Üks kiri elust enesest

Kõik meie suhted saavad alguse suhtest iseendaga. Kohtusin mõni aeg tagasi ühe võrratu inimesega. Kõrvalvaatajatele on ta alati tundunud ehk pisut üleolev või kinnine, aga see on vaid kuvand, mille ta on mingil mõistmatul põhjusel ise loonud. Mina näen selle maski taga üht üüratult erilist inimest, kelle sees tuksub suur ja imeline süda, kes seab alati oma sõbrad ja lähedased endast ettepoole. 


Näen teda kõrvalt jälgides, kuidas hirm hoiab teda tagasi, hirm hukkamõistu ja hülgamise ees. Ta klammerdub tugevalt kõige külge, mis pakub talle natukenegi turvatunnet. Olgu see siis töö, suhe või hobi. Ta pingutab alati nii, et veri ninast väljas, aga ei luba seejuures maailmal enesele midagi vastutasuks pakkuda. 


Ma näen, et kuigi ta püüab armastada kõiki teisi, teha kõike teiste heaks, on ta unarusse jätnud iseenda. Miks ta ei suuda end armastada, miks ta tunneb end alati ebatäiuslikuna? Miks ta nii väga kardab eksida? Ma tahaksin teada, mis on ometi juhtunud, et ta tunneb, et peab olema täiuslik või kes on talle öelnud, et ta juba pole seda, lihtsalt sellena, kes ta on?


Ma tahaksin, et ta suudaks kasvõi kordki elus end näha läbi minu silmade. Ma tahaksin, et julgeks olla tema ise, et ta julgeks eksida, julgeks olla inimene. Ma soovin, et ta mõistaks, et perfektsionism on vaid illusioon ja kui me püüame näida täiuslikud, siis see on vaid näitemäng ja me ei jõuagi kunagi oma tõelise allikani, sest me ei luba enesele arengut, mida võimaldab meil just inimeseks olemise kunst. 


Ma näen selles inimeses nii tohutut potentsiaali, mis on justkui paisu taga kinni. Ta võiks olla imeline armastaja, ta võiks olla liider ning teerajaja, temas on seda sihikindlust ning jõudu, et muuta maailma, aga see kõik jääb selle taha, et ta ise veel pole osanud end näha selles rollis. Ta teeb kõike südamega, aga tegelikkuses ta ei usu, et ta võikski olla parim. Ta ei usu, et ta ongi seda, et ta ongi Universumi täiuslik looming – juba täna, siin ja praegu. 


Olen olnud tunnistajaks, kui see sama inimene on ühenduses oma allikaga, see on olnud kõige lummavam vaatepilt.  Olen näinud, kui tema ümber pole inimesi, kellega end võrrelda, kui tema kõrval pole inimesi, keda päästa, kui pole neid, kes hukka mõistavad. Näinud siis, kui ta julgeb olla tema ise. Näinud hetki, kui ta ei kahtle, vaid teab, näinud hetki, kus ta ei põe, vaid julgeb olla tema ise, näinud hetki, kus ta teab vastuseid kõigile küsimustele ja järgib oma südant, elab iseendale, elab nii, et ta ei muretse, mida keegi teine mõtleb või tunneb. 


Kui Sa seda kunagi loed ja end ära tunned, siis pea meeles, et väärid parimat, mida universumil pakkuda on, väärid, et Sind armastatakse  tingimusteta, just sellena, kes oled. 


Palun tule, tule võta mu silmad ja vaata end läbi mu silmade. Kas Sa oled näinud varem kedagi nii hoolivat, oled Sa kunagi näinud kedagi kunagi nii pühendunult töötamas, oled Sa näinud kedagi, kes niivõrd palju innustaks oma sõpru ja kolleege, kedagi, kes nii väga hooliks ja väärtustaks oma lähedasi? Palun hakka seda inimest armastama! Palun anna talle puhkust! Anna talle asu ja ütle talle, et ta võib selle maski nüüd nurka visata ning näidata kogu maailmale oma tõelist olemust. 


Unusta need, kes iganes on Sind maha tallanud, unusta need, kes pole Sinusse uskunud, unusta need, kes pole Sind armastanud nii nagu oled, need, kes pole pidanud Sind täiuslikuks, need, kes on kärpinud Sinu tiibu. Sa oled unistaja, oled looja, oled armastaja, oled täiuslik iseendana !  

Aitäh, et tulid, et oled!