Märka, tunnusta, armasta mind!

Kas te olete kunagi mõelnud, et kõik mida inimesed siin maailmas teevad, on selleks, et saada tähelepanu. Läbi tähelepanu saavad inimesed tunda, et nad on vajalikud, et neist hoolitakse, nad saavad selle läbi armastust. Teod ise aga jagunevad kaheks – positiivseteks ja negatiivseteks, jagunevad ka sedapidi, et on teadlikud käitumismustrid ning alateadlikud. 


Hea näide on see, et kui imikul on kõht täis ja mähku kuiv ning ta ikka põrgukisa teeb, siis on see tema viis paluda tähelepanu. Ta tahab tunda armastust ning turvatunnet. Ja see vajadus ei muutu tegelikult inimeses mitte kunagi. 


Mõni inimene teeb hommikust õhtuni ennastsalgavalt tööd, et tema oskusi märgataks või ta teeniks raha, mille läbi saada kas võimu, tunnustust, lähedust, mõni teeb sporti, et saada positiivset tähelepanu, imetlust, mõni läheb peksab klubis kellegi näo sodiks – ta saab vähemalt tähelepanu, ta teab, et sel viisil on ta vähemalt olemas, kardetud küll, kuid olemas. Mõni inimene otsustab olla haige (üldjuhul on see alateadlik), läbi haiguse saame taas öelda, et märka mind, armasta mind. 


Mõni teeb seltskonnas alati nalja, mängib lolli. See on tema viis pildis püsida. Mõni pritsib kommentaariumis sappi – ka temal on tegelikult tähelepanu puudus. Mõni kolistab ilusalonge pidi, et olla ilus, olla märgatud ning armastatud. 

Just armastuse defitsiit, selle loomupärane vajadus lükkab meid tegudele. Paneb meid käituma nii, nagu seda teeme. Ilus on mõelda, et ühel päeval saavad inimesed olla armastatud ilma selleks ohvreid toomata, ilma kurjust loomata. 


Olla armastatud lihtsalt sellepärast, et eksisteerin oleks ilmselt suurim privileeg. Olla armastatud ka siis, kui ma pole maailma kõige kiirem jooksja, maailma parim laulja, surmavalt haige. Iga inimene väärib ju tähelepanu, väärib armastust ja kui me seda tingimusteta pakume, vabastab see suurest stressist ja lubab inimestel olla nemad ise, teha seda, mis on südamelähedane, olla hea, olla terve. 


Kas tahaksid olla maailma kiirem jooksja ka siis, kui keegi seda ei teaks, ei näeks, kui Sa medalit ei saaks? Kas teeksid oma tööd ka siis, kui keegi Sulle selle eest ei maksaks? Kas oleksid haige ka siis, kui tunneksid päevast päeva, et Sind armastatakse niigi, et Sa ei vaja haletsust ning kaastunnet. Kas teeksid igal hommikul krohvi, kui mitte keegi Sind päeva jooksul ei näeks?  Kas oleksid õel ka siis, kui inimesed Sind niigi märkaks? Mõelgem sellele. Kas meid armastatakse tingimusteta, kas teeme seda ise? 


Kas Sinu lähdased ikka teavad, et nad ei pea tegema midagi halba, et saada Sinu tähelepanu, et nad ei pea kunagi pingutama, et olla armastatud. Kas Sa oled neile öelnud, et armastad neid niigi, kas oled neid piisavalt märganud? Kui me hakkame märkama ning armastama, siis ei pea keegi enam tegema midagi negatiivset või midagi, mis neid ennast õnnelikuks ei tee, siis saavad nad olla nemad ise, saavad nautida elu, tehagi asju sellepärast, et nad seda tõesti naudivad – teha iseenda rõõmuks.