FB mängis mulle hiljuti väikse vimpka ja avastasin terve portsu lugejate kirju, mida ma polnud näinudki. Ehk kui te kirjutate minu isiklikul kontol, siis kuna te pole minu sõbralistis, viskab FB need kirjad kuhugi teise kasti, mida ma polnud kunagi vaadanud. Igatahes sain sisustada ühe õhtu huvitavate lugudega elust enesest ja ausalt öeldes paneb mind ikka hämmastama, kui sarnased on täiesti erinevate inimeste elud. Oled Sa noor või vana, Põlvast või Paidest, jõukas või elad väga tagasihoidlikult – mured ja rõõmud, seda eriti suhetetandril on kõigil samad.
Üks kiri, mis pani mind sügavalt mõtlema elu ja tuleviku üle ning mis meenutas mulle tegelikult lugusid ka minu lähedaste tutvusringkonnast rääkis taaskord topelteludest. Seekord oli juttu naisest, kes elab koos oma lapse isaga, kuid kel on suhe teise mehega. Suhteliselt klassikaline case. Erinevused nendel lugudel seisnevad enamasti selles, et armuke on kas avalik või hiilitakse nurgataguseid pidi. Ma ei pea kumbagi käitumismalli õigeks, samal ajal ei tõtta ma ka kedagi hukka mõistma, sest lugusid onju erinevaid, aga kui me võtame selle versiooni, kus armuke on avalik ja loosse on segatud lapsed, siis ma tahaks mõista, aga ma ei mõista. Kui Sinu suhe on karil, siis ole naine ja tee see samm ning mine ametlikult lahku, aga mis tunne peaks olema lastel, kui issi/emme elavad “õnnelikult” koos ja siis on veel mingi onu või tädi kuskil. Mis eeskuju me õigepoolest oma lastele soovime näidata? Mida me õpetame? Otsustusvõimetust? Valetamist? Teise inimese mitte austamist?
Loomulikult võib elus kõike ette tulla, armastusel pole garantiid, inimesed võivad muutuda, inimesed võivad lahku kasvada, aga sellisel juhul tuleb ka võtta vastutus ja teha mingid sammud. Kas sel lapsel on siis meeldiv, kui lastevanemate koosolekul käib emme selle mehega, kellega ta koos elab, aga õhtusel külapeol miilustab mõne teise pere perepea seltsis? Ok, naine ei väärtusta ennast või oma meest, aga lapsed? Mis see nende sisemaailmaga teeb? Mis oskused ning mustrid see neile kaasa annab tulevaseks eluks?
Sõitsin täna ühel külavahe teel ja mõtlesin sellele kirjale ja sarnastele olukordadele ja ma pidasin lihtsalt auo kinni, sest ma tundsin, et pisar valgub silmanurka ja ma lihtsalt palvetasin. Palvetasin selle eest, et mul oleks võimalus oma elu jagada ja oma lapsi kasvatada inimesega, kelle kõrval ma ei tunne end iial nii üksikuna, et pean lohutust mujalt otsima, kellega seks pole kunagi nii kohutav, et himustaks hirmsasti kellegi võõra vara või suvalist playboyd baarileti tagant, kellega oleks usaldus nii suur, et ei peaks oma hingeelu jagama eelisjärjekorras väljaspool kodu, kelle vastu on austus nii suur, et teise inimese katuse all elades ei tekiks isegi kisatust mingeid mänge mängida, kelle armastus oleks nii sügav, et ei peaks seda kerjama veel lisaks kuskilt mujalt. Ma tõesti ei sooviks elada vales – vales iseendale või teisele, ma ei taha elada nii, et minu lastel oleks minu pärast piinlik ja minu teod teeksid haiget minu lähedastele. Ma ei taha elada elu, kus ma ei tunne kellegi vastu nii tugevat tunnet, et teha kindla südamega otsus.
Ma tunnen tugevamalt, kui eales varem, et ma tahaksin enda kõrval näha inimest, kellel on väärtushinnangud ning põhimõtted, kes on siiras ja kellel on julgust olla aus iseeenda ja elu vastu. Ma tunnen väga selgelt, mida ma soovin pakkuda oma lastele – ma ei tahagi, et nad elaksid mingis roosamannavahus või üleidealiseeritud maailmas, vaid ma tahan, et neil oleks võimalus elada nii, et nad tunnevad, et neil on turvatunne ja ma leian, et seda saab pakkuda vaid läbi aususe ning armastuse, läbi austuse ning usalduse.
Kuhu meie ühiskond on jõudnud? Kõik pistavad oma pea liiva alla, ei tunnista, mis toimub meie hinges, südames, suhetes ning koduseinte vahel. Valetame endale, oma lastele, oma partnerile. Otsime armastust, aga määrime ise selle nime.
Elus ei lähe kunagi kõik päris nii, nagu me oleme unistanud või lootnud, aga see pole vabandus, et mitte võtta vastutust, teha otsuseid, olla siiras ning aus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar