No kindlasti olete Teiegi andnud endale vähemalt mõne lubaduse, et mis uut aastat vanast eristada võiks. Mina olen enesele lubanud, et enne ma mehele ei lähe kui söögitegemine korralikult selge, sest milline mees see ikka tahaks naist, kes ainult munatoite ja pastat teha oskab. Seega luban, et uuel aastal teen algust ka ahjuroogade, kartulivärgi, salatite, suppide ja erinevate pastaroogadega. Algust tegin juba sel nädalal ja olen lausa köögi külge aheldatud. Tegin pastat kreveti-koosrekastmes ja piimasuppi(mitte, et see raske oleks) ja tuunika suupisteid ahjus ning vaarika jäist smuutit ja täna on siis kord ahjuroa käes. Ise mõtlesin retsepti välja, maitsestamise osas küsisin nõu parimalt sõbralt ja superkokalt Timo Varikult :)
Väike pildiseeria ka, et te mind usuks. Edu mulle uueks aastaks !
Maitseainad mida on tarvis :)
Ettevalmistus
Enne ahju minekut
VALMIS! Juhuu! :)
Kadri algaja ahjuvorm
200g makarone
6 keskmist kartulit
väike purk tomatipastat
350g hakkliha
1 sibul
1 muna
2dl vahukoort(koort v piima ühesõnaga)
juustu
värsket tilli
pipar
sool
5 pipra segu
küüslaugu pulber
basiilika
Kartulimaitseaine
Keeda makaronid ning kartulid ning prae pannil sibul ja hakkliha(maitsesta soola,pipra,piprasegu,küüslaugusoolaga), lisa segule tomatipasta. Keedukartulist lõika viilud, määri vorm võiga ja lao esimene kiht. Lisa pooled makaronid ning seejärel kogu hakkliha. Pane uus kiht kartuleid, lisa maitseainet ning kata tomatipastaga, seejärel lisa ülejäänud makaronid, klopsi koor ja muna kokku, ning vala ühtlaselt üle roa. Seejärel raputa roog ühtlaselt üle basiilikaga. Ahi pane 200le kraadile ja pane vorm ahju, hoia seal u 20-25 minutit, lisa juust ja hoia veel 5 minutit. Lõpus kaunista värske tilliga. Serveeri majoneesiga :)
Kes ütles, et minust asja ei saa - kes tahab, see õpib ja saab ! :)
Kes täna teleka ette juhtusid, nägid kindlasti saadet „Sind otsides”, mis rääkis naisest, kes oli pool sajandit tagsi kohanud meest, kellega ta koges sõnaseletamatut sidet. Ilus saade oli, kuigi kurb, et seda meest üles ei otsitud ega leitud.
Mind panid selle saate juures enim mõtlema sõnad, et ta oli olnud 50 aastat abielus teise mehega, saanud 6 last, ometigi pidas ta ainsaks meheks ning armastuseks noormeest minevikust.
Olen minagi tihti mõelnud, et kas need on siis õnnetud või õnnelikud inimesed, kellele antakse võimalus midagi seesugust kogeda.
Ma olen oma elus kohanud väga erinevaid inimesi ja nende seas on palju erinevaid arusaamu – kes ei usu tõelisse armastusse, kes ei usu armastusse esimesest silmapilgust, kes usub, et elu jooksul saab mitmeid mehi/naisi armastada, kes ei usu „klõpsu”, millest mina tihti olen rääkinud. Ega siis absoluutset tõde pole olemas, nii nagu mõni usub, et on Jumal ja on teda kogenudki, usub teine, et Jumalt pole ja kõik maagiline on olnud juhus.
Meie elus kogetu on väga erinev, üks jookseb mehe juurest mehe juurde, otsib terve elu, kuid ei kogegi armastust, vaid seda toredat armumist, mis kuuks ajaks liblikad toob ja siis hääbub. Mõni elab näiliselt ühe mehega terve oma elu, kuid teised ei teagi, et see on vaid formaalsus ja armastusest on asi kaugel. Mõni on saanud tunda õnnist armastust, kuid vaatamata sellele on oma elu elanud üksikuna, sest ei läinud nii nagu oleks tahtnud ja kedagi teist hing ei osanud ihaldada.
Paar päeva tagasi läksin tuttavaga raksu, sest meil tekkis diskussioon, kus tema väitis, et ka need inimesed, kes vasakule panevad võivad oma partnerit armastada, nad lihtsalt ei oska teisiti elada, kõigil meil olevat vigu. Põhjus miks mina seda mõista ei suuda on väga lihtne – sest minu maailmas ei käi asjad nii. Kui inimesed on ise sellega rahul ja naudivad seda suhet, siis keep going – issanda loomaaed on lai. Mõnele meeldib kui teda piitsaga pekstakse, ma ei saa teiste inimeste kõrval kaldeid pahaks panna. Aga mitte keegi ei saa loota, ega nõuda, et ma mõistaksin asja, mida ma ei mõista, ega suuda mõista. Ma olen alati öelnud, et petmisel on väga palju erinevaid tagamaid ja ainult partnerid ise teavad, millest need tulenevad. Aga siiski ma pean petmist nõrga inimese loomujooneks, sest ka mul on olnud miljon põhjust kõrvale panna ja ma pole seda teinud, sest mina näen selles midagi, mis ei peaks seostuma suhtega. Ma ei tee teisele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks. Kui keegi hakkab sellist teguviisi õigustama või ette heitma, et mul puudub empaatiavõime, siis andke mulle andeks, ma olen tuline karakter ja põhimõtetega inimene ja mul on oma moraalikoodeks, mille järgi ma inimesi hindan ja ringi lendavad tutid ja riistad ei ole minu silmis midagi, mida ma peaks isegi püüdma mõista. Inimesed teevad ise oma valikuid ja nad peavad leppima sellega, et kõik inimesed ei kiida nende teguviise heaks. Kõik ei kannata homosid, kõik ei pea jehhoviste pühadeks jne, samamoodi nagu mina ei kiida heaks püsisuhtes kõrvale panemist, sest ma leian, et järelikult ei olda kas suhteks valmis või ei sobi see suhe, aga sellest peaks inimesed juba rääkima.
Aga minu tänane sissekanne ei pidanud rääkima üldse sellest, vaid räägib siiski armastusest ja selle võlust ja väest. Kas me siis rääkida sellest, et klõpsu pole olemas, või kas jumal on või ei ole. Me saame rääkida vaid oma kogemustest. Ja nii nagu mina ei saa raud polt väita, et Jumal on v teda pole, ei saa keegi teine öelda, et üks emotsioon või maagia eksisteerib või mitte. Sa pole seda lihtsalt kogenud. Nii nagu paljud vaidlevad, et kas elus on see üks ja ainus, kes on meile määratud. Päris paljud on seda meelt, et see puudub, teised jälle on leidnud selle õige ja leiavad vastupidist.
Kas mina usun, et meie elus on ainult üks ja see õige? Kunagi ilmselt uskusin, aga pigem ma kaldun arvama, et vb on see siiani olemas, aga selleks, et teda leida, ei pea teda nüüd käed rüppes 30 aastat ootama. Ka valed suhted ja ka väga tõsised kiindumused viivad selleni, et me õpime seda õiget ära tundma. Ja kui Sa ei ole erinevaid inimesi näinud, siis tekib sul selle õige kõrval küsimus, et aga huvitav kuidas oleks olnud koos olla mõne teise mehe/naisega. Siinkohal ma tahaksin jälle ära mainida, et meessoo tundma õppimine ei eelda igal nädalal Atlantisest uue isendi koju toomist. Pigem püüdke rõhuda kvaliteetsetele ja sisuga meestele, eriti head on need eksemplarid, kes on vilunud suhtlejad, kes suudavad teile meeste maailma lahti mõtestada. Sest selleks, et olla toimivas püsisuhtes peab ikka päris kõvasti aru andma, et üks on marsilt ja teine veenuselt.
Mu tuttav väitis, et armastus peaks ju olema kahepoolne, et kas me saame siis ühepoolset armastust üldse nimetada armastuseks? See pole üldse vale mõttekäik. Siin on nagu erinevaid argumente. Ühest küljest nimetatakse minna laskmist parimaks oskuseks, et oma tundeid tõestada, seega sa võid armastada ühepoolselt ja niikaua kui sa suudad seda teha midagi vastu saamata ja see endiselt teeb sind õnnelikuks, siis miks ei võiks see kanda armastuse nime. Teisalt jälle, tõsi ta ju on, et kui me räägime täiuslikust armastusest, siis selleks on vaja kahte. Aga täiuslikkust ju ei eksisteeri! Aga võib-olla, siis nimetada seda sügavaks kiindumiseks, mis on vajalik selleks, et meid elus ette valmistada selleks, kui tõesti armastus meie õuele ilmub.
Ilus on armastada ja aastatega olen ma õppinud, et kõige siiram on tõesti see, kui me ei ürita kedagi väevõimuga enda külge siduda. Kui ta on määratud meie kõrvale, siis pole tarvis ei pisaraid, palveid, ega tobedaid fiaskosid ning lõppematut ilusalongide külastust. Ma pean seda tohutuks anniks, kui sul on võime omakasupüüdmatult midagi pakkuda. Võib-olla ei saa sa seda armastust tagasi sellelt konkreetselt inimeselt, kuid armastades ja armastust jagades hakkad sa seda tagasi saama kogu universumilt.
Mulle teeb muret inimeste kiirustamine, ma saan aru, et kui inimene on 30ndates või 40ndates, siis aega ju justkui pole. Aga kõrvalt vaatajana tundub ka totter see, et kas siis need inimesed tõesti arvavad, et kuu ajaga kokku kolides on nad teinud õige otsuse, seda enam, et 2 nädalat hiljem pakitakse jälle kodinad kokku ja minnakse oma teed. Kui inimesed võtaksid üksteise tundma õppimiseks aega, siis jääks selline tsirkus pidamata. Või see tohutu suhtest suhtesse hüppamine ja arvamine, et iga järgnev vähegi keskmist palka saav ja sirge seljaga kõndiv mees võikski äkki olla see õige. Jumala eest, siis võiks ju arvata, et meile sobivad pooled maailma mehed ja me peakski kõiki neid järjest proovima. Mulle jääb mõistmatuks, kust kuradist te neid potentsiaalseid mehi leiate? Ma võin tõesti käsi südamel öelda, et ma kohtan kord 3 aasta jooksul meest, kellega ma VÕIB-OLLA tahaksin midagi enamat, aga siis ma ka veel enne ikka õpin tundma jne. Ma ei kahtle, et täiesti talutav kooselu olekski mul iga 3nda mehega, sest toredaid mehi on maailm täis, aga mina küll nii vähesega ei lepi. Inimesed on oma otsimiste ja katsetustega nii ära vajunud, et selliseid meeleheitel inimesi küll ei tahakski enda kõrvale. Mu oma suguvõsas on üks selline, kes muudkui otsib, leiab, ei sobi, jätab ja juba on tal uus. Tõesõna ma ei jõua sokkegi nii kiiresti vahetada. Ja siis ise räägib, et kui kiiresti ei reageeri võib ilma jääda ja mul kell tiksub jne, huvitav miks ta küll siis veel abielus pole. Mõni vist ongi lihtsalt otsijaks/proovijaks loodud, nagu see oleks mingi äge mäng, kus saad pidevalt uuele levelile.
Tulles tagasi teema juurde kiindumine, siis ma mõtlen ajas tagasi ja tõsi ta on, et need mehed on olnud erilised ja ma olen neilt kõigilt midagi õppinud. Ja ma olen täiesti veendunud, et ei jää ka see nn. õige armastus siis tulemata.
Kiindumine või armastus, klõpsuga või mitte, esimesest silmapilgust v tunnike hiljem, õige või vale, ainuke või kolmas,vastatud v vastamata, vht pole, emotsioon on alati ülev. Kiindumine, armumine, armastus, armastamine ja armastatud olemine on üks oluline osa meie elust ja miks analüüsida, tuleb lihtsalt lõdvaks lasta ja nautida - ja seda ma just teengi ja dämit, olengi õnnelik ja mitte keegi, ega mitte miski ei muuda seda!
Armsad sõbrad,
Sel aastal ei kipu ma jõulutervitusi väga saatma, esiteks ei lähe masstoodang hinge ja personaalselt kõigini ma lihtsalt puht füüsiliselt ei jõuaks, aga siiski tahan ma mõningasi mõtteid jagada ja loodan, et igaüks siit midagi enese jaoks leiab.
Vanaemaga hommikukohvi juues meenutas ta aega kus lapsed veel väiksed olid. Ja tal meenus see, et nad ei jõudnud vanaisaga kunagi onu lasteaia jõulupidudele, sest mõlemal olid just neil päevil alati kõige kibedamad tööpäevad. Vanaema silmadesse valgusid pisarad, sest nüüd 73 aastaselt sai ta aru, et need ajad ei tule kunagi tagasi. Lapsed on suureks saanud, kodust välja lennanud. „Me poleks ju nälga jäänud vähem töötades, see kõik oli materiaalne, ja materiaalsed asjad on kaduvad”, nentis vanaema nukralt kohvilonksu võttes.
Ma avastasin, et minul ja vanemal on rohkematki ühist, nt ma ei teadnud, et tal on õhtul voodisse heites kombeks tänada Jumalat selle eest, mis tal on. Ka mina pean seda väga oluliseks rituaaliks oma elus. See on oskus näha, hinnata ja väärtustada olemasolevat ja keskenduda sellele mis meil on, mitte raisata energiat sellele, mida meil pole.
Ebareaalne on see mis toimub, see materialistide jõulupüha, kus inimesed jooksevad nagu peata kanad mööda ostukeskuseid ja üritavad mingit sobivat kinki leida. Inimesed on närvilised. Kuhu kadus jõulurahu?
Oma käsil olevast raamatust olen ma leidnud enda jaoks mitmeid häid mõtteterasid, üks neist räägib sellest, et enim armastust vajavad inimesed, kes põhjustavad teistele kannatusi, on agressiivsed, terroriseerivad teisi ja teevad oma ümbritseva elu põrguks. Kui te näiteks vaatate lapsi, siis kõige hullemad eksemplarid on need, kelle jaoks vanematel tähelepanu ei jätku. Ei pea olema kõrgharitud psühholoog, et mõista, laste märatsemise taga on puhtalt armastuse ja tähelepanu puudus. Väga tihti tuleb seda ette perekondades kus on mitu last. Nt UK-s töötades ma täheldasin, et kui ma olin ühe või teisega kahekesi kodus, siis polnud mingit probleemi, paremaid lapsi poleks osanud tahtagi, aga kui pere oli koos, tekkis konkurents ja mõlemad püüdsid just omal moel tähelepanu saada. Sest kord oli majas ja kindlasti armastati ka mõlemat väga, aga just see tähelepanu puudus. Ja teine oluline asi on tõesti see, kui vanemad on töönarkomaanid. Mitte ükski hoidja, vanaema, ega vanaisa ei saa reaalselt asendada vanemat. Ja kui te seda lähedust lastele ei paku, siis nad kas hakkavadki tähelepanu muul moel nõudma või tulevikus on nad lihtsalt omade kiiksudega.
Inimesi on väga erinevaid ja neil on väga erinevad taustad, vähe on neid kes on kasvanud ideaalses roosa-manna-vahus. Ja ma kutsungi Teid üles hukkamõistmise asemel rohkem inimhingedesse süüvima. Teil on endal lihtsam ja kergem elada, viha kellegi vastu on väga tugev emotsioon.
Jah, on asju, mida on raske andeks anda. Ja kindlasti on neid ka raske unustada. Aga mõelge nende inimeste peale, kes on teile ühel või teisel elu hetkel liiga teinud, kujutlege millist valu on nemad pidanud läbi elama, et elu on neid selliseks voolinud ja nende tegusid ajendanud. Nii lihtne on vihale lisada viha, halvale vastata halvaga – aga äkki prooviks kasvõi ükskord elus teisiti.
Te ütlete, et olete proovinud. Jah, ka mina olen proovinud halvale heaga vastata ja saanud veel rohkem vastu päid ja jalgu ja veel sügavamalt olnud pettunud. Aga siis tuleb see hetk, kus tuleb endale ikka silma vaadata ja ausalt vastata küsimusele, kas ma liginesin sellele inimesele ainult headuse ja andestuse maskiga, olles valmis rünnakuks või ma lähenesin siiralt. Kas ma olin südamest andeks andnud või ma ikka veel üritasin nurga tagant torkida.
Inimesed üldjoontes ei muutu, aga meie saame muuta oma suhtumist nendesse. Me saame minna lasta, et tõusta kõrgemale. Sest minevikust kinni hoidmine ei anna kasu ei sulle ega vastasele. Äkki tema tahab ka unustada, äkki ta tunnebki süüd tehtu pärast, aga kui sa talle iial võimalust ei anna, siis ei julge ta iial seda ise paluma tulla.
On jõuluaeg, kui Sa tead, et kuskil on keegi, kellega Sinu suhted on olnud teravad või segased, siis nüüd on see aeg, kus võiks andeks anda. Võib-olla pole sa valmis veel seda talle ütlema, aga tee algust enda hinges, ava oma süda, näe laiemalt kui seda on vaid mälupildid halvast. Meenuta neid hetki, mis on olnud head, mõtle mida oled Sa õppinud sellest raskest ja rusuvast. Ära lase end nõrgestada negatiivsel, vaid kasva läbi nende raskuste veel tugevamaks ja veel paremaks inimeseks.
Ma tsiteeriksin veel Sanaya Romani:” Kui sul on hirm, siis kujutle, et sind hoiab ja kallistab kõige parem sõber, kes sul eales olnud on – keegi, kes hoolib sinust tingimusteta; keegi, kes armastab sind, hoolimata sellest, kas sul on üllad v madalad mõtted; keegi, kes on alati sinu kõrval ja kallab sind pidevalt valgusega üle. See on Sinu hing.”
Mul on paar kolm sellist sõpra, kelle kohta ma võin öelda, et nad on minuga tulest ja veest läbi tulnud. Ja ma ei oskakski paremaid inimesi oma ellu soovida. Sõna otseses mõttes on üks neist mu haavu puhastanud, teine saadab mulle pea igapäev sõnumi, mis lõppeb sõnadega „Armastan – väga, väga”. Ja kolmandale võin ma lihtsalt kaissu pugeda, siidri kaasa võtta ja tundide kaupa halada. Tegelikult on mul häid sõpru päris palju, mõned on lihtsalt kauem olnud ja seetõttu ka väga tugevalt minu südames. Mul meenus üks aeg, kus mu tervis oli järsku väga kehv ja mind oli vaja toimetada spetsialistide käe alla. Ma nägin intensiivi uksest sisse astumas oma head sõpra, kes töötab kiirabis, mu olukord oli küll stabiliseerunud ja just mineku peal ei olnud, aga see pilk ja see vaikus, see jääb mulle vist igaveseks meelde. Tal oli selline nägu, nagu ma juba olekski manalateed läinud ja peale seda intsidenti ma mõistsin kui lähedaseks sellised olukorrad inimesi muudavad, sest me mõistame kaduvust.
Mulle on heidetud ette, et vaatamata oma sõbralikkusele ei lase ma uusi inimesi väga ligi või olen kuidagi pirtsakas jne. Vaadake, kui Teil on nii lai tutvusringkond nagu minul, siis mingi hetk sa hakkad selekteerima kellele sa oled siin elus vajalik, keda vajad sina, kellega on energiavahetus. Ma tahan, et mul oleks kalliste inimeste jaoks aega ja kui ma kulutan selle aja niisama poolvõõraste inimestega kuskil ära, siis ma ei pea seda eriti ratsionaalseks. Mul on väga kõrged standardid ja ma ei salgagi, et kuulda kategooriasse sõbrad, peab olema eriline inimene. Ma ei taha sellega öelda, et ära koputa mu uksele, kui Sa tunned, et sul on mind vaja, ma tahan sellega öelda oma sõpradele ja lähikondlastele, et ärge iial kahelge, et te olete erilised, asendamatud ja armastusväärsed. Ilma teieta poleks ma see kes ma olen, ilma teie toeta poleks ma nii kaugel kui ma olen. Ja pole päeva, kus ma teile ei mõtleks, kus ma ei usuks, loodaks ja unistaks koos teiega, sest mis muu saaks mulle veel rohkem rõõmu tuua kui minu lähedased, kelle unistused on täitunud, kelle näol sirab naeratus, kes on leidnud oma tee.
Ma nägin ühel õhtul vaimupilti, kus ma signeerisin oma äsja ilmunud raamatut ja minu süles istus väike blond tüdruk. Pole kahtlustki, et see oli Kathriin. Te ei tea kes ta on? Aeg annab aru! ;)
Ma olen seda blogi pidanud vist ligi 2 aastat juba ja ma tahan teile öelda, et ma siiralt usun seda, mis ma siia nende aastate jooksul kirja olen pannud. Ja kogu see kupatus ongi minu elu ja elukäik ja teie, armsad lugejad, olete kõige selle tunnistajateks. Minu läbikukkumised, õnnestumised ja neist õpitud elutarkused. Ma siiralt loodan, et olen suutnud teid mõnda asja panna vaatama uue pilguga, ma siiralt loodan, et olete mõnest minu veast õppinud ning soovin südamest, et need read on teid julgustanud elus otsima neid asju ja väärtusi, mida ühiskond vahel ära kipub unustama. Ärge kartke unistada, ärge kartke kukkuda, ärge kartke tundmatuid radu. Tänage universumit selle eest, mida teile on antud ja uskuge, et saabub ka see, mida olete oodanud. Usaldage oma südame häält, riskige kui eesmärk tundub siiras, armastage oma lähedasi ja andastega oma vaenlastele. Tihti on Teie teel vaid üks takistus – see olete te ise! Ületage end, miks mitte just täna!
Rahulikke jõule ja imelist uut aastat!
Minuga pole juba aastaid juhtunud seda, et tõusen kell pool 4 öösel üles ja tunnen vastupandamatut survet kirjutada. Praegu see juhtus.
Ma nägin just eriskummalist und, kuidas ma istusin oma kunagise klassiõe ja hea sõbranna Rinnu ja tema perega ümber laua ja arutasime kuidas ma samal päeval peaksin sõitma Türki. Mul nimelt oli ühe otsa pilet. Ja millegi pärast ma mõtlesin, et helistan ikka üle, kas kõik korras. Telefonis vastas mulle võõras hääl, et meil oli ju kokkulepe, et tuled augustis, et praegu pole siin midagi pakkuda. Mina ütlesin vaid, et mul on hirmkallis pilet ostetud ja pean tulema nagunii. Ka Riin ütles, et muidugi mine, et küll Sa leiad mingi töö ka kohapeal ja ära üldse põe, et nõme ju pilet raisku lasta. Lauda tagasi istudes oli keegi mu taldrikule kuhjanud kurki – ma vihkan värsket kurki! Ja unenägu lõppeski sellega, et ma ei osanud kuidagi viisakalt öelda, et kurki ma ju ei söö. Nii ma seal siis vastumeelselt sundisin end sööma, kuni minu õnneks unenägu ära lõppes.
Ometigi võib sellest unenäost otsida kahte tõde – on see siis see, et ma peaksin oma kohvrid pakkima ja minema kuhu Jumal juhatab ja seda määramata ajaks. Mulle ju meeldib jalga lasta, kui jalgealune tuliseks läheb. Siinkohal pean ma silmas seda, et mulle meeldib Eestimaa tolm jalgadelt pühkida, kui ma oma tunnetega hakkama ei saa või miski pole päris nii nagu mulle meeldiks.
Või sümboliseeris minu unenägu seda, mis oleks võinud minu elus teisiti minna. Sest suvel oli mul plaan just Türki minna. Mul oli juba töökoht põhimõtteliselt leitud, lennupiletite broneerimisest oli puudu vaid töökoha poolne kinnitus. Elukoht, kontaktisikud – kõik oli juba paigas. Ometigi ei tulnud seda kirja, mida ma ootasin. Oli see saatus? Tõele au andes ma ei torkinud ka ise väga, sest miski justkui hoidis mind siin kinni, ma ei tahtnud enam minna. Ja asi polnud selles, et mu sõbrad mind hullukeseks pidasid ja küsisid, et kuidas ma lähen enda arust ihuüksi kongusninade maale, et äkki sunnitakse mind prostituudiks hoopis jne. Seda ma ei kartnud, ma üldse kardan väheseid asju. Mõni oleks pidanud mind siis ka ogaraks, kui ma UK-s ihuüksi oma suure kohvriga öösel õiged ronge otsisin. Kohver oli nii raske, et ma ei jõudnud seda tegelikult üksi rongigi vinnata, ometigi ma sain hakkama, tahtejõudu peab olema. Ja mustad ei vägistanud mina ka ära. Lucky me! Ma nimelt arvan ja kohati ka tunnen, et mind keegi kaitseb ülevalt poolt. Kui ikka pole veel Sinu aeg, siis naljalt ei juhtu Sinuga midagi. Pealegi võtan ma elu ja surma küsimust suhteliselt lõdvalt – kui minek, siis minek.
Eniveis, ma nüüd mõtlen, mis oleks saanud, kui ma oleks suvel siiski saanud kirja, et kõik on valmis, võite tulla. Mis siis oleks teisiti olnud? Ma poleks iial saanud kõnet oma parimalt sõbrannalt, et keegi Janis Kukk reformierakonnast soovib minuga kohtuda. Ma poleks mitte iial asunud kandideerima volikokku ja sinna ka sisse saanud. Ma poleks mitte iial tutvunud kõigi nende võrratute inimestega kellega elu mind kokku viis ja kelle roll on olnud hindamatu. Just selle kampaania ajal ma suutsin end jälle leida ja oma loovuse taastada, sp tahtsin ma ju tegelikult Türki ka minna – ma olen loomeinimene, ma otsin inspiratsiooni, ma otsin elamusi.
Elu läks teisiti. Minu üks parimaid sõbrannasid kolis hiljuti Egiptusesse ja isegi kui ma seda endale tunnistada ei taha, siis ma ei usu, et ta sealt niipea naaseb, sest tema kiirvisiidi ajal Eestisse, ma nägin, et ta lausa kibeles tagasi. Talle meeldi seal ja ta on algusest peale teadnud, et ta läheb. Tal on hea töö, ootamas on õpingud hinnatud ülikoolis. Ta on eluga rahul. Nii nagu mina olen siin rahul.
Vahel on raske kuulata südame häält, vahel on suur segadus meie sees ja me ei suuda võtta ette suunda. Sellistel hetkedel tuleb mängu saatus – sulle kas antakse mingi võimalus või võetakse see ära.
Kui Sulle on määratud Eesti mees kogu oma kupatusega, siis pole Sul kongusninade maale asja, kui Sulle on aga määratud need kongusninad ja rosinasilmsed lapsed, siis ei suuda Sind ka piitsaga keegi siin Eestimaa pinnal kinni hoida.
Me keegi ei tea mis asi millekski hea on, me keegi ei tea miks on üks või teine inimene meie ellu määratud, ometigi pole tõde kunagi kaugel – tõde on tulevikus. Ja igal hommikul tõustes Sa avastad jälle midagi, saad järjekordse sõnumi elult endalt. Nagu mina täna öösel – ma olen siin ja ma teen seda mida ma teen, sest nii pidi minema.
Ärge kartke saatusel end juhtida, asjad lähevad nii nagu nad minema peavad. Kui ma oleks läinud kahtlus hinges, siis ma poleks ka eales õnnelik olnud. Inglismaale ma läksin naeratus näol ja nüüd ma näen, et seda oli mulle väga vaja. See polnud sugugi lihtne aasta. Ma ei räägi siinkohal koduigatsusest, ma räägin proovikivist inimsuhete näol, ma räägin oskusest üksi toime tulla, ma olin oma turvatsoonist väljas. Ometigi oli see aasta oluline, mitte kellelegi teisele, vaid just mulle.
Ja tol korral oli samuti mängus saatus ja minu tahe, ma tahtsin muutust, ma vajasin väljakutset. Kui Sul on raske ja Sa tunned, et oled iseenda vang, et Sul on ka endaga kahekesi ruumis raske, siis tee endale selgeks, mida Sa ootad, mis teeks Sind õnnelikuks. Ja küll elu teeb vajalikud korraldused. Kuula alati oma südame häält, sest südames on kaart, kus on kõik õiged rajad vastavalt märgistatud.
Mul ei olnud täna kõige parem päev ja kahtlemata tuleb meil kõigil ette aegu, kus inimesed polegi nii ilusad ja head ja lained jooksevad pea kohal kokku.
Hommikul sain kirja, et kuna mul on üks seminari kodutöö korralikult tegemata ( see lihtsalt jäi aega, mil ma olin kampaaniaga niivõrd hõivatud ), siis eksamile ma ei pääse ja selle tagajärjel jääb mul kevadel kool lõpetamata. Selline uudis ei rõõmustaks kedagi ja 3 pisarat valasin minagi. Sest mulle ei antud isegi võimalust midagi heastada.
Kui ma Tartust koju jõudsin, siis ma hakkasin asja üle järele mõtlema. Mõtlesin sellele, et millised raskused on mul lapsepõlves olnud, kuidas ma nendega tegelnud olen, kui palju need on mind tugevamaks muutnud ja siis mõtlesin headele asjadele oma elus, nt käis mul üleeile külas mu väike ristitütar. Ta on lihtsalt imearmas. Kui ikka üks väike inimene tuleb ja istub sulle sülle ja paneb pea sinu rinnale ja reaalselt te näete u 2- 3 korda aastas, siis see tema usaldus Sinu vastu teeb südame soojaks. Hommikul tõusime üles, panime muusika mängima ja tantsisime. Ma tõesti nautisin tema ja tema vanemate külaskäiku, sest nad on inimesed, keda ma saan 100% usaldada. Ja veidral kombel, alati kui nad tulevad, siis mul pole õppimiseks aega, aga tööd lähevad järgmisel päeval ülihästi. Mulle tundub, et mu ristitütar annab mulle mingit salapärast energiat.
Ja sellisel hetkel nagu täna, ma üritangi mõelda positiivsetele asjadele.
Mu sõbranna rääkis hiljuti, kuidas tema lapsepõlv möödus väga muretult, vanemad ei tülitsenud iialgi( vähemalt mitte laste ees) ja kõik sujus. Mina ei saa seda sama öelda, meie peres on väga tugevad isiksused ja kõik üritavad oma tahtmist läbi suruda, nii, et ma olen näinud pealt ikka igasugu tülisid. Ja ma olen alati mõelnud, et miks me inimesed nii tühiste asjade peale oma väärtuslikku aega raiskame. Miks me ei võta hetke, et kuulata. Ja miks inimesed ei suuda siiralt ja rahulikult rääkida mis neid vaevab, milleks on vaja seda kaastunnet tekitavat hala või vägivaldsust, et näidata võimu. Elu ei olegi õiglane ! Ja elult saad sa peksa, nii, et verd lahmab. Ma ei ütle Teile, et laske end peksta, ma ütlen, et selgrootus on see, kui halvas ei suudeta näha piskut positiivset.
Nagu ma eelpool mainisin, mul pole olnud kerge ja muretu lapsepõlv, aga asja positiivne külg on see, et see kõik on mind teinud tugevaks, kasvatanud iseloomu, teinud minust iseseisva inimese. Sest olgem ausad oma hädades oled Sa alati üksi. Sel hetkel, kui sa ehitad oma elu teiste õlule oled sa kaevanud endale haua.
Mu sõber ütles täna hästi:” Ma ei saa sind aidata ja ma ei hakka parastama, aga ma olen olemas”. Ja isegi kui Teil on sõbrad nagu seda on minul, siis tegelikult on enamikes olukordades nad siiski võimetud midagi tegema. See on moraalne tugi, aga igas muus mõttes pead sa oma sitast ise alati välja rabelema.
Elu on valik. Su teele veeretatakse takistus ja Sa pead otsustama, kas ma nutan silmad peast välja ja halan kui raske mul on, või ma muudan oma suhtumist probleemi. Kas tegelikult on erilist vahet, mis kuupäev on mu lõputunnistusel? Kas ma olen seetõttu loll ja saamatu, et ma ei saanud selle seminari asjaga hakkama? Ei, ma pole loll, ma sain selle teoreetilise leelotamise asemel keset poliitikute merd hoopis volikokku sisse. Ma vaatan probleemile silma ja ma ütlen endale, et see olukord on täpselt nii hull, kui hulluna ma seda võtan. Ma suhtun sellesse rahulikult, ma ei süüdista selles ei ennast ega teisi ja mõtlen asjadele, mis on olulisemad. Pealegi tõde ju on, et iga asi on millekski hea. Nüüd on 2 võimalust, kas olukord laheneb või tulebki mul natuke asju ümber korraldada. Aga ükskõik mis juhtub, see ei muuda mu elu. Loomulikult ma ei kaota lootust, aga ma ka ei pista pead liiva alla.
Eelmine nädal käsin ma kingijahil. Nagu alati viis see mind otse joones raamatu poodi, kus ma suutsin veeta 2 tundi. Ja püüdes leida kingitust teistele, leidsin ma ka midagi iseendale. Sanya Roman on kirjanik, kelle teos „Vaimne kasv” mulle sügavalt muljet avaldas, sest ta on üks väheseid, kelle sõnad panevad mind mõistma seda, et ma ei kujuta endale asju ette, vaid reaalselt ongi võimalik endaga tööd tehes jõuda punkti, kus sinu jaoks ongi elamine protsess, kus sa jõuad ühelt tasandilt teisele. Ma loen praegu raamatut „Ärkvelolekust tulenev vägi” ja ausalt öeldes tunnen ma jälle, et on midagi minu jaoks. Kõik vaatavad raamatut ju kaane järgi, selle rmt kaas ei avalda mitte mingit erilist muljet ja pealkirigi on esialgu veidi kummalisena mõjuv, aga ta jäi mulle silma. Siin raamatus on üks koht mis räägib sellest, et me kõik peaks tõusma negatiivsusest kõrgemale ja see ongi see, mida ma üritan oma elus teha.
Nii lihtne on ju alla vanduda, öelda, et kõik teevad mulle liiga ja elu on raske ja minu saatus ongi olla üks õnnetu hädaline siin suures maailmas. Ma võiksin siin otsast kurtma hakata ja te kõik tunneksite mulle kaasa ja haletseksite, aga milleks ? Keda see tegelikult huvitab, minus on väga lihtne kaastunnet äratada, aga kaastundest kellegi jaoks olemas olla – see on minu meelest laus lollus. Inimene peab eelkõige ise endaga hakkama saama, tahtma ise muutusi oma elus, leidma sisemise energia ja hakkama seesmiselt särama, siis tulevad tema ümber inimesed, kes siiralt armastavad, kes siiralt tahavad sinuga koos aega veeta.
Ma olen näinud oma elus inimesi, kes kipuvad kõike toimuvat teiste kaela ajama. U, et mul jäi noorus elamata, sest mul oli laps või u ma ei läinud oma mehe pärast ülikooli ja nüüd on mul kehv töökoht või nt mul pole enda jaoks üldse raha, sest kõik kulub laste koolitamiseks või olen üksik ja õnnetu ja keegi mind ei armasta ja inimesed on pahad. See on see koht, kus tuleks enesele silma vaadata. Sa oled ju ise oma valikud elus teinud, võib-olla oled sa läinud esialgu kergemana tunduvat teed mööda, võib-olla oled sa ise jätnud õigel ajal kaitsevahendid ostmata. Võib-olla Sa vingud nii palju, et inimesed ei tahagi Sinuga suhelda! Kõik, mis on Sinu elus halvasti, on sinu enda nägemus olukorrast või situatsioonist. Ja selle asemel, et teisi süüdistada ja arvata, et see toob lahendusi, peaks iga inimene küsima endalt – mida mina ise saan teha, et olukorda muuta, et ma oleksin endaga rahul ja seeläbi oleksid ka teised minuga rahul.
Sa võid olla ju koristaja, aga kui sa oma tööd ei armasta ja harjavarrega möödakäijaid peksad, siis ei soovi Sind keegi tunda. Aga kui sa armastad oma tööd, siis tulevad ja viskavad Sulle kõik käppa. Kui Sa oled stressis vaevlev miljonär, siis vaatamata rahale ei soovi Sinuga keegi suhelda, kui just mõni rahaahne bimbo teele ei juhtu. Tee seda, mida Sa armastad ja ära unusta, et homme Sind võib-olla pole, ära pinguta selle nimel, et olla homme õnnelik, ole seda juba täna!
Mul tegelikult aega kui sellist pole, ma olen haige, ma peaks puhkama, ma peaks lõputööd kirjutama, aga aega tuleb võtta. Siin ma nüüd olen, kirjutan oma blogi teadmata, kas see jutt üldse kedagi huvitab, aga ma teen seda enda jaoks, sest ma armastan seda. Ma võtan oma raamatu ja kosun seda ahmides nagu laps saiakesi süües. Ma armastan ju tegelikult elu, armastan inimesi enda ümber ja väärtustan seda aega, mis mulle on antud. Ma olen tänulik kõige eest, sh ka halva eest, sest need kivid on nagu hantel millega lihast treenid. Mida rohkem sa seda teed, seda tugevam sa oled.
Jõulud on ukse ees, jäta hetkeks kõrvale oma töö ja hobid, vaata enda kõrvale – seal on inimesed, need, kes on Sinu kõrval olnud heas ja halvas. Nemadki on tegelikult üksikud hinged, nemadki peavad ise endaga toime tulema, aga andke neile edasi see teadmine, mis ka poleks, te olete olemas – mitte kaastundest või haletsusest, te olete seal, sest teie armastus on siiras.
„Raha pole oluline” – ma ei tea mis värk selle lausega on, aga juba teine inimene üritas seda minu kaela määrida. Mina ei mäleta küll end ütlevat, et raha pole oluline, pigem ma olen öelnud, et raha pole peamine või et mind raha teemad ei huvita.
Millegi pärast on elu viinud mind kokku päris tihti materialistidega. Alustades mu oma emast. Järgmisena mu elukaaslane, siis üks mu hea sõber ja kergete kalduvustega ka teine sõber. Muidugi on neid inimesi kindlasti rohkem, aga nendega on kõige erksamad mälestused. Kes rabab nagu hull, kes räägib ainult rahast, kes ei julgenud naisega suhet tõsiseks ajada, sest auto maksis miljoni asemel 300 000 jne. Pluss siis sellised, kes ajavad musta äri, sest raha on ju nii oluline ja seda peab olema palju!!!
Kuna mulle tundub, et seda „Raha pole oluline” fraasi kasutatakse alati minu ründamiseks, siis ma natuke selgitaksin, mis värk mul selle raha teemaga siis on.
Kõik on saanud alguse lapsepõlvest, kus mul tõesti oli kõik olemas, aga nappis ema aega. Ja see on kindlasti üks põhjus, miks ma leian, et kvaliteetaeg on ikka märksa olulisem. Ärge jälle väänake mu sõnu, ma olen kõige eest väga tänulik ja ma ei ütle, et ma oleks olnud ka seda sorti laps, kes oleks kartulikoori söönud, aga see aeg on kujundanud minu väärtushinnanguid. Loomulikult sain ma tänu rahale käia toredates lastelaagrites ja mängida eriti kihvtide barbidaega. Aga ma siiski tunnen, et see ei kaalunud üles seda, kui ema ei saanud tulla mu kontserdile või kui ma olin kodus üllatuse teinud ja laua katnud ja kui ta siis helistas, et kuule, mul tulid tööasjad vahele, ma ei tea kuna ma tulen, siis ka need asjad on mulle meelde jäänud, sest ma olin ju õnnetu. Seega nii palju kui raha tõi rõõmu, tõi ta ka kurbust, sest täpselt nagu mu sõbergi ütles – „Raha on ju vaja teenida”. Aga mõelge kui palju olulisi tunde te veedate seda raha teenides. Taas kord kehtib siis minu elu tõde – kõik peab olema tasakaalus.
Loomulikult on oma osa ka ühiskonnal, tänapäeval peab olema igal tatil uhke mops taskus ja bränd peab vilkuma särgil, ja siis need vaesed vanemad, kes rabavad nagu segased, et jõmmude soove täita. See on tegelikult kurb nõiaring. Iga laps tahab olla pop, iga vanem tahab pakkuda parimat, aga mida vanemaks sa saad, seda rohkem sa taipad, et elu on kaduv väärtus ja see D&G särgike lendab prügikasti, aga koos veedetud hetked jäävad alatiseks meile.
Üks põhjus miks ma oma vanaisat väga kõrgelt hindasin ja pean teda siiani suurimaks meeseeskujuks oli põhjus, et ta kuidagi suutis seda tasakaalu hoida. Mul pole kunagi olnud väga odav maitse ja vanaisal polnud kunagi millestki kahju minu jaoks. Aga samas mul on nagu nii palju mälestusi temaga koos veedetud ajast ja need kaaluvad üles iga rahaühiku. Ta investeeris inimsuhetesse. Teine rahaga seonduv asi, mis mulle temas meeldis oli see, et ta ei ostnud mulle alati kõike ise. Vaid meil oli diil,et mina panen pool ja tema toetab teise poolega – nii ma ostsin endale oma esimese teleka, videomaki, ratta, süntesaatori jne. Ja ma ei tea mis värk sellega on, aga skorpionitel on alati raha, see tuleb kuidagi ise. Ma ei mõtle kunagi raha peale, see pole mu eesmärk, aga mul on elus väga harva olnud, et kohe ühtki krooni pole, ega tule. Mulle tundub, et sõnnidel tuleb see raha kohe väga raskelt kätte :) Aga samas tundub, et nad ka mõtlevad liiga palju sellele raha teemale. Vb pole ma lihtsalt nii mugavust armastav või materiaalseid väärtusi hindav ja siit ka meie erinevus, et miks nad märksa rohkem pingutama peavad.
Teine asi mis mulle rahaga seoses vastu karva käib on meeste arvamus, et meid naisi see jõledalt erutab. Selliseid naisi muidugi on, kes su tänavale kupatavad, kui Sa neile uut autot ei osta või luksuskorterit ei muretse, aga saage ükskord aru mina pole selline ja mulle pole vaja kellegi varade nimekirja. Ma ei taha teada! Mina nt oma rahaasjadest ei armasta üldse rääkida, mis see teiste asi on, kust kui palju jne. Ja mu vanaisa oli samasugune, isegi vanaema ei teadnud midagi, ma olin ainus inimene, kes tema rahaasju haldas ja teadis. Ja siiani ma tunnen, et ju ma olen usaldusväärne. See on hea tunne.
Aga mis puutub suhetesse, siis mul meenus üks tuttav, kes rääkis, kuidas ta naine oli läinud teise mehe juurde ja raudselt oli asi rahas. Mulle tundub, et tihti on see ka meeste enda kompleks. Miks ma peaksin sind armastades minema lihtsalt sellepärast teise mehe juurde, et tal on uhkem auto või ta on suurema firma juht. Minu jaoks on see lihtsalt loogika vastane. Siit moraal nr 2 : Ma iial ei eelista raha tõelisele armastusele. Loomulikult kui raha pole on probleeme rohkem, aga ma ei karda ka elu, sest ega see rikas poiss võib ka homme puupaljas olla ja kuidagi imelik oleks öelda, et kuule ma jätan su nüüd maha. Kui aga on armastus saadakse kõigest üle.
Aga ma tahtsingi jõuda selleni, et üks põhjus miks ma ei uuri iialgi kellegi materiaalset hetkeseisu on see, et mitte keegi ei saaks tulla oma klišeelise jutuga, et sa suhtled selle või teise inimesega raha pärast. Mul on kama mida inimesed küll arvavad, aga siis ma saan vähemalt iseendale öelda, et mina pole seda uurinud, mina ei teagi kellel kui palju raha on ja mina ei vali selle järgi ei tuttavaid, sõpru ega mehi.
Nüüd hakkate te kindlasti jälle mu sõnu väänama ja küsite, et noh, kas sul on siis mingid kirikurotid sõbrad või. Ei ole, sest ma hindan ka töökust ja sihikindlust ja ma leian, et inimesel peab olema nii töökoht, kui ta peaks olema natuke oma tagalat kindlustanud, see on loomulik, aga teate, kellegi ülemäärased miljonid pole küll info minu jaoks.
Nagu ma eelpool mainisin, mul on kallis maitse, ma ei hakka mängima kedagi, kes ma pole, jah, ma võin käia välja tuhandeid pesukomplekti eest, sest ma armastan ilusaid ja kvaliteetseid asju. Ma armastan väljas söömas käimist, ma ei viitsi nuudleid ju süüa igapäev ja kuna ma olen vallaline, siis pole mul erilist mõtet ka kodus praadi teha ja krt mul on ju liha isu, muidugi ma lähen restorani. Raud polt on minu teine auto volvo, jah ma tean see pole ökonoomne valik, aga ma armastan kiiruseid, stiili ja turvalisust. Jah, ma ei koliks elama üürikorterisse, kus seintel jooksevad prussakad ja tapeet on aastast 83. Ma olen ka inimene. Mul on ka nõrkused. Nii, et kindlasti pole mina öelnud, et raha pole oluline, aga seda, et raha ei kaalu teisi asju üles on küll minu sõnad. Ma ei saa raha eest tervist jah, ma võin saada ravimeid, aga üldjuhul ei jäta selles osas mind ka EV hätta. Ma ei saa osta armastust, kuigi raha võib aidata mul maksta juuksuriarvet, et ikka normaalne naisteturul välja näha. Rahaga ma ei saa võita oma laste austust, kuigi raha paneb neid kindlasti rohkem nööri mööda käima.
Ma läksin eile väga leili, kui volikogus räägiti, et puudega lapse hooldaja toetus on 500 eeku, seda juhul kui lapsevanem on töötu. Kujutlegem nüüd, et te olete jäänud koju, sest raske puudega laps vajab hooldamist, väga tihti 24/7 ja siis te saate 500 eeku. Ausalt öeldes ma leian, et see on ikka mõnitamine. Ma olen elu näinud ikka mõne koha pealt pisut rohkem kui mõned inimesed arvata oskavad. Ja ma tean väga hästi, mida tähendab kellegi hooldamine. See on hindamatu. Kui lihtne oleks anda oma laps ära, aga kui raske võib ühel emal seda teha olla ja kui ta siis jätab oma elus kõik muu kõrvale, tal ei saa ju töötada ( enamikel juhtudel), ta teeb raskemat tööd, kui meie kõik kokku ja sa saad 500 krooni. Saad endale tubli inimesena tordi preemiaks osta. Krt, kuhu me jõudnud oleme? Sellisel juhul ma küll ütlen, et raha on oluline. Neile, kes on elus kas hammasrataste vahele jäänud või keda EV mõnitab nenede inimeste panuse eest ühiskonda. Jah, aga Sina, kel Sul seisab 3 jeepi maja ees, sinu raha pärast ma tõesti ei muretse, ma pigem parem muretsen kas Sul on tervis hea, et kas sa oled olemas ka 10, 20 või 40 aasta pärast. Ma pigem muretsen kas su ümber on inimesed, kes sinust hoolivad ja sind armastavad, ma küsin, kas Sa oled õnnelik?
Minu arvates on raha olemasolu alati toonud jamasid, kohe pead sa vaagima mis põhjustel inimesed sinuga suhtlevad, alati läheb kismaks igasuguste päranditega. Ma tihtilugu vaatan, neid toredaid paksusid bemmivendasid, kel kuldkett kaelas ja jutt on selline, et intelligentsemal inimesel on raske keelt hammaste taga hoida. Ja siis ma vaatan neid toredaid ilusalongist väljunud bimbosid ja ma mõtlen, et sellise higikolliga iga õhtu seksida, et saaks bemmiga sõita ja rohkem küünekaunistusi, siis ma küll mõtlen, et ÕNN EI OLE RAHAS, õnn on armastuses – armastusega tuleb hea seks, armastusega tuleb motivatsioon ja inspiratsioon, kui seda juba on, siis tuleb ka raha, kui on armastus on ka harmooniline pereelu, kui on harmoonia on ka jaksu raskustest läbi minna, et saada see põhiline elus kätte – ehk katus peakohale ja söök lauale.
Sõbrad, otsige(või oodake) elus õnne ja armastust, raha tuleb ise, ikka sinna kus seda kõige enam vaja on.
Üks lisamärkus ka veel: ükskord on mul mu 3,4l volvo nagunii! Ja paksu jõmmut pole mulle vaja, ise teenin ja jõuan selle kõrvalt ka veel ise oma lapsed üles kasvatada ja hea õnne korral ka mõne Eesti mehe enda kõrval õnnelikuks teha, aga ärge väga lootke…vallalistega on maru kitsas.
Armastan!
Ma mõtisklesin täna teemal kuidas ja millel seisab suhe, kus puudub austus ja usaldus. Kas ilma nende kahe komponendita on võimalik rääkida armastusest?
Ma olen olnud koos valede inimestega, aga ma ausõna pole kunagi armastanud või olnud armunud inimesesse, kel puudub minu suhtes lugupidamine. Minu jaoks on see elementaarne.
Ja ma tõesti ei suuda mõista, kuidas on võimalik armastada meest, kes Sind nt peksab. Ma saan aru, et selliste inimestega elatakse koos olude sunnil, pole kuhugi minna või pole raha, et omaette hakkama saada jne, põhjuseid võib olla miljoneid. Aga öelda, et ma armastan kedagi, kes teeb mulle kas füüsiliselt või moraalselt haiget? Kas see ikka on armastus või on see pigem hirm?
Teine asi on austus. Mul tutvusringkonnas oli juhus kus ühel üritusel väikse tögamise käigus naine mehe konkreetselt perse saatis. Eks meil kõigil võib olla selliseid hetki, kus veri läheb keema ja öeldakse ehk asju mis ei ole kuigi sobilikud. Ma ei hakka siinkohal rääkima, et sobimatu on üleüldse naisel vägisõnu kasutada ja sellised asjad näitavad lastetoa puudumist, kuid siinkohal ütlen, et keegi meist pole eksimatu. Aga mis minu jaoks oli tol üritusel šokeeriv oli just see, et tegemist oli avaliku kohaga, Sa kannad kleiti ja siis kogu tutvusringkonna juures olekul saadad oma partneri teatud kohta. Andke andeks, aga minu jaoks oleks see olnud küll alandav. Esiteks see näitab milline on ühe paari suhtlustasand, teiseks näitab see lugupidamatust ümberkaudsete inimeste suhtes sh partneri ja kolmandaks, krt võtaks peske oma musta pesu kuskil mujal.
Mul meenus situatsioon oma eksiga, kes kunagi läks klubisse ja selleks ajaks kui mina sinna jõudsin, oli tüüp juba suht sooda ja vaatan siis, et ohoo minu noorhärra koos meela blondiiniga tantsu põrandal. Ümberringi juba pilgud koondusid, et mis nüüd juhtuma hakkab, sest teadupärast olen ma selline keevaline naisolevus, kes oma arvamust just hammaste taha ei pressi. Sisenesin tantsusaali, astusin amelejatele ligi , patsutasin neiu õlale ja ütlesin, et:” vabandage, kas ma tohin nüüd üle võtta, see on siin minu mees!” Tüüp pärast kodus ütles, et kuule mis värk oli, et kuidas Sa nii rahulikuks suutsid jääda, et kui mina oleks Sind niimoodi leidnud, siis ma oleks Sul näo täis sõimanud ja kutile peksa andnud. Aga vaadake, ma pean oluliseks oma väärikust ja kui tüüp tahab oma marki mingi harakaga hööritades täis teha, siis see on tema probleem, aga nii madalale ma elus ei lange, et hakkan keset tantsusaali kedagi sõimama või juustest kakkuma. Seda nimetatakse eneseväärikuseks ja enesekontrolliks. Jah, ma võin kodus omavahel küsida, et kuule ahv, millega sa hakkama said, aga ma iial ei hakka mingist tsirkust tegema, et mutid saaks hiljem linna peal lõugu lõksutada.
Ma olen avastanud enda jaoks uue huviala – paaride kommunikatsioon. Täna nt käisin ma lõunal tuttava paariga. Äärmiselt kosutav oli näha kaht inimest, kes ei ilatsenud nii, et mul oleks söögiisu ära läinud, kuid kõrvalt vaadates said aru, et inimeste vahel on siiras ja soe tunne ning lugupidamine. Naise käsi mehe põlvel, soojad pilgud teineteise suunas, üksteisele sõna andmine, keegi ei üritanud kedagi üle trumbata ja noormehe lahkudes andis ta neiule armsa musi laubale, mida peetakse üheks romantilisemaks ja aupalikumaks viisiks oma tundeid näidata. Ja kõige selle juures ei paistnud see grammigi võlts.
Muidugi mõista inimesi on erinevaid, nt minu sõbranna ütleb, et tema ei suuda avalikult suudelda v mehe kaisus istuda, et ta tunneb piinlikust, samas mina nt ei põe absoluutselt sellist asja ( ei ma ei ole ka sellist tüüpi, kes nüüd kelleralliga oksele ajab teisi), vaid ma annan alati märku, kes on minu partner, ei teki kahtlust, et huvitav kas need on niisama sõbrad v midagi enamat.
Tundub, et ma käitun oma sõpradega muidugi märksa soojemalt, kui mõni oma elukaaslasega. Igakord kellegagi kuhugi minnes kuulen ma jälle küsimusi või kommentaare. Nt oma parima sõbraga teatris käies sattusime endise pedagoogi kuulirahe alla:” Kas te olete nüüd koos?” Päris piinlik oli keset teatrit seletada, et ei me oleme kõigest sõbrad. Siis hiljuti teise sõbraga söömas käies, teatas teenindaja, et me oleme ikka nii armsad koos. Jällegi jäin ma lolli näoga nii sõpra kui teenindajat vaatama, mis mõttes armsad, sööme armsalt koos praadi? Kummaline on seegi, et igakord samas kohas einestades tuuakse kohe küünlad lauale ja pannakse romantiline plaat mängima ja lausa rõhutatakse, et loome teile romantikat. Okei, väga armas, ma tulin siiski seda praadi nautima, pole vaja nii palju pingutada – varsti saadetakse viiuldajad laua äärde ja pakutakse välja, et võiksime pulmalaua nende juures korraldada. Mul on muidugi hea meel, et ma kõigi meestega visuaalselt nii hästi kokku sobin.
Ma üldse ei saa aru, mida ma vallalise inimesena siis tegema pean. Emaga teatris ja spas ja shoppamas käima, no ei paku pinget, kui mul on oma kammraadidega hea, siis miks ma ei võiks nendega elu nautida. Nad on sõbrad ja minu jaoks on sõpruse ja suhte vahe väga väike – ma lihtsalt ei lasku nendega never füüsilisele tasandile.
Seksist rääkides, just ükspäev üritasin ühele kenale playboyle selgeks teha, mis värk siis sellega on, et ma ei võta tema soovitusi kuulda ja ei maga tema ega ka kellegi teisega. Ma olen seda 120 korda seletanud, et miks, aga mehed ikka ei saa aru. Seletan veel korra. Vaadake, Teie, mehed, te näete tutti ja isu tuleb ja tehakse ära ja keha saab mürkidest lahti ja tore oli. Aga mina naisena ( rõhutan, et see on individuaalne), ma nagu ei erutu lihtsalt riista peale. Sel suguorganil võiks olla ka huumorisoon ja suur süda ja 150 muud omadust. Ma ei naudi seksi, mis on üks paganama kuiv nühkimine, see on sama kui kodus harjavarrega jahmerdada. Mul käivad mõistus, süda ja suguorganid käsikäes. Kui mees suudab võita oma intelligentsiga minu tähelepanu, siis see viib selleni, et mul tekkivad tunded, kui mul on tunded, siis lähevad mul põlved nõrgaks ja üldse hakkab veri paremini liikuma. Mille tagajärjel hakkab mingi mees olend minu mõtetes ja peas figureerima ja selle tagajärjel suudabki ainult see mees ka mind niikaugele viia, et mul üldse isu tekiks. Üks mees – kõik 3 tasandit. Ja kui mul on see üks mees peas, siis ma ei kepi ju suvalise vennikesega, sest ma ei suuda küll seksida nii, et üks mees sees, teise südames. Saate nüüd aru? Kui mul pole tundeid, siis mu põlved pole nõrgad, siis te ei eruta mind ja siis ma ei seksi teiega? Kui raske on sellest aru saada? Meest peab ihaldama, kõik me oskame jalgu harki ajada, aga kui Sul on see kirefaktor sees, siis Sa oled metskass ja kui sa seda pole, siis surnud kiisu seksi pole küll kellelegi vaja. Ma olen rääkinud miljon ja 2 korda, et KLÕPS peab olema, okei, mõni mees suudab ka lihtsalt füüsilise tõmbega Su hulluks ajada, aga üldjuhul ja ma usun, et ma ei eksi kui ma arvan seda ka teiste naiste kohta, on nii, et kui on mees, kes on tõeline mees, siis oled Sa omadega igal tasandil sees ja see on kõige parem tunne ja ma ei hakka seda rikkuma juhufackiga, eriti tänapäeval kus see on ohtlik. Ma pigem suunan selle seksuaalenergia teistesse asjadesse, nt eneseharimisse, kiirustesse, muusikasse – kuhu iganes. Kvaliteet loeb.
Aga tules tagasi suhte põhitalade juurde ehk armastuse, austuse ja usalduse juurde, siis palun, palun, olge analüütilised, kui Sa ei usalda teist poolt, siis vaevalt see kunagi juhtuma hakkab, kui tema sind ei austa ja ei kohtle sind lugupidavalt, siis sel pole tulevikku ja küsi endalt otse, mis põhjustel koos ollakse, sest rutiin, harjumus, turvatunne need ei seostu mulle armastusega.
Üks mu tuttav, kõrgharidusega kaunitar on koos ühe tolgusega, kes ei käi tööl, elab ämma äia kulul, on pidevalt purjus ja paneb veel sajaga kõrvale ka – ja naisel on vaid üks vabandus –„Äkki ma jään üksikuks kui ma ta maha jätan”. Aga mina küsin, kas Sa sellist meest oma laste isaks soovid? Sa kardad üksi jääda, aga seda sa ei karda, et see mees käitub ka sinu lastega kunagi nii, kes siis süüa koju ostab, kui ämm ja äi ära kaovad, kes siis lapsi kasvatab, kui temal on järjekordne joomatuur?
Teate, kust kõik alguse saab? Austa ja pealugu iseendast, armasta iseennast ja siis tuleb ka kõik muu!
Igapäev kliendina ringi rännates näen ma ikka igasugu asju. Ma olen selline tüütu klient, kes ei talu kui teenindaja niisama leti taga istub ja sõrme imeb, kui ta siia tööle on palgatud, siis heaga olgu pädev ja tehku veidi tööd ka. Ega iseteenindavad kassad ka on olemas, nii, et sellepärast pole neid tooli soojendajaid küll vaja hoida. Tähtis on ikka just see, et ma saan teenindaja poole pöörduda kui mul on abi tarvis.
Näiteks tooksingi kaks kohta, kus olen saanud tõeliselt meeldiva teeninduse osaliseks, üks neist on Denim Dream, kus ma pole veel kordagi märganud ebapädevat teenindajat, kes oma eraelu tusa minu peal välja valaks, tead mind ei huvita kui Su koer on surnud või su mees sulle keppi ei anna – oma kodused mured jäta ikka koduseinte vahele, Sinu töö ongi naeratada ja kui Sa seda ei suuda, siis tööotsijad ootavad järjekorras ukse taga. Teine väga meeldiv kogemus oli Ideaal kosmeetikas, kus teenindaja üksipulki mulle lahti seletas milline ripsmedušš on kõige ostetum, milline jätab panda silmad, milline peab ka saunas vastu. Isegi juhataja tuli kaasa rääkima, sest minu lemmiktoode oli turult järsku kadunud ja peale seda kui ma hirmkallis duššis pettusin, tahtsin ma 100% kindel olla, et nüüd oleks ost õnnestunud. Ja kui mulle ikka ei meeldi, et pole kummihari v pole see või teine asi, siis müüja vot jooksebki või nahast välja. Aga ma ostsin lisaks vajaminevale vidinale ka veel 2 lõhna ja seda kindlalt põhjusel, et teenindus oli tasemel, mu tuju oli hea ja ma olin valmis oma rahakoti rauad avama.
Te ei pruugi seda uskuda, aga hea teenindus vb minu puhul tuua kuni 1000 kroonise lisa, nagu juhtus minuga UK-s juuksuris, mulle pakuti kohvi, joosti ette taha ja ma lihtsalt otsin tonni eest juuksehooldus vahendeid, sest ma tundsin, et ma lausa võlgnen seda neile, sest nemad olid teinud kõik, et mina rahul oleks, mina tahtsin neile kasumit teha. Nii, et armsad klienditeenindajad südamlik siirus võib Teie müüginumbreid oluliselt suurendada.
Eriti hindan ma söögikohti kus teenindaja on vastutulev, nt minu lemmikrestoranis Entris teatasin ma kord, et ma sooviksin rooga, mida pakuti seal 3a tagasi ja mida enam menüüs pole, kööki anti tellimus ja ma sain selle. Samamoodi on nt joogikaartiga, kui ma tahan glögi, siis see mulle ka kokku keedetakse ja kui mulle tehakse ka alati märkimisväärset alet, siis loomulikult istun ma tunnikese kauem ja tellin veel midagi, loomulikult toon ma ka kõik oma tuttavad sinna sööma – kallis restorani pidaja, hea teenindus, loob Sulle väärtuslikud püsikliendid. Tartus võib olla märksa laiema menüü ja parema interjööriga kohti, aga ma lähen ikka sinna, kus minusse suhtutakse lugupidavalt.
Täna läksin ma Tartu kaubamajja sooviga osta endale viisakat lühikest seelikut, kuna mulle ei sobi üle põlve seelik ja samas pean ma olema esinduslik, siis seda ma ka teenindajale mainisin. Teenindus oli super, tädi jooksis kõik riiulivahed läbi, kuigi ütles, et tegelikult pole Tartu Kaubamajas iial olnud ega ole ka praegu lühikesi kontoriseelikuid. Siinkohal ma ütlen:” Kuidas kuradi pärast te julgete end nimetada esindus kaubanduskeskuseks?” Kes Teile kaupa tellib? Mis mõttes müüte ainult üle põlve seelikuid? Hallo, ma olen 23 aastane, lühikeste jalgadega, miks ma pean kandma pikka seelikut? Ma läksin nii närvi – see Eesti kaubandus on ikka ajast ja arust!
Mis aga söögikohtadesse puutub, siis ütlen ausalt, mina ikka igas kohas küll jootraha ei jäta. Sõbranna töötas Werneris ja hänkis, et inimesed ei taha jätta jotsi ja ma samasugune mats, no halloo, miks ma pean jotsi jätma, kui ise vinnan leti juurest kohvi kätevärinal lauda. Päris iga naeratuse eest ma ka maksta ei jaksa, võin ka vastu naeratada ja kohvi kannust kruusi valamise eest aitäh öelda, see on ju su töö. Aga samas nt Panges käsutasin ma teenindajat, et tahan lauda vahetada ja tema tõi kõik söögid ja kannud jms üle, loomulikult oli see temast üliarmas ja loomulik, et jätan ka jootraha. Restoranis on see nagu tavapärane, kus on ikka lauateenindus jne, aga igas kohvikus saiakesi serveerivale müüjannale ma ka nüüd kümpi ei hakka viskama, seda enam, et ma ei kanna peaaegu kunagi sularaha kaasas. Poemüüja ka poes lõikab mulle vorsti, annaks äkki talle ka 5 eeku?
Eriti jubedaks pean ma aga Elioni ja Emt klienditeenindust, kord oli olukord kus 2 teenindajat hakkasid minu seljataga omavahel kirjakesi vahetama, no ma tahtsin öelda, et äkki kannatate kuna ma poest välja jõuan. Ja no kord uut monitori ostes Elionis ei suutnud see tädi koradgi naeratadagi, krt, ma teen talle korraliku käibe see mäksa molo unustab elementaarse viisakuse. Siuke asi ajab ikka halvalt närvi küll.
Täna siis kui seelikuost oli untsu läinud, mõtlesin, et tellin hoopis UK-st kleidi endale. Kuna ma olen seal elanud, siis tean mis firma asjad mulle sobivad ja mis suurused jne. Ja siis selgus, et stuffi saab ainult Soome tellida, et Eestit seal listis polnud. Okei, no kuna mul on lähikondlasi ka Soomes, siis mõtlesin, et tellin sinna aadressile. Aga siis järgmine häda – makstava krediitkaardi aadress peab olema sama mis postiadre. Ok, sellega sain ühele poole, et delivery adre vb teine olla, aga siis kui hakkasin panema arve aadressit, siis ei lase ta panna riigiks Eestit. Oh teate lollide maa!
Küll ei ole piisavalt pikki seelikuid, küll on Eesti nii tundmatu maa, et siia ei tooda kaupagi kohale, ma hakkan nudistiks ja talvel lasen rebaseid, et sooja hoidmiseks karva saada!
Eile õhtul saatis mu sõbranna mulle lingi kus rääkis, et tuleval ööl näeb vanarahvatarkuse andmetel unes oma tulevast. Öö saabus ja läksin mina siis magama ja hommikupoole ööd nägin väga veidrat unenägu - läksin mina autorooli, aga midagi oli seal väga valesti ja ma hakkasin autoga järve vajuma. Kuna ma ei oska ka ujuda, siis oli olukord minu jaoks suht kriitiline, aga õnneks saabus üks härra (vettehüppe eest 12 points) ja päästis mind. Rahu- nüüd te kindlasti arvate, et tegemist oli minu tulevase kaasaga, kahjuks või õnneks, aga nägin ma unes hoopis teise naise tulevast abikaasat (v noh mis Nastja nüüd mina olen), sest tüüp kargas veest välja, astus kaldal ootava naise juurde ja teatas, et vaatamata mingitele tingimustele on nad otsustanud surmani koos olla. Häh – isegi läägemat sorti Ameerika draama oleks romantilisemalt lõppenud. Aga kus minu prints on???
Aga see pole veel kõik. Täna oma lapsepõlve sõbrannaga kohtudes teatas ta, et oli mind samal ööl unes näinud – vaat kui põnev. Keegi oli mulle vibuga noole selga lasknud ja kõik kohad olid verd täis ja asi oli lõppenud haiglas. Paadunud romantikuna ma ikka vibu sõna kuuldes mõtlesin, et äkki tabas mind amore nool ( verine küll, aga keda see kotib, armastus ongi higi, veri ja pisarad), aga sõbranna arvas, et ma peaks hoopis ettevaatlik olema, et keegi üritab mulle ilmselt nuga selga lüüa. Veider on asja juures see, et ma tunnen isiklikult ainult ühte vibutajat. Rita – mis ma Sulle teinud olen?
Ma tahaks täna hirmsasti mehi harida – ma nimelt tahtsin öelda, et kui naisel voodis paariks sekundiks hing kinni jääb või ta värisema hakkab , siis ta pole kohe astmaatik või ta ei põe epilepsiat, vaid Sa olid ilmselt voodis päris hea – premeeri ennast millegagi :)
