kolmapäev, jaanuar 30, 2013

Rihm ei kasvata, rihm karistab


Juhtusin ühe oma sõbra FB seinal hiljuti lugema vestlust teemal, et kuidas tänapäeva väänikuid ikka kasvatama peaks. Eks teema oli muutunud aktuaalseks tänu sellele, mis toimub tänapäeva koolides. Kes arvas, et lapsed vajavad korralikult vitsa ja nõuka korda, kes leidis, et tänapäeva vanemad oma lapsed just nõuka aegsete kasvatusmeetoditega tuksi keeravadki. 


Olen sellele teemale viimastel aegadel palju mõelnud, sest juhtusin hiljuti seltskonda, kus üks ema kurtis, kuidas tema jõud ei käi üle oma paari aastasest lapsest, kes on kodus nagu pisike terrorist. Kui lapsele ütled, et kui Sa kohe ei lõpeta, võtan Su mänguasja ära, siis laps teatavat seepeale, et:”Võta!” Nii ongi selle pere garaaž juba ammu pilgeni täis konfiskeeritud mänguasju. Keelamine ei paista mõjuvat. Kui põnnile miski enam ei meeldi või ema talle liiga närvidele käib, siis ta lihtsalt sülitavat näkku. Kah asi, et päev aega välja ei lubata. Ka pole väänikule  võõrad vägisõnad, mille abil oma üleolekut näidata.


Kuulasin seda juttu ja mul ihukarvad tõusid püsti. Kujutasin selgelt ette, mis oleks minuga tehtud, kui oleksin julenud oma esivanemaid perse saata, neile näkku sülitada või sõnakuulmatu olla. Ja vähem hirmutavam ei tundunud ka mõte, kui minu enda lapsed minuga nii käituks Tundes ennast, siis ma keeks ilmselt niimoodi üle, et mu laps ei julgeks enam 30 aastat toast välja tulla. Ka seal peres aitavat ainult üks asi – rihm! “Rihma saad!” “Eiiii, rihma ei taha!” 


Mina sain elus vitsa vist ainult korra või paar. Sellest piisas. Aga ma näen kõrvalvaatajana mitut olulist viga, mida lapsevanemad teevad. Vits on tagajärgedega tegelemine. Aga miks need lapsed ikkagi on sellised metsalised? 


Minu vanaisa ütles kunagi kord väga õieti. Miks peaks laps kuulama lapsevanemat, kelle teod ning sõnad ei klapi? Toon näite. Isa on keelanud tütrel suitsetamise  ja karistab tütart vahelejäämise korral. Isa ise on aga suitsetaja. Me ei saa oma lapsi kasvatada pelgalt sõnadega, vaid vanematena peame olema ise eeskujuks. Kui mina petan, valetan ja taplen poe õue peal, siis ma võin ju rääkida küll oma lastele, et tuleb aus ja heatahtlik olla, aga see ei tööta. Mis suitsetamisse puutub, siis mina isegi ei tahtnud konitamist kunagi proovida, vaatamata sellele, et sõbrad murdeeas seda kõik kole popiks pidasid. Miks? Sest minu peres oli see tabu. Ja tabu mitte lihtsalt jutumullis, vaid reaalselt mitte keegi ei suitsetanudki. Mulle oli see eeskujuks, ma ei tahtnud olla kehvem. Tahtsin ka näidata, et julgen eristuda massist, julgen öelda EI. Aga kui kodus on suitsetamine on IN , siis laps paratamatult võtab seda suhtumist ka üle, kopeerib oma vanemaid. 


Teisisõnu, ma leian, et paljude laste puhul me ei saa neile pahaks panna nende käitumismustreid, asi on lihtsalt selles, et neil puuduvad positiivsed eeskujud. Tänapäeva lapsed kasvavad ju isepäi - vanaemad on pikki päevi tööl, närvilised ning väsinud. Selleks, et lapses kasvaks austus ning armastus, selleks on talle seda vaja anda. Meie lapsed läbi oma käitumise tegelikult otsivad tähelepanu. Kui vaikselt istudes ja hea laps olles ei panda sind tähele, siis mürgeldajal on tähelepanu märksa lihtsam saada. 


Üheks probleemiks, mida ka meie näiteperekonna juures täheldasin, on lapsevanemate kas kujunemata või eri suunas väljakujunenud kasvatuspõhimõtted. Kui vanemad väga oluliselt eristuvad ning ei suuda omavahel kokku leppida, kuidas lapsi kasvatama peaks, siis väiksed väänikud oskavad seda imehästi ära kasutada. Näiteks minu endagi puhul on see, et mul on väga selge visioon kuidas ma tahan, et minu lapsed oleksid kasvatatud ja ausalt öeldes ma tõsiselt mõtlen alati, et kes on see isik, kellega lapsi saada. Tore küll, kui on vahva partner, aga kui tema näiteks on laste kasvatamises seda meelt, et poes ostame nõudmise peale kommi ja reaalse kasvatamine käib läbi selle, et pistan lapsele eurod pihku ja olengi hea lapsevanem, siis sorry, ma parem kasvataksin oma lapsi üksi. Mulle pole seda vaja, et emme on paha, emme nõuab, keelab, palub ja issi on siis see hea, kes ainult mänguasju koju toob. Mul ei ole vaja, et issi oskab rihma pükste pealt maha võtta, aga seda ei ole, et viin lapse parki, õpetan, suunan ning KASVATAN temast inimese ehk pakun väärt eeskuju ja isa armastust. Ma ei taha oma lastele isa, kes on nii uhke, et ei suuda öelda, et ma armastan Sind, ma ei taha lastele isa, kes ei suuda olla tasakaalukas kuulaja ja nõuandja. Minu meelest on see nii oluline, et lapsel on ema ja isa ja need ema ja isa pole nagu siga ja kägu või paha ment ja hea ment, vaid tehakse koostööd ja lapsel on piirid selged. Ei ole nii, et emme lubab, issi ei luba, vaid emme ja issi räägivad omavahel asjad kokku ja laps saab selge signaali, mis on OK ja mis pole. Lapsed vajavad stabiilsust, konkreetsust, positiivset tähelepanu ja mõistmist. Tihti, me lapsevanematena oskame märgata, kui miski on halvasti, aga kuhu jääb tunnustus? Iga laps vajab, et tema kasvõi pisikesi edusammegi märgatakse, et teda tunnustatakse, et vanem näitab, et talle läheb korda. Märgakem oma lapsi! 


Mul on kahju tegelikult, et meie ühiskonnas on nii palju lapsi, keda peabki rihmaga piitsutama, paraku ei pea minagi seda õigeks kasvatuseks. Teisalt ma leian, et täielik vabakasvatus pole ka lahendus. Lapsed ei saa ega peagi ise kasvama, vaid nad vajavad hoolt ja armastust, pühendumist, suunamist ja reaalseid EESKUJUSID, mitte teoreetilisi targutajaid. 


Kui Sina lööd last, õpib ta vaid lööma, kui Sina kasutad omavahelises vestluses sobimatut sõnavara, võtab selle üle ka laps, kui Sul pole aega, et selgitada lapsele, mis on hea ja halb, siis hiljem seda selgitustööd rihmaga teha on ka pisut ülekohtune. Koni hambus lapsele pidada moraali suitsetamise kahjulikkusest on lame. Loota, et laps Sinusse hästi suhtub, kui Sul pole olnud aega tema muret kuulata või teda kallistada on naiivne. Asjata ei öelda KASVATUSMEETODID. Lapsi tulebki kasvatada, paraku on lapsevanemad selle vist ära unustanud ja arvavad ekslikult, et lapsed peaksidki ise kasvama. Rihmaga ei kasvata, rihmaga saab karistada. Aga tihti vääriksid seda rihma lapsevanemad ise, et meelde tuletada – HOOLI, MÄRKA, SUUNA, AITA, RÄÄGI, KALLISTA, ARMASTA. Ole olemas! 

Kommentaare ei ole: