Letter to Mr.Right

Jah, kas pole veider, et üks tark naine ütles mulle kord kaarte pannes, et oma tulevast Sa tead, aga ei tunne. Tundus selline veider iseloomustus. Ma tean päris paljusid inimesi, seega võid Sa olla ju kes iganes...

Sa saabusid minu ellu müstilisel moel ja kuigi me vaid teame, kuid ei tunne, siis esimesest õhtust saadik, mil Sind nägin oli mul mingi sisemine sund, et ma tahan Sind veel näha. Ja ilmselt see mõte ikka seni tagus kuskil kukla polaarjoonel kuni see ka juhtus. 

Öeldakse, et kui naine palub kohtumist oma Härra õigega, siis kõigepealt saadetakse tema ellu ports suvalisi tüüpe. Sellel on väga lihtne põhjus - enne kui Sa saad kätte oma väärtusliku saadetise, pead Sa ju selleks ka valmis olema. Kahjuks või õnneks, aga oleme me paljud poolikud ja kogenematud ja erinevad suhted võivad olla lihtsalt võimaluseks avastada iseennast. Minu eksid on olnud kõik nagu majakad, kes on suunanud mind minu nõrkuste, probleemide ja kitsaskohtade juurde. Olen pidanud palju endaga tööd tegema ja mul on hea meel, et oleme senini vaid teadnud... Sest kuidas Sa saaksid mind tunda, kui ma veel isegi pole end leidnud :) Minu jaoks on alati olnud oluline, et inimene kasvab nagu puu, ajab oma juured alla, kasvatab oksad tugevaks ja ehib end siis kauniste lehtedega. Mulle meeldib kui inimesel on väljakujunenud väärtushinnangud ja põhimõtted. 

Just nende samade väärtushinnangute pärast olengi hakanud taipama, et see tunne meie kohtumisõhtul võis olla märguanne ...Mulle meeldib, kuidas Sa oled end nullist üles töötanud, lubamata eneselegi ühtki vaba hetke, mulle meeldib, kuidas Sa oled eluraskustest püstipäi läbi tulnud, mulle meeldib, kuidas Sa suhtud rahasse - Sa ei karda panustada tööd ja vaeva, aga sa ei tee kunagi midagi raha pärast. 

See, kuidas Sa mäletad inimesi, kes Sind toetasid siis, kui Sul polnud söögirahagi või see, kuidas Sa ei kartnud teha lihtsat tööd, et end ära elatada, aga samas tiksusid Sa alati oma unistuste jälgedes. Sa ei kaotanud kunagi usku ja sa ei andnud kunagi alla. 

See, kuidas Sa inimesi inspireerid ja neid märkad ning toetad, kuidas Sinu seltskonnas tunnevad end hästi nii vanad, kui noored ja kuidas Sul jätkub alati mõni hea ja toetab sõna. Sa oled kohati nii ennastsalgav, ennastohverdav, aga kuidas saaks ühele mehele ette heita suurt südant? Mina küll ei suuda. 

Vahel on mulle mõistmatu, et kuidas saab inimene olla ühtlasi nii andekas ja nii tark, nii elukogenud ja nii easy going. Sa ei räägi kunagi palju, ega vatra tühja loba, aga kui Sa ütled, on see kuld. Ma kuulasin üht Sinu sõnavõttu ja mul oli pisar silmis - Sinus on nii palju mind ja Sinus on niipalju seda, mida ma sooviksin enesel olevat. Sa ei armasta, vaid Sa oledki armastus, Sa ei loo, vaid Sa oledki looming, Sa ei targuta, vaid Sa oledki tarkus. 

Sind on võimatu mitte usaldada, Sind on võimatu mitte austada ja ilmselt oleks ka võimatu Sind mitte armastada. 

Vähe on neid, kellest siiralt ja sügavalt lugu pean, kelle väärtushinnangud on nii paigas, kelle sihid on nii selged, kelle süda on nii õige koha peal ja kelle teod ja jutt kattuva. Sa tekitad  tunde, et maailm pole veel hukka läinud. Sa särad ka siis, kui Sa oled  surmväsinud, Sa kirgastud, kui kogemus on ränkraske, Sa usud, kui lootust pole, Sa võitled, kui õiglus peab valitsema ja Sa armastad, kui ka kogu maailmas valitseks kurjus. 


Sa pole ideaalne, aga Sinus on kõik see, mis ühel mehel olema peab... Sa oled kvaliteetne ja Sinus on oskus ning tahe maailma paremaks  muuta ja fck, kuidas ma seda jumaldan ja kuidas see mind köidab.Sa lood südamega, Sa lood kuldsete kätega ja Sa võlud  terava mõistusega.  Ma ei kiirusta, sest ma olen veendunud, et kui see on määratud, siis see tuleb nagunii...Seniks aga kõike kaunist armas võõras lähedane! 

Valides vaatenurka

Meie eludes on väga erinevaid situatsioone ja see, kuidas me eluga toime tuleme sõltub suuresti sellest, millisest aspektist me asju vaatame. Mida kõrgemale me jõuame, seda enam õpime inimesi ja olukordi hindama märksa suurema empaatiavõimega. Ei ole olemas halba inimest või kehva päeva, on vaid meie vaarevinkel asjale. Olen aastaid imetlenud oma vanaema, kes suudab ka kõige muserdavamas olukorras näha siiski midagi positiivset ja tema tohutu empaatiavõime on lihtsalt imeline. Ta ei suhtu kunagi kellegisse eelarvamustega või halavasti ja isegi kui talle miski või keski väga ei meeldi, siis ta keskendub siiski positiivsele, ega hakka kedagi maha tegema. Ilmselt sellepärast terve meie pere teda nii jäägitult usaldabki ja me kõik oleme saanud alati just tema poole pöörduda, kartmata, et meie valikud või otsused maha trambitaks. 


Olles rääkinud oma eelmistes postitustes ka oma lapsepõlvest ja oma suhetest emaga, siis tihti ma olen keskendunud negatiivsetele mälestustele. Ma olen seda teinud, sest õigel ajal pole neid asju ära lahendatud ja need on kasvanud nagu vähl minu sees, mis lõpuks maha murda tahab. 


Mul on väga palju häid ja ilusaid mälestusi ka ja täna ma mõistsin, et ma peaksingi keskenduma nüüdest neile headele adsjadele. Ma olen oma valu välja lasknud, ma olen oma suu puhtaks rääkinud ja ma olen nende asjadega tänaseks päevaks tegelenud. Nüüd on aeg see case sulgeda. 


Üksikema roll pole kindlasti kellegi jaoks lihtne ja vaatamata sellele, et ma ei saanud ehk otsekontakti emaga nii palju, kui ma oleks lapsepõlves soovinud, siis sellegipoolest ma hindasin ja hindan siiani oma ema töökust, sihikindlust ja tahet elus edasi minna. Ma võisin kindel olla, et me ei jää kunagi hätta. Olles kokku puutunud ka vägivallaga, siis ma möletan üht külma talveööd, kui ema mind käekõrvale võttis ja me 5-6km läbi lume  marrsisime, et jõuda turvalisse kohta. Minu ema ei lubanud kunagi endale liiga teha  ja ta oli alati nagu tõeline põhjamaa naine, kes ei kartnud midagi ega kedagi. 


Paljud minu sõbrad alari kadestasid, et Sul on nii tore ema ja sa saad temaga kõigest rääkida. Tõepoolest, ma võisin alati oma suhteprobleemidega tema poole pöörduda - me olime nagu sõbrannad. Mul oli lihtsalt väga keeruline näidata oma tundeid välja, sest minus oli palju lahendamata probleeme ja valu. 


Ma olen lapsest saati olnud väga terava keelega ja igal võimalusel ma näitasin oma trotsi välja. See kõik ehitas meie vahele aina suurema ja kõrgema müüri. Ma armastasin väga oma ema ja tema mind, aga meie kommunikatsioon oli täiesti olematu. Ma ei suutnud oma tunnete ja emotsioonidega hakkama saada ja temas kasvas ilmselt see tunne, et teda ei armastata või tema panust ei hinnata. See polnud tegelikult üldse tõsi. Aina rohkem ma tundsin, et ta ei mõista minu olemust ja mina ei mõistnud teda, kuigi oleme mõlemad tuntud kui väga head suhtlejad, väga tolerantsed ja positiivsed ning suure lugevusega naised. Pidevalt käis selline üksteise hukkamõistmine, kuigi igaüks üritas lihtsalt oma eluga toime tulla nii hästi kui oskas. 


Eks ema tundis ju ka, et oli oma nooruse ja elu ohverdanud minu heaks. Üks asi oli see, et tal polnud töö kõrvalt aegaa minu jaoks, aga tal puudus ju ka täielikult eraelu. Ühe naise jaoks on see ju nii oluline. Ma ise tunnen viimasel ajal, et ma tunnen puudust turvatundest - see, et Sul on keehi, kellele sa saad igas olukorras loota, kellele sa saad kurta ja kes verbaalselt suudab väljendada, et ta Sinust hoolib. Ja kujutage nüüd ette, et Sul on üks väike tirts, kelle elu eest Sa vastutad, kellele sa tahad pakkuda parimat, kahtlemata on see ühele naisele keeruline. Enda eest tuli seista meil mõlemal ja seetõttu sain ka mina kiiresti suureks. 


Ma kõik oleme kõigest inimesed ja me õpime terve elu. Ma tean, et mu emal on olnud väga keeruline oma emotsioone välja näidata ja vahel tundub, nagu tal neid polekski. Tegelikult on temaski väga palju lahendamata asju. Ma tean, et ta kipub pigem tegelema teiste probleemidega - ta on kõva diagnooside panija, aga tegelikult on ral vaja vaadata enda sisse - ja omast kogemusest ma ju tean, kui raske on enese peegelpildiga tõtt vaadata, oma probleemidega silmitsi seista. See on valus, kuradima valus ... 


Ma tean, et mu ema loeb seda blogi ja ma tean, et rohkem kui ükskord on ta ilmselt pidanud südames tundma pigistust, sest need read teevad haiget, aga ma tahan Sulle öelda seda, et ma ei mõista Sind kunagi hukka ja minu katsumused ja minu õppetunnid on minust teinud selle, kes ma olen. Ma olen alati tänulik selle eest, et oled nii palju pingutanud, et mulle parimat pakkuda, aga ära unusta ka seda, et mina olen õnnelik siis, kui Sina seda oled ... Ära keela endale parimat, ära ohverda end kellegi teise heaks, ära muretse sellepärast mida keegi kuskul millestki arvab. Sul on üks elu ja see on mõeldud nautimiseks. Mine sinna, kus Sa oled õnnelik, tee seda, mis pakub Sulle rahuldust, ole nende inimestega, kellega saad olla Sina ise - oma vigade ja oma täiuslikkuses. Ära karda seista silmisti oma probleemidega, oma tunnetega, olgu need millised tahes - Sul on õigus olla vihane, Sul on õigus armastada ja olla armastatud, Sul on õigus olla vahhel nõrk ja kurb... Ära keela endale elu. 


Mul on ainult üks ema ja tihti on minu agressiivsuse taha ehk hirm, hirm sellest ühest ja võrratust emast ilma jääda. Võib-olla on Sinul olnud neil rasketel hetkedel sama hirm ja sellepärast oledki eelistanud emotsioonitult eemale hoida. Ma armastan Sinu positiivsust ja Sinu oskust igast olukorrast välja tulla, mulle meeldibb Sinu ettevõtlikus ja oskus inimestega suhelda. Mulle meeldis Sinuga öösiti kooki süüa, mis sest, et ootamine oli pikk ja mulle meeldis Sinuga ilusalongis kaasas käia ja ka lasta mõni uhke triip endale pähe teha, mulle meeldis, kui Sa mind vannist tulles pehme rätiku sisse mässisid ja mulle unejuttu lugesid. Ma ei kahelnud kunagi Sinu armastuses minu vastu, olin vaid kurb, et Sa ei osanud armastada iseennast ...

Minu väärastunud suhe rahaga

Raha on teema, mida ma siiani olen täielikult vältinud. Iga kord, kui teemaks tuli kellegi olematu või olemasolev raha või ma pidin kellegile oma töö eest arve esitama, siis see oli minu jaoks totaalne piin. Põhjus oli väga lihtne, minu suhe rahaga oli väärastunud ja see tulenes lapsepõlvest.

Minu jaoks oli raha alati konkurent, mitte vahend leiva/saia ostmiseks. Mul ei olnud kunagi lapsepõves millestki puudus - riided olid seljas, söök oli laual ja laristamiseks jätkus ka. Minu vanaisa oli sellist tüüpi, kes oli väga helde, aga alati tegime diili, et kui tahan midagi suuremat osta, siis panustan ise ka - kas siis kogun või käin tööl, aga alati oli meil selline vaha värk, et investeerisin ka oma higui ja vaeva ja sellega ostetud või omandatud asja väärtus alati tõusis. Ehk sealt ka komme oma asju väga hoida. Ja samas ka tahe alati kvaliteeti panistada. Ma ei ostnud kunagi mingit odavat asja, vaid nägin vaeva ja lubasin endale kvaliteretse ja vastupidava eseme, olgu siis jutt videomakist, uutest papudest või jalgrattast. Olime vanaisaga loomult väga sarnased, meile meeldisid kallid asjad :) Minu parim mälestus on, kui alguse sai minu valge papu fetiš ja minu esimesed "pastlad" olid tolle aja kohta ikka päris kallid. Ja ma nii kartsin, et vanaisa, kes oli oma otsekoheste ütlemiste poolest tuntud, ütleb kindlasti, et mida Sa laristad nii palju raha mingite jalanõude peale, aga tema ütles hoopis, et maksab mul need ise kinni, et mis ma oma raha kulutan. Ja ma olin väga õnnelik, sest mulle tõesti väga -väga need ilusad säravvalged jalavarjud meeldisid :) See fetiš on mul tänase päevani :)

Ühesõnaga, puudus mul millestki polnud, töötegemise komme oli mulle lapsest saati sisse harjunud, sest mu ema oli ettevõtja ja kõik suved ma töötasin leti taga ehk siis inimestega suhtlemine sai mulle ka juba tatist saati selgeks.

Ometigi mida vanemaks ma sain, seda hullemaks olukord läks. Alati kui keegi küsis oma töö eest ebamaiselt suurt summat, siis ma lausa ärritusin. Muidugi vb seda ka nimetada õiglustundeks, mis mul on suhteliselt hästi välja arenenud, aga seal taga oli veel midagi. Päris palju ju paluti minu abi igasuguste kirjatööde puhul, ma tegelesin sellega iga päev, mul oli annet ja ma olin omandanud vastava hariduse, aga minu majanduslik seis aina kahanes. Perekond ütles, et miks Sa igale poole tasuta nmneid asju teed, et ega Sinu suur süda nüüd üüriarveid küll ära ei maksa. Mulle tundus, et raha rikub inimesed täiesti ära, mulle tundus, et piinlik on kuidagi kellegi käest mingit tasu küsida, et kindlasti on neil endalgi raske jne.

Aga koer ise oli peidetud hoopis teise kohta. Kui ma väike olin, siis mu ema veetis umbes 24/7 tööd rabades ja mul on  meeles ainult see, et ma istusin igal õhtul akna peal ja ootasin ema koju. Ma hakkasin raha vihkama. Mul oli kõik olemas - katus, söök, nukud, aga mul polnud mu ema, sest ta pidi selle nimel fucking palju vaeva nägema. Teistel käisid ka emad tööl, aga minu ema armastas ka hästi elada ja ilmselgelt oli tema soov ka mulle parimat pakkuda, kahjuks aga see väike tüdruk seal akna peal ei osanud hinnata seda mis tal oli, vaid ta märkas, mida tal polnud. 

Mingi hetk muutus raha ka minu jumalaks ja ma muutusin selliseks vastikuks inimeseks, kes julmalt oma tundeid eiras ja võttis omaks selle, kui aja asemel talle 500line kätte ulatati. Raha tegi mind õnnelikuks, sest muud mul polnud. Ma surusin alla selle, et ma tegelikult sisemiselt nutsin, kui mu ema ei jõudnud minu esinemisi vaatama ja pärast vabandas, et tal tööasjad vahele tulid. Ta jõudis alati juba siis, kui ma lavalt maha astumas olin. Vähemalt jõudis ta kompimendid ära kuulata, kui andekas tütar tal on.Aga ta ei näinud seda, mida ma tahtsin, et ta oleks näinud ja see oli minu jaoks  tol hetkel nii oluline, sest pm ema mul ju ainult oligi ja ma püüdsin alati anda endast parima, et ta saaks ka uhke olla. Ehk oli see alateadlik soov, et ta rohkem märkaks... Nii nagu teised kõik märkasid. Mina olin see, kes laulis ja luuletusi kirjutas, näitles ja tantsis, aga mu ema paistis sellest suht savi olevat või siis oli tal vaja jälle midagi kriitlist öelda. Ta alati märkas minu vigu ja tõi neid esile, selle asemel, et märgata seda kui hästi mul tegelikult läks.

Asjad muutusid väga tõsiseks siis, kui mu tervis käest läks. Ma mäletan ühte korda, kui ma olin kodus väga kriitilises olukorras ja ma ei tahtnud ja julenud  kiirabisse helistada ja ma helistasin oma emale, kes oli tööl. Ta lubas, et kohe kui võimalik,  hakkab tulema. Tunnid läksid mööda ja minul oli ikka juba nii hull, et ma tõesti kartsin...Sisuliselt kui ta jõudis, olin ma juba pea teadvusetu. Ja kui me haiglasse jõudsime, ütles arst, et viimasel hetkel... Ja kui ma hiljem ema peale pahane olin, et miks Sa ometi ei tulnud, ütles tema, et ta ei saanud ju, tööasjad. See oli see koht, kus minu vimm raha vastu kasvas ilmselt taevani. Paberilipakas oli tähtsam, kui minu elu?

Kuna ma oma terbisega aastaid hädas olin, siis nägin ju, et raha eest saad Sa ilusaid asju, aga mitte tervist ega mitte ka vettpidavbaid inimsuhteid. Minu vimm ja ükskõiksus raha suhtes kasvas.

Aastaid hiljem, kui alustasin oma vaimset teekonda, siis mitmed praktikud ja vaimsed inimesed viitasid, et minu suhtumine rahasse on kuidagi väär ja see võib mulle saatuslikuks saada. Ma teadsin väga hästi, et see oli vääratunud, aga see oli nii valus minu jaoks, et ma lihtsalt vaatasin sellest teemast mööda. Minu motoks oli "Raha pole oluline!" Minu ema muidugi, paadunud materialist siiski muidugi torkis ja valas õli ainult tulle ja pidevalt näägutas, et: "Sinu jaoks pole ju raha oluline," püüdes sellega viidata minu oskamatusele end materiaalselt kindlustada ja samaaegselt enda tegusid välja vabandada. Me ei rääkinud neid asju selgeks ja see teema tegelikult meie omavahelisi suhteid aina rohkem õõnestas.

Lõpuks hakkas see teema imbuma ka minu suhetesse. Mul oli väga tore partner, aga nii kui ta pidi nt läbima töisema perioodi, olid mul juba närvd läbi, sest mulle tundus, et minu lapsepõlv kordub ja see viis nii suurte tülideni, et lõpuks ka see suhe leidis oma otsa. 

Muidugi on teatud lapsepõlvest kaasa tulnud asjadega valus tegeleda, aga nende asjade vältimine läheb ajaga hullemaks. Minu elus viis see juba selleni, et mul polnud sentigi söögiraha. Ma tegin ja pingutasin, kirjutasin ja olin poliitiliselt aktiivne, aga sissetulek oli 0. Ma ei suutnud ennast nii palju väärtustada, et panna oma tööle hind. Ma ei suutnud rahasse suhtuda nagu igapäevasesse eluvajalikku vahendisse, vaid see oli minu jaoks vaenlane, konkurent, paha asi. Ühel päeval oma külmkappi vaadates sain ma aru, et see mis toimub on vale ja kui ma probleemi  edasi väldin, siis varsti olen kaelani võlgades. Mulle on antud rohkelt andeid, ma olen sihikindel, ambitsioonikas ka mul on tahe teha ja teha hästi, aga miks ma siis elan hillemini kui mõni kodutu? Siin taga oli vaid minu suutmatus oma probleemiga silmitsi seista. Oma minevikust tuleb lahti lasta.

Mina olen mina ja raha ei muuda mind, raha ei tähenda, et mind pole pere jaoks olemas, kui olen ise võimekas ja hoian asjad tasakaalus, raha pole halb, vaid on kõigest vahend, et oma elu elamisväärselt elada. Ma pole halb inimene ega kasuahne, kui nõuan oma töö eest õiglast tasu. Need on asjad, millega pean tegelema.

Sealt samast lapsepõlvest on väga paljud minu probleemid alguse saanud. Olgu selleks minu suhe rahaga või minu tervis, alateadlikult ma tõmbasin haiguseid ligi, sest see koondas minu konfliktset perekonda - neil oli ühine mure ja vähem aega tülitsemiseks. Minu haigus  aitas mul saada väärtuslikku aega, aega mida nt mu emal ei olnud - surivoodile ikka leitakse ju aega tulla, kas pole?

Ma olen saanud olulise õppetunni, me ei saa muuta minevikuu, ega inimesi, aga me saame teha otsuse, et nüüd on ohjad meie käöres ja me vastutame oma elu eest. Mitte keegi teine pole süüdi minu probleemides ja ainult mina ise saan end aidata. Esiteks on vaja andeks anda, teiseks on vaja oma õppetunnid läbida ja kolmandaks on vaja neist õppida.

Munu sõber ütles mulle täna järgnevad read:

Sometimes we must be hurt in order to grow,
sometimes we must fail in order to know,
sometimes we must lose in order to gain,
because some lessons in life are best learned through pain. 


Tal oli õigus, aga nüüd on aeg edasi minna, ma ei taha olla see väike haige ja õnnetu tüdruk, ma tahan olla edukas, särav ja õnnelik noor naine ja see kõik on minu enda kätes.

Enesekaitse

Juba paar päeva olen olnud täiesti allaandja rollis ja totaalne sidrun. Muudkui loen oma positiivsuse mantrat, aga kokku ei suuda ennast võtta. Nagu ma eelmises postituses mainisin, põhjuseid on mitmeid... Esiteks minu enda probleemid, aga teiseks oluliseks põhjuseks osutus üks minu lähikondlane.  Mul on üks lähedane inimene, kes on oma eluga suhteliselt pahuksis ja kuna ma temast väga hoolin, siis iga kord, kui ta tuleb oma murekoormaga, püüan tema tuju üleval hoida, tema eest loota ja uskuda, temasse positiivsust süstida. Ja nagu aamen kirikus olen ma alati pärast temaga suhtlemist oma asjadega täiesti pahuksis. Olen terve oma elu magnetina tõmmanud ligi neid, kes ise endaga hakkama ei saa, õigemini ei taha saada, neid, kes loodavad, et abi, teadmised ja otsused peavad tulema väljastpoolt, aga ma pole Ema Teresa, ja ma ei saa pidevalt päästa neid, kes ei suvatsegi ujuma õppida. Minu roll pole kedagi oma õlgadel kanda, sest lõpuks ei jõua ma ise edasi minna. See nõuab väga palju tarkust, et inimesi aidata nii, et ise abivajaja rolli ei sattuks. Aita alati seda, kes ise ka end aidata soovib ja südamest tahab oma elu muuta, vastrasel juhul muutud vaid mugavaks vahendiks, kelle turjal vastutustundetud end elus edasi venitavad. Sina ei vastuta kellegi teise õnne, valikute ja heaolu eest, Sina vastutad uiseenda eest! Hoia ennast!

Loomulikult see inimene ise ütleks nüüd, et tema pole minu abi palunud. Ja ilmselt tuleb ka see tema abitus oma eluga hakkama saada ja pidev segaduses olemine ja ebaõnnestumine alateadlikult. Aga fakt on see, et energist ta mind tühjaks tõmbab ja see käitumismuster on nakkav. See viib minu vibratsiooni nii tohutult alla. Kui ma otsustasin temaga sel teemal rääkida ja sugugi mitte pahatahtlikult, vaid nii murest tema pärast, kui ka sellepärast, et teavitada tema mõjust minule ja minu meelestatusele, siis järgnes sellele muidugi tohutu konflikt. Tema võttis seda kui rünnakut, minu jaoks oli see vaid enesekehtestamine , et ma olen olemas, ma hoolin, aga hetke olukorras ma pole võimaline Sinu sisemiste heitlustega tegelema ja seni, kuni Sa oma muredest räägid, ma ka lähen nendega kaasa, sest ma ei oska hoolimist päeva pealt lõpetada. 

Ma ei ole saanud veel seda kogemust või õppetundi, kuidas ennast sellistes olukordades kaitsta. Ja sellist vibratsiooni värki ja tunnetuse teemat on ka teisele inimesele väga keeruline selgitada. Mõistusega võttes on kõik lihtne - ta räägib oma elust/olust, mina kuulan, annan nõu ja kogu moos, aga tegelikkuses toimub sel ajal väga julm protsess, mis mind energiast täiesti tühjaks tõmbab ja kui ma seda teadvustasin, siis ma pidin selle suhteliselt julmal moel lõpetama. Ja ma siiralt loodan, et ühel päeval ta mõistab mind. See pole see, et ma keeran sõbrale raskel hetkel selja, see on see koht, kus ma annan endale aru, et ma pole piisavalt võimekas või/ja tugev, et seda koormat kanda või jagada. See enda veel hoidmine võtab praegu nii palju energiat, et ma lihtsalt ei saa pakkuda seda, mida teine inimene võib-olla ootaks või eeldaks, isegi kui ta seda suusõnaliselt välja ei ütle. 

Teine asi on ka see, et tegemist pole teps mitte mingi rumala inimesega. Need probleemid, mis tal on on ainult otsuse kaugusel lahendustest. See on see sama küsimus, millega mina olen viimased kuud tegelenud - vastutuse võtmine. Mina samamoodi koputasin ühelt ukselt teisele ja lootsin, et keegi mulle ütleb, mida ma tegema pean, ,mis otsuseid vastu võtma jne. Ma kartsin vastutada, sest otsuse tegemine tähendab oma valikuga silmitsi seismist. Elu parataatult koosnebki valikutest ja ma näen päris palju neid inimesi, kes justkui üritavad neist valikutest mööda hiilida. Ise nad nimetavad seda vooluga kaasa minemiseks. Aga Sa ei saa terve elu kärestikus hulpida ja päästerõngast kinni hoida. Üks hetk pead Sa riskima, kaldale ujuma ja oma majakese püsti panema. Võib juhtuda, et upud ära või ei tule maja selline nagu Sa lootsid, aga kui Sa pikalt seal vees hulbid, siis ega see ka head nahka kaasa too. Ükskord oled Sa sellest päästerõnga hoidmisest nii väsinud, et enam pole Sinust kaldale ujujat kah. 

Kolmas põhjuks miks ma selles olukorras just nii käitusin, nagu ma käitusin, oli see, et mul on väga kurvad kogemused selliste "Elan teiste eludele nii kaasa, et elaks või nende eest" olukordadega. Ma kipun teatud olukordi, inimesi ja nende probleeme liiga isiklikult võtma. Mul on olnud minu alkoholisõltlast, keda ma olen püüdnud kurjajuurest võõrandada ja see on pea alati lõppenud sellega, et lõpuks olen ise haihe ja väsinud, aga see, keda aidata püüdsin ajab ikka oma rida. See on üks elu olulisemaid õppetunde - aita ainult seda, kes ise end aidata tahab. 

Ärgem unustagem - abivajaja on see, kel jalad tõesti ei kanna, mitte see, kes ise kõndida ei viitsi. 

Elu ei peagi olema mugav ja kerge, kui inimene tahab areneda, tahad saada targemaks ja tugevamks, siis ta peab oma õppetunnid ja kogemused ise kätte saama. Minu tänane teadlik otsus oli, et alates sellest hetkest, nüüd ja praegu, ei võta mina vastutust teiste elude eest. Tulgu nad teadlikult või alateadlikult, minu kohus on kaitsta eelkõige iseennast. Ma ei pea selgitama, ma ei pea ennast süüdi tundma, ma ei pea kannatama, ma ei pea kuulama, ma ei pea vastutama ... Ma pole kellegile iseenesestmõistetav, vaid ma olen väärtus omaette, minu tugi, hea sõna hool ja armastus on privileegid, mids kellegil pole õigust kuritarvitada. Ma ei luba endale halvasti öelda, kui ma püüan ennast vaid kaitsta ja mis kõige olulisem - igaüks on oma õnne sepp! 

Selleks, et aidata, pean ma enne ise suureks ja tugevaks saama ... Ja selleks, et olla ise terve ja tugev, pean ma suutma hoida ennast pidevalt laetyna ja positiivsena. Ma eemaldan oma elust kõik, mis mind tühjaks imeb, sest mina loon oma maailma, mina vastutan ainuisikuliselt oma heaolu eest. PUNKT. 

Otsides sisemist jõudu

Ma pole seda blogi pidama hakanud selleks, et mingit vaprat vabadusvõitlejat siin mängida. Kui te arvate, et minu valikud on olnud minu jaoks lihtsad või ma olen alati eriti positiivselt meelestatud, siis te eksite. Ma olen inimene nagu iga teine ja vahel tahaks minagi käega lüüa ja alla vanduda. Neid päevi on harva, aga päris olemata need pole, kus ma küsin, et mis see masterplan on, miks ma pean pidevalt olema nagu sõjaväes - rooma, jookse, hüppa, lase, valluta ja roni. Pole päevagi, kus ma saaksin öelda, et OK, täna ma puhkan, täna ma olen väsinud, täna ma ei soovi ületada järjekordset väljakutset või täna ma nutan patja ja saadan kõik perse. Ma ei saa seda endale lubada. Nii kui minus tärkab soov kõigele käega lüüa ütleb mingi väike hääl minu peas, et kui Sina loobud, siis on kõik, Sa ju suudad, Sa ju veel natuke suudad... Ja jällegi Sa korjad oma kondid kokku, manad naeeratuse näole, võtad oma murekoorma ja rändad edasi, lootuses, et ühel päeval tuleb triumf, mida Sa nii väga oodanud oled. Ma mõistan, et olen palju käinud ja palju näinud, palju juba ületanud ja palju saavutanud. Aga öeldakse ju, et tähtis pole sihtpunkt, vaid teekond ise ja see peab olema nauditav, aga kohati mulle tundub, et olen ammu unustanud, mida tähendab seda teekonda nautida. See hind, mida ma maksan nende pisikeste õnnestumiste eest on päris ränk. Ma saan aru, et see kõik on teinud mind tugevaks ja targaks, aga vahel ma olen ikkagi nii väsinud.... Ja ma mõtlen nende inimeste peale, kes on minust kümneid kordi hullemas olukorras, kuidas nemad on toime tulnud ja neil hetkeldel on mul piinlik vinguda... Aga kas mind peaks siis lohutama keegi, kellel on veel kehvemini? Ma olen teinud endaga tohutut tööd, ma olen panustanud viimased 2a oma tervisesse, ma olen kaevanud oma alateadvuses, investeerinud oma viimase raha tervisetoodetele ja teraapiatesse. Praegune tulemus ei paku mulle rahuldust, ma tahan, et parem oleks, ma tahan näha imesid ja kurat mind võtku, kui ma nüüd alla annan! 


Minu madalseisul on mitmeid põhjuseid. Olgem ausad, viimane operatsioon ei andnud selliseid tulemusi, nagu ma oleks lootnud. Ja kui see mulle pärani jõudis, siis ma tundsin, kuidas mu motivatsioon ja positiivne meel klirises kildudeks. Ma olen viimase 8 kuu jooksul läbi teinud 4 oppi, lugematult süste ja laserdamisi ja jäänud oli see viimane pingutus ja kõik viitab sellele, et tuleb teha kordus op. Kas see oleks oma õnnega mängimine? Kas midagi annab üldse teha? Kas mu keha talub veel ühe keemialaksu ära? Kas mu vaim on piisavalt tugev? Või äkki on ikkagi imed võimalikud... Äkki juhtub veel midagi, mida ma pole oodanud? 


Ma ei taha alla anda või loobuda uskumisest, et imed on võimalikud. Ma olen ju ajakirjanik - minu töö on kirjutada, lugeda - näha. Viimased postitused olen kõik luubiga üle käinud. Vot nii suur on minu tahe teha seda, mida ma armastan. Ja täna läksin ma apteeki, et osta mingid ajutised prillid ja mind  tabas tohutu masendus, sest need prillid, millega ma nägin lugeda ajalehte, nendega ma ei näinud arvutiekraani ja vastupidi. Mul on tunne, nagu iga asja jaoks oleks vaja eri abivahendit. See abitus ajab mind hulluks! Ma saan aru, et liiga vähe on veel oppidest möödas ja taastumine võtab aega ja üks silm ju veel ei näegi midagi, kuidas saab üldse rääkida mingitest prillidest, aga teate ,,, Kui Sa nii väga tahad, tahad reisida, tahad lugeda ja tahad kirjutada ja siis mingi asi takistab Sind, siis see sisemiselt nii tohutult murrab. Nagu Sa oleksid lind, kes ihkab lennata, aga keegi oleks Su tiivad maha saaginud. Ma tahaks lihtsalt, et see kole aeg ükskord läbi saaks, ma tahaks olla jälle mina ise... Mu ema sõitis just hiljuti USAsse ja see on olnud minu unistuste reis ja ma oleksin saanud kaasa, aga ma pidin hoopis siin olema ja küsima, et kas ma üldse kunagi tohin ja saan. 


Üks õhtu ma tabasin ennast nutmast. Ma ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nutsin, selleks pole lihtsalt aega olnud. Ja sel õhtul polnud tegelikult midagi valesti või halvasti. Lihtsalt mõtlesin nende inimeste peale, kes mu elus on olnud alati minu kõrval ja ma mõistsin, kui õnnelik inimene ma olen, mõnel teisel pole kellegi õlal nuttagi. Ja nii ma lahistasin tunde ja tunde ... Ju ma olin lihtsalt väsinud olemast tugev ja hing tahtis poole liitri pisarate võrra kergemaks saada. Nii hea tunne oli! Kohe kergem hakkas, ausalt... 


Ja nii samuti hakkab mul alati kergem kui olen oma valu pannud kirja siia samasse kasti... Ärgem siis pangem pahaks :) Ma ju lubasin Teile, et räägin asjadest nii, nagu need on... Ja mul on jätkuvalt hea meel, et te minuga olete otsustanud seda rada koos käia. 


Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks blogilugeja, et nad olid koos oma emaga saatnud palju häid soove ja mõtteid, et mul hästi läheks. Ma tänan kõiki, kes on mulle mõttejõuga toeks olnud, ega muidu seda kadalippu läbi ei teeks. Tänu Teie toele ja headele soovidele olen ma siiani jõudnud... Olgu Jumal tänatud nii paljude võrratute inimeste eest minu elus! Küll kõik saab korda, peab saama, hakkab saama!Ma ei anna alla, ma luban!

Õppides tundma Jumalat, puutud paratamatult kokku ka saatanaga

Ma mäletan väga selgelt, et kui ma püüdsin enda jaoks mõtestada religiooni mõistet, Jumala olemasolu ja vajalikkust, siis ütles üks kirikuõpetaja mulle, et kui Sa õpid tundma Jumalat, siis paratamatult puutud kokku ka saatanaga. Tol hetkel tundus see mulle selline, ah mida iganes jutt. Ma olin ikkagi tüüpiline lillelaps ja mina otsisin headuse ja armastuse võimast kogemust ja mis mul mingist saatanast. 


Aastad möödusid ja ma puutusin kokku erinevate vaimsete õpetajate õpetustega ja nii mõningi neist rõhutas mõistet maailma duaalsus. Mis tähendab siis seda, et ei ole head ilma halvata ja selleks, et me õpiksime väärtustama kõike head meie elus, saadetakse meile ka kannatusi. 


Läks veel aastaid mööda. Minu uudishimu vaimsete asjade vastu kasvas. Ma lugesin palju, ma uurisin palju, ma käisin kõikvõimalike erinevate tervendajate, ennustajare, terapeutide juures ja mitte alati lootuses sealt mingit abi saada, vaid mul oli lihtsalt ääretu uudishimu selle vastu, kuidas nad töötavad või mis erinevaid andeid inimestele antud on. Tagantjärgi vaadates on ikka suur ports tõesti ainult soolapuhujaid. Kogu selle protsessi käigus hakkasid aga ka minu enda meeled muutuma järjest ereksamaks, minu intuitsioon paranes, minu tunnetus teatud inimeste suhtes paranes, ma oskasin vältida nt teatud sorti inimesi, sest ma õppisin mõistma energeetika mõju minu füüsilisele kehale. See inimene, kes pole heatahtlik ja kui tal on Sinu suhtes mingid negatiicsed mõtted, siis Sa tajud oma enesetunde järgi selle tegelikult päris edukalt ära. 

Päris hulluks läks asi mõned aastad tagasi, kui ma hakkasin öösiti kogema unehalvatust. Sa ärkad justkui üles, aga Sa ei saa ei liigutada, ega rääkida ja miski nagu suruks Sul rinnale, nii, et hingata on raske. Selleses olukorras tekib päris korralik paanikahoog. Süda hakab nii tohutult peksma, et tekibki tunne, et kohe viskad sussid. Kui seda oli juhtunud juba paar korda, hakkasin asja uurima. Tavameditsiinis nimetatakse seda unehalvatuseks ehk Sinu aju on ärkvel, aga Sinu keha pole veel tõusnud, mis tõttu Sa tunnedki, et oled teadvusel ja üleval, aga aju signaal kehani ei jõua ja liigutada või rääkida Sa ei saa. Vaimsed õpetajad lähenevad sellele asjale pisut teisiti ja tegelikult on ka igaühel oma versioon, kes nimetab seda needuseks, kes vaimudeks, kes kadeduseks. 

Kuna pikalt enam ei tulnud ette ja ma olin saanud ka hirmust üle, ja õppinud sellest olukorrast kiiresti väljuma, siis kadus see jama mingi hetk ära, kuni... Ühe ööni, kus ma absoluutselt magada ei saanud. Ma olin täiesti ärkvel. Olin kõhuli voodis ja üritasin magama jääda. Kui järsku tõmbas mul hinge täiesti kinni. Ma mäletan ainult seda, et minu ainus mõte oli, et kui see on surm, siis Jumala eest, miks see nii piinarikas peab olema. Ma polnud unesegane või äsjaärganud, ma olin täiesti teadvusel ja ma võin mürki võtta, et ma tundsin, et miski või keski oleks minuga sel hetkel samas ruumis olnud. See kestis kuskil 20-30 sekundit. Sellele eelnenud ööl olin ma tundnud tõsist rahutust, ma tundsin, et midagi on väga valesti ja ma tundsin, et olen nagu energiast tühjaks tõmmatud. Peale seda intsidenti  olin ma kohe eriti tühjaks tõmmatud sidrun. See kogemus oli tõeliselt kohutav. Ajasin lõpuks jalad alla ja helistasin kiirelt oma vaimsele õpetajale ja tugiisikule ja tema rahustas mind maha, et ära muretse, need pole mingid vaimud ja vaime ei tasu üldse karta, vaid see on keegi inimene Sinu enda tutvusringkonnast, kes on kade või mõtleb Sinu suunas negatiivseid mõtteid. Ja ma hakasin oma lähikondlasi nö läbi skäneerima ja ma jõudsin tegelikult päris kiiresti kurjajuureni. 

Kui vaimne maailm on Sinu jaoks selline pealiskaudne huvi, siis toimugu Sinu ümber mis tahes, sa ei oska neid asju märgata ega tunnetada. Mida rohkem Sa süvened, seda enam Sa mõistad, et mõttel on jõud, et inimestel on erinevad energiaväljad ja kogu hea ja ilusa juures on ka tegelikult selle maailma tumedam pool. 

Ma pole ilmaasjata rõhutanud, et väga-väga valige inimesi, kellega te lävite või suhtlete, keda te usaldate.  Mina olen kogenud nii seda, kuidas teatud inimesed võivbad Sind muuta füüsiliselt haigeks, sest nad tulevad oma probleemidea ja negatiivsusega ja imevad Su tühjaks. Sa lihtsalt füüsiliselt ei jõua enam ühelegi haigusele vastu panna. Ma olen kohanud inimesi, kes oma negatiivse mõttega või lihtlabase kadedusega võivad Sulle paraja jama kaela tõmmata. Seega arenda oma tunnetust ja tee õiged valikud. 


Mis puutub eluenergiasse ja üleüldse sellisesse enesekaitsesse vaimsel tasandil, siis mul tekkis huljuti konflikt vanema generatsiooniga, sest ma otsustasin, et igasugu surnuenergia ei peaks olema koduseinte vahel. Ehk siis kevadpuhastust tehes avastasin ma ahastusega, et täpselt minu arvuti kohal olevas riiulis oli mapp, kus olid terve suguseltsi matusepildid. Nei oli seal ca paarsada. Seda on kõik alati öelnud, et matusepilte ei hoita alles, seda enam veel koos elavate inimeste jäädvustustega, sest see sulgeb eluenergia. Ma jäin neid pilte siis vaatama ... Laibaportree minu vanaisat! Lähivõte! Koltunud ja halliks tõmbunud inimvare...Eem, see pole minu vanaisa! Ma ei taha teda küll nii mäletada! Minu vanaisa oli rõõmus, rõõsa, särav ja vitaalne hea huumoriga härra, mitte mingi kest puukirstust. Ma lihtsalt ei mõista, kust pärineb komme ja tava laiba kõrval terve suguseltsiga poseerida?Miks on selliseid jäädvustusi tarvis? Miks need peaksid olema kõrvuti meie pulmapiltide ja beebipiltidega? No way! Minu sõber ütles hästi, et kas poleks olnud tore leida kõigi nende matusepiltide asemel fotod samadest inimestest siis, kui nad veel elusad olid? Jah, see oleks tõesti tore olnud, aga eestlane on kord selline, et hea sõna öeldakse ja ühine jäädvustus tehakse ikka siis, kui matusepäev on, mitte siis, kui selleks õige aeg on. Mu vanaema on mulle ikka ette heitnud, et ma surnuaiall ei armasta käia, ga mis ma seal ikka teen, sest seal on kellegi maised jäänused, aga ega inimesest inimest tee tema kest, vaid ikka tema hing ja minu armsate inimeste hinged on minuga alati kaaasas, minu armsad inimesed elavad igavesti minu südames ja mälestustes, mitte kuskil männi all ja maapõues.

Siiras sõprus või äri?

Kujutlege ette, et te tutvute uue ja toreda inimesega. Vestlete erinevatel teemadel ja tunnete, et olete leidnud uue ja huvitava sõbra. Ühel päeval räägib see sõber, et tahab Sulle anda midagi väga väärtuslikku. Nt soovitab Teile üht head raamatut. Sõbrad ju ikka teevad nii. Loete raamatu läbi ja juba sõber helistabki, et uurida, kuidas siis meeldis ja oli ju vahva lugemine jne. Räägite raaamatust ja juttu sisse ka oma igapäeva muresid ja rõõme. Sõpus näib arenevat. Ühel päeval helistab sõber uuesti - Teie rõõmustate, et küll on ikka tore, et ta minu tegemiste vastu huvi tunneb jne. Kuniks sõber teatab, et selle loetud raamatuga on võimalik ka äri teha. Olete küll natuke üllatunud, et kas siiis seda head raamatut ei soovitatudki puht südamest, aga otsustate siiski asjaga lähemalt tutvuda. Kui kogu skeemi teile tutvustatakse, mõistad, et kõik need sõbralikud kõned olid tehtud vastava skeemi järgi. Helista talle, räägi smalltalki, küsi raamatu kohta, lõpeta kõne. 2 päeva möödudes helista uuesti, ole särav ja positiivne ja räägi, kuidas see raamat on Sinu elu muutnud. Helista jälle ja paku talle võimalust teenida.  Ja nüüd kujutage ette, mis tunne on sel inimesel, kes oli arvanud, et leidis sõbra, aga tegelikult oli ta vaid süsteemi ohver ja nn "sõber" saab vaid teatud summa selle pealt, et ta nii usinalt tööd teeb ja uusi inimesi värbab.


Raha on vaja teenida ja loomulikult on välja töötaud mitmeid skeeme,  kuidas müügitööd edukalt teha, aga ma olen alati seda meelt olnud, et kui toode või teenus on tasemel, siis me ei pea vale või varjamisega inimesi selleni tooma. Eriti alatu on see, kui me teeskleme sõprust, et saada materiaalset kasu. 


Ma ei kahtle, et teatud tooted või organisatsuioonid on fantastilised. Ma ise kuulun maailma parimasse erakonda, aga ma võin käsi südamel öelda, et ma pole kunagi mingi skeemi järgi kedagi kuskile kutsunud või teeselnud siirast huvi, mille taga on puhas omakasu. Sellised asjad tulevad ju lõpuks välja ja see tekitab palju nördimust ja segadust ja igal juhul teeb organisatsioonile või tootele pigem antireklaami. 




Kui ma soovitan sõbrale pesupulbrit võui raamatut, siis ma ei eelda ju, et ta kaupa ostes või raamatut lõpuks lugedes mulle ka 10€ annaks. 


Kui Sa oled müügimees, siis ole aus ja avameelne - meil pole põhjust kahelda, et Sinu toode on hea. Kui Sa oled sõber, siis ole siiras sõber, mitte ära skeemita, varja ja valeta, sest nii ei soovi keegi osa saada ei Sinu sõprusest, tootest, teenusest ega organisatsioonist. 


Keegi ei arva, et miski peaks tasuta olema, kellegil pole hea asja eest kahju maksta, keegi ei kahtle, et müügitöö on  vajalik, aga kui selle nahka lähevad sõprussuhted ja ärist saab kinnisidee ja rahast, edust ja feimist saab olulisem väärtus kui aususest, siirusest, sõprusest ja heatahtlikusest, siis on aeg pilk peeglisse heita ja küsida - kas ma ise olen enda üle uhke?




Isiklikult sain mõni aeg tagasi eriti kohutava kogemuse osaliseks, kui mulle helistas üks tüütu müügimees ja teatas, et öelgu ma kõik opi ajad üles ja alustagu nende toodete tarbimisega. Kõige hullem oli veel see, et tal oli jultumust väita, et ta on Inglismaal arstiks õppinud, mis hiljem selgus oli lausvale. Ja kuidas ma ka ei püüdnud teda sabast raputada, see oli lausvõimatu - tegemist oli maniakiga! Kuigi need tooted on tunnustatud ja head, siis ettevõtte maine küll minu silmis kannatas ja mitte vähe.

Uue ajastu uued reeglid

Mõtlesin ükspäev  selgeltnägijatele. Oli aeg, kus selliseid inimesi kardeti ja tuleriidal oõletati. Aga mis on tegelikult selgelt nägemine? See on see, et me enam ei analüüsi, vaid me tunnetame teatud asju. Mina nt tunnetasin ära ühe tuttava raseduse... Samas kui teine inimene vb raseduse 3ndal kuul oleks jõudnud ka selle arusaamani kui ta oleks teatud asju analüüsinud. Tunnetamine toimub alati enne, kui loogiline mõtlemine asjadele jälile jõuab. Ja tegelikult on ühiskond suurte muutuste lävel, sest hakatakse taipama, et enamik meist on selgeltnägijad, meil on see tunnetus kõigil olemas, iseasi, kui hästi me seda töörissta valdame või tahame vallata. 

Julgen küll arvata, et uue generatsiooni jaoks on tajumine ja tunnetamine sama loogiline ja tavapärane nagu meile googli kasutamine. Me hakkame jõudma uuele tasandile ja see on väga põnev, sest selleks, et selgelt näha, tuleb ennekõike õppida tundma iseennast. Antud ajahetkel enamik inimesi ei tegele sellega. See on suur kaotus, sest inimkond annab käest võimsaima vahendi,et oma elu täisväärtuslikuks muuta, sest ainult Sina tead vastuseid kõige keerulisematele küsimustele oma elus. Enamik meist googeldab veel ...

Teine oluline tõde, mida inimkond pole veel selgeks saanud, on et: "Sa tõmbad oma elus ligi seda, kes või mis Sa ise oled." - Dyer :) See on tõepoolest tõsi. Ole lahke, ole hooliv ja armastav, ole vaimult rikas, ole terve, ole abivalmis, ole siiras, ole mõistev ja usu, siis hoiavad Sinust eemale ni haigused kui õelus, nii kadedus ku hirm. Sina ise lood oma realsuse. Püüdes iga päevaga saada paremaks inimeseks, lood enda ümber ilusama maailma.

Meie hirmu kasutatakse ära meie nõrgestamiseks, meie õelus  tuleb meile enestele tagasi. Haiged saame me olla vaid oma peas. Kuni Sa ise ei usu, et tervenemine on võimalik, kuni sa ise ei tee selle nimel midagi, seni ka seda ei juhtu. Sama on ka positiivsete asjadega - ega armastus tule sinna, kus on virin ja hädaldamine, nõrkus ja negatiivsus. Armastus tuleb siina, kus seda juba on. Olen varemgi kirjutanud, et ära karda anda kõike, mis Sul on, sest Sulle tasutakse alati heldelt. Kui Sina käitud kellegagi ülekohtuselt, siis temas tekib viha ja hirm ja tema käitumine muutub taunitavaks. Aga see on alati Sinu enda peegeldus ... Mulle on räägitud paarist inimesest, kes pidavat olema koledad pessimistid ja sita iseloomuga. Märkasin minagi seda, aga lähenesin siiski naeratavalt ja hea sõnaga - seda ka siis, kui nad alguses tõrksad olid ja uskuge, maski tagant ilmub alati välja väga päikseline kodanik :) Tee proovi! 

Elan ja hingan :)

Elusalt tagasi oma loodetavasti antud ajahetkeks viimaselt silmaopilt. 4h juhtmete, monitoride,voolikute,torude jm vidinate küljes pluss noa ja laseri all. Ma ei tea mida mulle sisse süstiti ja tilgutati, aga olin peale oppi nii paistes, et ennda äratundmisega oli tükk tegu. Ilmselt oli tekkinud mingi aine suhtes allergiline reaktsioon, sest keemiat talun ma suht kehvasti.  Arsti sõnutsi oli op väga keeruline ja märksa raskem, kui eelmisel korral. Ka ma ise näen ja tunnen, et verd on veel silmas ja kuna ei tahetud silikoni silma panna, sest seda tuleks hakata regulaarselt vahetama, siis nüüd on ainult paluda ja palvetada, et veri ise ära sulaks ja haavad ilusasti paraneks. 2 operatsiooni vähem kui kuu aja jooksul pn ikka päris suur koormus ühele silmale. Praegu olen ma sisuliselt voodireziimil. Ma tänan kõiki oma sõpru, kes mind raskel ajal toetavad nii moraalselt, kui nõu ja jõuga ja ma tänan oma kaitseinglite armeed, et ma selle asja kenasti ja ilma komplikatsioonideta üle elasin. 


Vaatamata eelmise arsti hoatustele, otsustasin siiski riskibišneesi jätkata ja verevedeldajat mitte enam võtta. Esiteks sain ma sellest nädalasest taasvõtmisest  tohutud peavalud ja teiseks on silma olukord hetkel nii nigel, et verejooksud teeksid asja väga kriitiliseks. Tellisin täna endale veel portsu omega 3e, mille roll on siis mingil määral siiski verd vedeldada,  lämmastikoksiidi, mis aitab hapnikku transportida ning  veresooni laiendada  ja vitamiinisegu, mis aitab immuunsüsteemi tugevdada.


Ma nägin, kui jubedalt mulle juba narkoos mõjus, seega olen täiesti veendunud, et nüüd tuleb teha kõik, et taastumine toimuks võimalikult looduslähedaselt. Ma nii vapper pole, et 3-4h opilaual ilma narkoosita vastu pidada, aga fakt on ka see, et keha sai paraja trauma. Ma olen endiselt väga positiivselt meelestatud ja üritan hoida nii füüsilist keha, kui vaimu erksa ja elujõulisena. 


Ega vahel muu ei aitagi, kui usk, lootus ja armastus. 


Aga muidu oli opisaalis väga vahva - üks noor kutt oli pandud minu kanüüli paigaldama. Kuna mingil põhjusel olid sooned kokku kuivanud, siis ma teda hoiatasin, et kui midagi tuksi keerab, siis saab peale oppi peksa... Vaeseke, ilmselt hakkasid tal käed veel rohkem värisema ja ilmselt on pensionärid tsipa leebemad. Järgmine hea nali oli, kui anestesioloog uuris, et kas mul on kunstküüned... Algul ma vaatasin, et vapsee värk, siin jõuab isegi iluteenustest rääkida, aga hiljem selgus, et südamemonitor ei saanud minu südamelöökidele pihta, sest see näpu otsas olev vidin ei suutnud läbi küünelaki funktsioneerida. Hmm... Siis uuriti minult, et ega mul juhuslikult liikuvaid hambaid või proteese pole, kuna mõningatel kodanikel olevat need opikäigus ära kukkunud ja katki läinud ja siis saavat anestesioloogia omad arveid - haah! Ma täitsa usun, et neid torusid kõrri toppides vb midagi kaotsi minna või ära kukkuda. Igatahes oli meil tore tiim ja loodame, et suur töö sai tehtud ja minu keha ise ka aitab taastumisele kaasa. Olen selle nimel igatahes kõike teinud  alates mõttetööst lõpetades looduslike abivahenditega. Elame/näeme :)