Minu vanaema on tuntud oma krõbedate ütlemiste poolest. Täna sain lausa ämbriga külma vett krae vahele. Ma tänan teda selle eest! Ma leian, et kõik, mis Sulle öeldakse, olgu head või halba tuleb Sulle kasuks, õpetab ja sunnib Sind eluga tõtt vaatama.
"Sa oled juba ligi 30 aastane ja Sa pole mitte midagi suutnud ära otsustada - kus Sa elada tahad, keda Sa meheks tahad, mis tööd Sa teed."
Kõlas päris karmilt. Ja ma ei saa ju väita, et ta eksiks. Tõsi ta ju on, iseasi, mis määraja see 30 nüüd on. Aga miks see on nii? Kas ma olen otsustusvõimetu? Ei julgeks nagu seda väita, sest mind tuntakse just minu kiire otsustusvõime poolest, väga vähesed, kes suudavad mingites olulistes küsimustes nii kiiresti otsuse langetada, kui mina seda teen.
Kas ma olen siis argpüks? Kas ma kardan riskida, proovida ning katsetada? Jällegi tundub see justkui ülekohtune, sest olen ju elanud erinevates linnades, isegi piiri taga, ka suhteid olen enesele lubanud – lubanud inimlikku eksimist. Aga fakt on ka see, et kiire otsustamine tähendab minu puhul alati seda, et jõuan kiirelt otsusele, mida ma EI TAHA, mitte ma ei jõua selleni, et vot, see ongi see. Äkki siia ongi koer maetud? Eitan elu, selle asemel, et kõigele JAH öelda ja seega JAHi väärivaid asju juurde luua?
Ainuke asi, mis on tänaseks päevaks paika on loksunud, on see, et kirjutamine on minu kirg ja kutsumus. Vanaema tunneb küll ilmselt selle üle uhkust, kuid näeb, et ega see sisse ei taha hästi tuua. Vanasti ajas ta seda selle kaela, et mul pole veel kõrgharidus käes, kõik ootasid seda minu lõputunnistust, nagu see teeks imesid. Ei teinud!
Variant oleks oma ajakirjaniku paberitega minna tööle mõnda vahvasse toimetusse – pakkumisi on ju tehtud. See pole mulle sobinud. Kas ma olen laisk? Ilmselt. Minu meelest teha tööd, mis Sind ei eruta on kõige hullem enesepiinamine üldse. Aga miks see ajakirjandus mind siis enam ei eruta? Sest minu jaoks kaob loomingu võlu, kui Sa PEAD midagi tegema, kui keegi ütleb Sulle, et selleks kellaajaks olgu lugu valmis. Sellise suhtumisega võib aga normaalne inimene lõpetada kuuse all, kas ma lõpetan ka kuuse all?
Ja mis case siis selle elukoha ja mehega on? Ma olen käinud ja näinud nii linnasid, riike kui mehi, aga ma pole tundnud seda tunnet, et vot see on minu kodu, siin ma tahan juured alla ajada, nii nagu ma pole tundnud, et see ongi see härra õige ja nüüd torman abieluranda ja hakkan lapsi tegema. Tiina Tiitus rääkis oma loengus väga õieti, et inimesed astuvad tihti suhtesse, sest nad tunnevad, et ah, ega midagi paremat nagunii ei tule ja võtame siis selle ära, mis parasjagu letil on. Ma saan ju mõistusega aru, et vanus surub peale ja tähtsad otsused on tarvis ära teha, aga see ei paista mind morjendavat.
Ma olen seda tihti mõelnud, et kas elu on otsus või äratundmine? Kas see käibki nii, et võtan maailmakaardi ette ja siis mõtlen ja kaalun, et kus oleks tore elada või eksisteerib siiski see müstiline tunne ja teadmine, kui Sa kord oled oma eluga jõudnud sinna punkti, kus Sul lubatakse mõista ja ära tunda?
Ma olen seda väga tihti öelnud, et ma pole mingi maailmatark, ka mina tunnen end kohati kõige suurema luuserina, samal ajal on minus mingi asi, mis ütleb, et Sa ei pea kiirustama, elu kannab Sinu eest hoolt, iga asja jaoks on oma aeg. Äkki on mulle neid erinevaid töid, elukohti ja suhteid vaja? Äkki need on tulnud mind õpetama?
Kumb on siis hullem, kas lasta otsustusvõimetult elu mööda või teha valed otsused ja siis kannatada nende küüsis? Kuidas ma saan teha mingit otsust, kui mul puudub sisemine kinnitus, et see või teine on õige. Mu süda ütleb, et see on võimalik, et ärkad ühel hommikul ja Sul on vastused, mida Sulle varem ei näidatud, sest Sa polnud selleks valmis, sest Sul oli vaja veel midagi kogeda.
Ma olen selline naljakas inimene, et tunnen end kõikjal nagu kodus, samas pole ma hingerahu leidnud veel kuskil. Armastan kõiki inimesu, samas pole ära tundnud seda, kes neist kõigist eristuks. Vähemalt on mul minu kirjutamine – selle kohta on mu sisetunne küll öelnud, et:”Tüdruk, see on Sinu kutsumus, Sinu õnneallikas, Sinu missioon.”
Ühel päeval asendub teadmatus teadmistega, ühel päeval ma ei pea muretsema, et kas minu kirg ka mind toidab, ühel päeval ma ei pea kahtlema, et kas see on minu koht, ühel päeval ma tean täpselt, miks ma pidin nõnda kannatlik olema.
Seniks aga, grämps, ma näitan Sulle, et süda juhib mind ja ainult tõeni, ainult külluseni, ainult kõrgeima valguseni!
1 kommentaar:
Me teeme otsuseid selle vähese informatsiooni ajel, mis meil tol hetkel on - sisetunne, võimalused ja välisinfo. Seda, kas otsus on õige või vale, saame teada alles siis , kui otsus on tehtud. Kui otsus oli õige, siis naudime, oleme õnnelikud. Kui otsus oli vale, siis saame uue kogemuse,õppetunni, oleme tänulikud ning liigume edasi. Mind aitab see arusaam. Me pole kõik ennustajad ning ei peagi tuleviku ette teadma ning kellegi teise järgi elamine teeb ainult õnnetuks.
Postita kommentaar