunast, kellegi teise arvamusest, tujust. Iial ei tea, millal see tuumapomm plahvatab. Ja nii me olimegi nagu kaks sõdurit erinevatel pooltel,kumbki üritades kaitsta oma "kodumaad", oma tõekspidamisi ja saada selles sõjakoldes hakkama nii nagu oskab. Üks muudkui joonistas rünnakuplaani, teine varites ja ootas, et operatiivselt tegutseda. Aga nagu sõjas ikka, igal sõduril tuleb hetki, kus ta on lihtsalt inimene, kus ta ei sõdi, ei vali pooli, ei pea plaani ega varitse snaiprina kuskil puu taga. Need olid justkui lõkkeõhtud, kus kaks sõdurit kohtusid väljaspool sõjakollet. Neil hetkedel oli koos hea - neil vähestel hetkedel, kus me polnud sõdurid missioonil, vaid lihtsad inimesed, oma mineviku, oma kogemustega, oma inimlike vajadustega. Sul on telk, Sul on magamiskott, Sul on lõke ja Su kõrval on teine inimene ja hetkeks on see sõda läbi - kasvõi ainult Teie kahe jaoks. Kogu maailm sõdib ja vastandub, aga selles hetkes olete ainult Teie kaks.
Ja just need "lõkkeõhtud" panid mind olukorda, kus ma ei suutnud valida, kes ma siis olen? Kas ma olen see sõdur elusõjas, kes peab ajama oma rida ja seisma oma põhiväärtuste eest või ma olen lihtne inimene, kes vajab inimsoojust, mõistmist, tunnustust... Kas kahel eririndel sõdival sõduril on üldse võimalik kogeda armastust või jääb alati oht, et ühel hommikul tõustes on üks sõdur teisele kuuli pähe lasknud, sest inimese põhiloomust ei muuda ja rollidest ei suudeta välja astuda? See konflikt paisus ja paisus. oli tunda, et mõlemad ei osanud ära otsustada, et kes nad siis on või kas ja kui palju tuleks või peaks end muutma. Isegi kui me sõdiksime ühel poolel, siis oma olemuselt olime siiski erinevad... Sõjas toimub ju meeskonna töö - see polnud vaid erinev kodumaa mida me kaitsesime, vaid see oli erinev strateegia, mida kasutasime. Konflikt oli sisuliselt vältimatu. Ometigi lihtsate inimestena polnud sõda, polnud pooli, polnud sõjakava - olid vaid 2 inimest, kes mõistsid igatsuse, valu, rõõmu, võidu, eksimise, riski olemust. Kaks inimest, keda ühendas sarnane eluülesanne, aga erimeelsus selles osas, kuidas seda lahendada. Nende teed läksid lahku... Eks see hirm surma ees, hirm selle ees, et roll olla sõdur on tugevam, kui roll olla inimene. Sõdurina on meil alati relv puusal ja kuulivest seljas - tagala on kindlustatud, aga inimesena oleme kaitsetud, hingel pole relva, südamel pole kuulivesti. Ju kumbki meist ei uskunud, et hommikul teineteise kaisus ärgates oleks võimalik täisväärtusliku sõjamehena tööpostile minna ja tundetult relva teineteise oimukohal hoida. Ükskord oleks me tapnud teineteist nagunii... Ainus mis oleks võinud päästa, oleks olnud panna relv igaveseks kõrvale, hüljata endine elu, suruda alla oma tõekspidamised, aga selleks polnud me kumbki valmis.
Aga elu on vahel ikka tänamatult julm - Sa oled see, kes Sa oled, Sulle meeldib nii, Sa oled enese üle uhke ja ometigi on see mõni üksik hetk nii hindamatu, nii armas, nii meeliköitev... Sa kõnnid pea püsti minema, nagu sõdur kunagi, aga ometigi jääb alati Sinu südamesse üks sopp, kus Sa oled lihtsalt inimene ... sopp, kus pole tähtsust muul, kui antud hetkel, kus pole oluline, kes keda teenib, kes kuidas oma elu elab või mida homne toob. Teile vb kogu see jutt tunduda umbluu, aga tegelikult on terve meie elu selliseid valikuid täis. Elus tuleb alati ette hetki, kus Sinu ego, mõistus ja süda kisuvad Sind eri suundadesse ja Sa tunned, et Sind kistakse ribadeks. Palju on veel siin elus õppida, väga palju... Kas üks hetk saab olla väärtuslikum, kui terve Sinu elu või elu ongi hetkede kogum? Selles on küsimus ...
Teate millest ma just aru sain, lugedes oma teksti otsast lõpuni läbi. Me polnud mitte kunagi vastandid, vaid me olime teineteise peegeldus - kõverpeeglina, kuid siiski. Kõik see, mida ma tema juures ei armastanud, oli minus endas tugevalt juurdunud ja kõik see, millest ma lugu pidasin oli seal samas minu sees tegelikult olemas. Nüüd ma mõistan, miks "sõdur" saadeti... Ta oli minu tõde - tõde minu enda kohta. Me ei taha enestele tunnistada teatud omadusi, me märkame neid ikka teistes, mõistmata, et need oleme me ise. Samamoodi, nagu me näeme teistes mingeid positiivseid jooni, mõistmata, et ka meis endis on need peidus. Inimene on tõlgendus - ehk teine inimene on meie enda tõlgendus meist endist. Õppides armastama teist inimest, õpime tegelikult armastama ennast ja seni, kuni me vihkame kedagi, vihkame me tegelikult iseennast ehk iseenda negatiivsete omaduste peegeldust.
Ega ilmaasjata ei öelda, et kohtle teist nii, nagu Sa tahaksid, et Sind koheldakse, sest kõik, mida Sa endast välja saadad, peegeldubki teises inimeses sulle tugevasti tagasi. Küsimus on vaid selles, kas Sa julged seda endale tunnistada... Ja inimene ongi vastuoluline. Ei saa olla, et ainult üks on elunatleja ja tuulelipp ja teine paadunud strateeg ja konservatiiv. Meis mõlemas olid need pooled väga tugevalt olemas. Vastuolu ei tekkinud kahe inimese vahel, vaid see konflikt oli puhtalt seesmine. Me vastandusime iseenda sees. Ja see hirmutas meid, sest kui me poleks kohtunud, poleks me sellele tõsiiasjale iial näkku vaadanud... mõni inimene ongi nagu indikaator Sinu elus, ta tuleb, et viidata haigele kohale ja Sinu, kui vaimse olendi asi on õppida - õppida end ravima ja see haigusekolle eemaldada. Minu haigus seisnes selles, et ma ei tahtnud tunnistada, et olen ebatäiuslik, et ka minus on need omadused, mida ma ei salli. Ma tormasin kritiseerima teist, tormasin ümberkasvatama teist inimest, tegelesin justkui teise inimese haavaga, mõistmata, et eeskätt on vaja sulgeda enese haav, mis ammu juba veritsenud on.
Nii on! Aamen!
Minu ja minu kaassõduri erinevus seisnes suuresti selles, et vb me isegi sõdisime mingi ühise asja nimel, olgu selleks siis kasvõi nt rahu tagamine maailma, aga need meetodid olid väga erinevad - üks uskus, et tuleb hoida kinni kindlast plaanist, et saavutada oodatav lõpptulemus, teine pigem uskus, et plaani tuleb muuta vastavalt situatsioonile ja käia muutustega kaasas. Kui tegemist oleks reaalse sõjaga, siis ühel ega teisel poleks ju taktika vale. Kui rünnak tuleb ootamatudst suunast, siis tuleb reageerida vastavalt olukorrale ja kiiresti tegutseda ning muutustega kaasa minna. Teiselt on "elusõda" piisavalt pikk protsess, mis vajab teatud määral läbimõtlemist ja pikaajalisi planeerimsi. Lõppude lõpuks peab ju olema selge, et mille nimel me siis sõdime või võitleme, fookus peab olema paigas ja mingi strateegia tuleb valida, umbes et , kas toimub tuumasõda või midagi pisut leebemat. See kes käib muutustega kaasas, ütleks, et kui olukord nõuab, võtame kasutusele tuumarelvad ja kõik. Konservatiivsem pool ütleb, et aga kui sõna on antud, et me ei lähe seda teed ja see on meie põhimõtete vastu, siis nii on. Hävitagui meid vastased ära, aga ise me oma tõekspidamistele vastu ei astu. Kui me sellele olukorrale nüüd mõtleme, siis tegelikult mõlema käitumismudeli puhul on tulemus sama. Kui me lähme kaasa provokatsioonidega, muutustega ja kasutusele võetakse mõlemapoolselt tuumarelvad, siis on kõik läbi. Maailm on hävinud, võitjaid pole. Kui üks jääb kindlaks oma põhimõtetele, siis see ei mõjuta ju teise poole tegutsemist, see vb mõjutada, aga ei pruugi ja piisab ainult ühe poole radikaalsest sammust ja häving on siiski toimunud. Põhjus, miks mina olen olnud see, kes propageerib stabiilsust ja ongi olnud see, et siis jääb mingigi võimalus, et ühiskonnas jätkub mingigisugust stabiilust, millele me saame loota. Et kui vastane teab, kes ma olen, millised on minu põhimõtted, siis ei pea ta suurest hirmust tegema läbimõlematuid samme, mille tagajärjeks vb olla häving. Väga raske on elada, kui Sa päris täpselt ei tea, millest sõltuvad vastase hetke põhimõtted - tuule suunast, kellegi teise arvamusest, tujust. Iial ei tea, millal see tuumapomm plahvatab. Ja nii me olimegi nagu kaks sõdurit erinevatel pooltel,kumbki üritades kaitsta oma "kodumaad", oma tõekspidamisi ja saada selles sõjakoldes hakkama nii nagu oskab. Üks muudkui joonistas rünnakuplaani, teine varites ja ootas, et operatiivselt tegutseda. Aga nagu sõjas ikka, igal sõduril tuleb hetki, kus ta on lihtsalt inimene, kus ta ei sõdi, ei vali pooli, ei pea plaani ega varitse snaiprina kuskil puu taga. Need olid justkui lõkkeõhtud, kus kaks sõdurit kohtusid väljaspool sõjakollet. Neil hetkedel oli koos hea - neil vähestel hetkedel, kus me polnud sõdurid missioonil, vaid lihtsad inimesed, oma mineviku, oma kogemustega, oma inimlike vajadustega. Sul on telk, Sul on magamiskott, Sul on lõke ja Su kõrval on teine inimene ja hetkeks on see sõda läbi - kasvõi ainult Teie kahe jaoks. Kogu maailm sõdib ja vastandub, aga selles hetkes olete ainult Teie kaks.
Ja just need "lõkkeõhtud" panid mind olukorda, kus ma ei suutnud valida, kes ma siis olen? Kas ma olen see sõdur elusõjas, kes peab ajama oma rida ja seisma oma põhiväärtuste eest või ma olen lihtne inimene, kes vajab inimsoojust, mõistmist, tunnustust... Kas kahel eririndel sõdival sõduril on üldse võimalik kogeda armastust või jääb alati oht, et ühel hommikul tõustes on üks sõdur teisele kuuli pähe lasknud, sest inimese põhiloomust ei muuda ja rollidest ei suudeta välja astuda? See konflikt paisus ja paisus. oli tunda, et mõlemad ei osanud ära otsustada, et kes nad siis on või kas ja kui palju tuleks või peaks end muutma. Isegi kui me sõdiksime ühel poolel, siis oma olemuselt olime siiski erinevad... Sõjas toimub ju meeskonna töö - see polnud vaid erinev kodumaa mida me kaitsesime, vaid see oli erinev strateegia, mida kasutasime. Konflikt oli sisuliselt vältimatu. Ometigi lihtsate inimestena polnud sõda, polnud pooli, polnud sõjakava - olid vaid 2 inimest, kes mõistsid igatsuse, valu, rõõmu, võidu, eksimise, riski olemust. Kaks inimest, keda ühendas sarnane eluülesanne, aga erimeelsus selles osas, kuidas seda lahendada. Nende teed läksid lahku... Eks see hirm surma ees, hirm selle ees, et roll olla sõdur on tugevam, kui roll olla inimene. Sõdurina on meil alati relv puusal ja kuulivest seljas - tagala on kindlustatud, aga inimesena oleme kaitsetud, hingel pole relva, südamel pole kuulivesti. Ju kumbki meist ei uskunud, et hommikul teineteise kaisus ärgates oleks võimalik täisväärtusliku sõjamehena tööpostile minna ja tundetult relva teineteise oimukohal hoida. Ükskord oleks me tapnud teineteist nagunii... Ainus mis oleks võinud päästa, oleks olnud panna relv igaveseks kõrvale, hüljata endine elu, suruda alla oma tõekspidamised, aga selleks polnud me kumbki valmis.
Aga elu on vahel ikka tänamatult julm - Sa oled see, kes Sa oled, Sulle meeldib nii, Sa oled enese üle uhke ja ometigi on see mõni üksik hetk nii hindamatu, nii armas, nii meeliköitev... Sa kõnnid pea püsti minema, nagu sõdur kunagi, aga ometigi jääb alati Sinu südamesse üks sopp, kus Sa oled lihtsalt inimene ... sopp, kus pole tähtsust muul, kui antud hetkel, kus pole oluline, kes keda teenib, kes kuidas oma elu elab või mida homne toob. Teile vb kogu see jutt tunduda umbluu, aga tegelikult on terve meie elu selliseid valikuid täis. Elus tuleb alati ette hetki, kus Sinu ego, mõistus ja süda kisuvad Sind eri suundadesse ja Sa tunned, et Sind kistakse ribadeks. Palju on veel siin elus õppida, väga palju... Kas üks hetk saab olla väärtuslikum, kui terve Sinu elu või elu ongi hetkede kogum? Selles on küsimus ...
Teate millest ma just aru sain, lugedes oma teksti otsast lõpuni läbi. Me polnud mitte kunagi vastandid, vaid me olime teineteise peegeldus - kõverpeeglina, kuid siiski. Kõik see, mida ma tema juures ei armastanud, oli minus endas tugevalt juurdunud ja kõik see, millest ma lugu pidasin oli seal samas minu sees tegelikult olemas. Nüüd ma mõistan, miks "sõdur" saadeti... Ta oli minu tõde - tõde minu enda kohta. Me ei taha enestele tunnistada teatud omadusi, me märkame neid ikka teistes, mõistmata, et need oleme me ise. Samamoodi, nagu me näeme teistes mingeid positiivseid jooni, mõistmata, et ka meis endis on need peidus. Inimene on tõlgendus - ehk teine inimene on meie enda tõlgendus meist endist. Õppides armastama teist inimest, õpime tegelikult armastama ennast ja seni, kuni me vihkame kedagi, vihkame me tegelikult iseennast ehk iseenda negatiivsete omaduste peegeldust.
Ega ilmaasjata ei öelda, et kohtle teist nii, nagu Sa tahaksid, et Sind koheldakse, sest kõik, mida Sa endast välja saadad, peegeldubki teises inimeses sulle tugevasti tagasi. Küsimus on vaid selles, kas Sa julged seda endale tunnistada... Ja inimene ongi vastuoluline. Ei saa olla, et ainult üks on elunatleja ja tuulelipp ja teine paadunud strateeg ja konservatiiv. Meis mõlemas olid need pooled väga tugevalt olemas. Vastuolu ei tekkinud kahe inimese vahel, vaid see konflikt oli puhtalt seesmine. Me vastandusime iseenda sees. Ja see hirmutas meid, sest kui me poleks kohtunud, poleks me sellele tõsiiasjale iial näkku vaadanud... mõni inimene ongi nagu indikaator Sinu elus, ta tuleb, et viidata haigele kohale ja Sinu, kui vaimse olendi asi on õppida - õppida end ravima ja see haigusekolle eemaldada. Minu haigus seisnes selles, et ma ei tahtnud tunnistada, et olen ebatäiuslik, et ka minus on need omadused, mida ma ei salli. Ma tormasin kritiseerima teist, tormasin ümberkasvatama teist inimest, tegelesin justkui teise inimese haavaga, mõistmata, et eeskätt on vaja sulgeda enese haav, mis ammu juba veritsenud on.
Nii on! Aamen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar