Minu käest on aeg-ajalt ikka küsitud, et kuidas ma saan rääkida lastekasvatuse teemadel, kui mul endal lapsi pole. Olen alati vastanud, et aga olen ise ju laps olnud, seega näinud ka kuidas kasvatustöö toimub ja millised võtted toimivad. Ma juba lapsena jälgisin, kuidas erinevates perekondades asjad toimisid. Teismelisena nägin, millised minu kaaslased kaldusid teelt kõrvale, millised mitte. Ühesõnaga ma analüüsisin kõike ja kõiki.
Juhtusin täna nägema saadet Super Nanny, kus tavapäraselt tegeletakse väikelaste kasvatusega, sel korral oli aga keskmes perekond, kus oli probleem teismelistega. Täpsemalt oli luubi all ühe ema-tütre suhe. Mind puudutas see saade, sest suutsin tõmmata mitmeid paralleele oma lapsepõlvega. Ma sain probleemi vaadata läbi kõrvalseisja pilgu. Näha, mida võis mõelda ka minu oma ema ja tunda ära palju enese teismeea käitumismustreid.
Probleem seisneski selles, et tütar ei allunud distsipliinile, ema oli pidevalt endast väljas, laps oli silmnähtavalt häiritud ning tundis, et teda ei mõisteta, armastata ning väärtsutata. Pidev üksteise ründamine lõppes aina kasvava lõhega nende kahe vahel.
Olen alati öelnud, et kõik inimesed meie elus on kindlal põhjusel ja meil on vaja õppida. Nii nagu partnerlus ei toimi iseenesest, ei toimi ka meie suhted oma laste või vanematega nagu kellavärk, kui me ei tee sellega teadlikult tööd. Muidugi, on ka neid perekondi, kus asjad toimivadki loomulikult, aga kui on juba tekkinud probleemid, siis nagu ütleb ka Paavo Nõgene:”Probleemidega tuleb tegeleda kohe, muidu lähevad need hapuks”. Seda hapuks läinud asja olen ma näinud oma lapsepõlves ja näinud ka paljudes teistes peredes ja põhjuseks on tihti see, et ei osata kuskilt otsast alustada. Ei jõuta probleemi tuumani ja seetõttu ollakse abitud ka lahenduste leidmisel.
Lapsevanemana on meil teatud vastutus. Meil kui täiskasvanutel on kohustus tekkinud konflikte adekvaatselt lahendada. Mõtteviis, et ah ootan kuni kasvab oma teismeeast välja ja siis on kõik korras, pole lahendus. Kõik meie tegemata töö lööb välja tulevikus märksa valusamate tagajärgedena.
Teismeiga on meeletult vastuoluline. Ühest küljest me vajame tunnustust ja tähelepanu, teisest küljest ei tohi see muutuda selliseks äärmuslikuks poputamiseks ja avalikuks häbipostiks. Mitte ühelegi teismelisele ei meeldi, kui tema ema hakkab teda nüüd avalikult sõprade ees musitama või karjub akna peal,et olgu müts pähe pandud.
Kõige hullemad ongi äärmused – hoolimatus VS ülehooliminme. Minu isiklik seisukoht on olnud, et laps on indiviid – tal peabki olema õigus oma arvamusele, talle tulebki anda teatud vastutust, aga samal ajal on ta siiski noor ning vajab Teie nõu ning juhatust. See ei tohi olla pealepressiv, aga teie kohus on olla olemas, kui tal on mure. Põhjus miks paljud lapsed oma vanematele muredest ei räägi, ongi see, et sellega kaasneb hukkamõist, kriitika või tihtilugu ükskõiksus. “Oh, mis Sa ajad, see on tühine asi”. Tühine või mitte, aga lapse jaoks on see sel hetkel ikkagi mure. Ta on oma arengustaadiumis just sellel levelil ja vajab Teie nõu ning kui ta julgeb seda tunnistada ning veel enam, Teilt nõu küsida, siis juba see on tunnustust väärt.
Siit jõuamegi nende oluliste punktideni, mida ka saates välja toodi ja mida ma ise ülioluliseks pean. Ehk mida vanem peaks teadma ja mida laps tegelikult ootab.
A) Usu endasse! Sa oled hea vanem, Sa ei pea olema täiuslik, Sa ei pea teadma kõike, Sa ei pea oskama kõike, aga ära löö käega, ära lükka vastutust endalt ära. Sinu lapsed on tulnud Sind õpetama, nad on Sinu väljakutse ja Sinu triumf. Selleks, et olla parem vanem, pead õppima ennast armastama, looma teadlikult terve mina-pildi. Kui Sa oled katki, siis Sinu lapsed leiavad üles need kõige valusamad kohad ja vajutavad sinna – see viib Sind endast välja, see tekitab valu ja viha. Sinu, kui täiskasvanu kohus on sellele lõpp teha. Sa suudad seda vaid läbi töö iseendaga. Ma suutsin omal ajal enda ema täielikult endast välja ajada. Tema reaktsioon oli see, et ta läks oma tuppa ja ei suhelnud minuga. Mind see muidugi veel rohkem ärritas, lõpuks ma pritsisin sappi, olin solvunud, õnnetu ja sama endast väljas, kui mu emagi. Mingi hetk rahunesime muidugi mõlemad maha, aga see polnud lahendus. Me kunagi ei tegelenudki probleemi kaardistamise või lahenduste otsimisega. Tema tundis ilmselt, et ei saa lapsevanemana hakkama, see sundis teda veel enam kapselduma ja minus süvenes veel rohkem see tunne, et mind on ignoreeritud. Õnneks see ei lükanud mind muidugi sellele teele, et oleksin kuskile kehva seltskonda sattunud või hakanud mingeid lauslollusi tegema, et tähelepanu saada, aga minu puhul töötas see sisemise hävitajana. Üksi laps ei taha ju oma ema endast välja ajada ja ükski ema ei taha oma last õnnetuna näha, me lihtsalt ei osanud kumbki mõista lihtsaid asju.
B) Distsipliin oma laste suhtes ei tähenda, et oled karm või halb lapsevanem! Sinu kohus ongi neilt nõuda seda, et neil oleks austus nii Sinu, kui vanema suhtes kui ümbritsevate inimeste, looduse ning loomade suhtes. Et see austus oleks ka väljateenitud, pead jällegi tegema tööd iseendaga. Toon jälle näite oma elust. Kui mu ema käskis mul näiteks toa ära koristada, siis ma küll tegin seda, aga üldjuhul ma vilistasin kõigi tema käskude ning keeldude peale. Ja kuna temas oli tekkinud mingil määral kindlasti süütunne, kuna ta töökohustuste tõttu ei saanud minuga nii palju tegeleda, kui oleks ehk tarvilik, siis ta lasi mul sellega manipuleerida. Minu suhtumine oli, et aga miks ma peaks Sind kuulama, mis kasvataja Sa nüüd äkki oled siin. Samal ajal kui vanaisa oli selline, et kui tema ütles, siis ma ei hakanud isegi vaidlema. Ta oli hoidnud piitsa ja prääniku vahekorra tasakaalus ning seeläbi saanud minu austuse osaliseks. Kui Sa kord oled lasknud enesele pähe istuda, siis uskuge, ega ei ole lihtne lapsi ümberkasvatada. Seega nõua juba titest saadik korda ja leia selle kõrvale ka aega, et tunnustada last. Kui Sinus on palju süütunnet või Sa lükkad vastuse eneselt ära, siis tegelikult ei muutu midagi. Lõpuks võidki ise koristada neid tube. Sinu sõna lihtsalt ei maksa. Lapsed pole lollid, nad tajuvad, kui annad kontrolli käest, kiirelt võtavad nad selle üle. See on ka põhjus, miks tänapäeval on nii, et lapsed sülitavad vanemale näkku või saadavad nelja aastased neid kuskile koledasse kohta. See näitab seda, et oled olukorra üle kaotanud kontrolli. Tekib küsimus, kes on lapsevanem? Sina oled! Kui lähed endast välja, siis laps saab sellest jõudu juurde, ta näeb, et vajutas õigeid nuppe, ta tunnetab, et on saanud kontrolli enda kätte. Sinu asi pole mitte karjuda või nutta, vaid end kehtestada ning järjepidevalt nõuda korda. Kui laps saab aru, et Sina juhid mängu ja määrad reeglid, on ka kord majas.
C) Usalda oma last, usu temasse! Kui me ei lase oma lapsel tiibu sirutada, siis jääb ta igavesti lennuvõimetuks. Ma olen näinud perekondi, kus perepoeg sõidab järjest autosid sodiks ja vanemad tambivad selle lihtsalt kinni. Pojal aga ei kasva seeläbi ei vastutustunnet, ega respekti, vaid ta usubki, et kõik mis teen, teen vanematele, kes selle supi ikka ära söövad. Paraku elu pole enam nii lihtne, kui need vanemad enam ei jaksa seda koormat kanda või üldse ühel hetkel kaovad. Mis siis saab? Teine asi on usk oma lapsesse. Märka, tunnusta, aita. See üks hea sõna võib vahel anda märkimisväärseid tulemusi. See motiveerib just positiivses võtmes. Motiveeriv võib olla ka kriitika, aga kui see on pidev ja tekitab lapses alaväärsus tunnet, siis see kõik koguneb ja see ei anna oodatud tulemust.
D) Ja lõpetuseks kõige olulisem asi – ARMASTA. Ja seda loomulikult tingimusteta. Ära karda seda välja öelda, isegi kui see teismeline teeb nägusid, siis tegelikult ta tahab seda kuulda, tal on vaja seda kindluse ning turvatunnet. Õrnas eas toimib palju asju ja maailm tundub kohati hall ja jalgealune kõikuv. Seetõttu on oluline, et lapsel on midagi, millele ta saab kindel olla. See on see teadmine, et minu ema ja isa armastavad mind ka siis, kui ma eksin, kui ma pole klassi kõige parem õpilane, või jään jooksuvõistlusel neljandaks. Nad armastavad mind ka siis, kui julgen ise otsustada oma tuleviku ja eriala valikute üle üle või värvin nooruse hulluses oma pea punaseks. Nii nagu teie pole täiuslikud, ei ole seda kunagi ka teie lapsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar