Eestlase hukutav kangus

”Kangus viib meid olulistest asjadest eemale”- Jaan Tammsalu 

Mul on üüratult lai tutvusringkond ja tripin tihti mööda Eestit, et ikka kontakti hoida ja ja eludega end kursis hoida. Tassike teed ja mõnus vestlusõhtu on ikka midagi muud, kui facebooki chatis kiirülevaateid teha. 

Mured ja rõõmud on kõikjal sarnased. Üks teema millest on juttu olnud nii minu enda kodu köögilaua taga, kui ka paljude tuttavate ning sõpradega siin ja seal Eesti otsas on kangus. Eestlase kangus. See sama kangus, mis sunnib meid uskuma, et on ainult üks tõde – minu tõde, et on ainult üks õige arvamus – minu arvamus. See sama kangus, mis ei luba meil kallist inimest emmata ega öelda talle lihtsad sõnad “Ma armastan Sind”. See sama kangus, mis paneb meid ühel hetkel kibedaid pisaraid valama, sest keegi on meie seast lahkunud ja ilusad sõnad jäidki ütlemata või on keegi meie kõrvalt lahkunud, sest olete oma “õige arvamusega” lämmatanud teise inimese elujõu või jätnud ta ilma inimlikust hellusest ja hoolest ja ta on suundunud seda mujalt otsima. 


Ma tean väga paljusid peresid, säärane on olnud ka minu enese oma, kus on väljakujunenud väga kindel liider. Vanasti nimetati seda perepeaks. Veel varem oli kombeks, et see on mees, tänapäeval kannavad pükse ka naised. Aga need perekonnad on kuidagi õnnetud. Sellisest perekonnast väljakasvanud lastel on ülikeeruline kasvada isiksuseks, sest nende kodus pole olnud tarvis midagi mõelda või otsustada. Neilt pole küsitudki, mida nemad mõtlevad, tunnevad või arvavad. Mis juhtub inimesega, kellelt võtta vabadus olla inimene? Koguneb viha, pettumus, toimub kibestumine. Väljaspool kodu asub ta kasutama samu käitumismalle. Mina ja minu arvamus. Mis viib konfliktideni. Konfliktid, aga lahutavad meid teistest inimestest, löövad meie vahele lõhe. Mis selle tagajärjel juhtub? Tekib üksindusetunne. Taaskord kibestumine. Need lapsed pole saanud tunda mõistmist ja nad ei oska seda ka ise siis pakkuda. 


Õnneks tänapäeva noored on juba seda tüüpi, et nad teevad enesega teadlikult tööd ja suudavad end väljamurda mustritest, mis on nende perekonnas varasemalt domineerinud. Nad tajuvad intuitiivselt, mis viib neid oma allikast ja õnnetundest eemale ja mis töötab nende kasuks. Nad julgevad aina enam astuda enda eest välja. Tänapäeva noored on väga julged, intuitiivsed ning põhjuseid ning tagajärgi nägevad. 


Ka minu perekonnas on kanged eestlased. Ja ma olen seetõttu palju pisaraid valanud. On neid kangeid, kelle arvamus peaks olema absoluutne tõde, on neid kangeid kelle jaoks tunnete avaldamine käib täielikult üle jõu. Ja paratamatult võtsin minagi seda mustrit alateadlikult üle. Selle hetkeni, kuni hakkasin end jälgima ja analüüsima, miks mingid asjad minu elus ei tööta. Ma taipasin, et ma ei tohi kopeerida minevikku, vaid ma pean jõudma tõeni, mis on minu sees. 


Toon näite. Oletame, et keegi ütleb mulle mingi väite, millega ma sugugi ei nõustu. Veel aasta tagasi, oleksin seda väidet kuuldes asunud end kaitsma, õigustama ja lõputult selgitama, aga nüüd olen jõudnud siia punkti, kus usun siiralt, et tähtis pole, et Sul on õigus, vaid tähtis on, et oled õnnelik. Meie definitsioonid eri mõistetest on juba nii erinevad, et ka parima tahtmise juures ei saa me teatud asju näha samamoodi, mõista samamoodi. Ja enamikel juhtudel pole meil iialgi nii palju aega, et jõuda läbi sõnade ühisele arusaamale. Vähemalt mitte selle inimesega, kelle arusaamad elust teie omadega mitte grammigi ei ühti. Tähtis on, et südamed mõistavad, tähtis on, et suudame olla nii tolerantsed, et austada ning hinnata teise inimese seisukohta, näha temas indiviidi, kel on vabadus mõelda, tunda ja arvata täpselt seda, mida tema soovib. Uskuge, see vabastab meid nii paljust stressist, see hoiab kokku tohutut aega, mille oleksime võinud kulutada tühisele konfliktile. Nüüd saame seda kasutada mõistmiseks ja läbi mõistmise oma maailmapildi avardamiseks. Iga inimene on ju tänulik, kui teda hukkamõistu asemel mõistad. 


Me peame kaotama selle hierarhia inimsuhetes, see viib meid Allikast kaugemale, see lahutab meid, see ehitab müürid ja kaevab kraavid meie inimhingede vahele. Milleks meil seda vaja on? Ma ei räägi sellest, et meil ei tohiks olla oma arvamust, vastupidi, meil peab see olema, meil peab olema oma nägemus maailmaasjadest, aga minu tõde ei pea olema Sinu tõde. Ja nii nagu mina ei saa valitseda Sinu üle, ei saa Sina valitseda mind. Mina pole parem kui Sina ja Sina pole parem kui mina. Mina olen mina, Sina oled Sina ja meil on aeg seda austada. Aeg on armastada teist sellena, kes ta on. 


Ma olen kindlasti ka varasemates postitustes rääkinud, et vahel on kole tahtmine teist ümberkasvatada. See pole meie roll, see pole meie kohustus ja tagatipuks ka mitte võimalik. Mina pole kellegi südametunnistus, kellegi õpetaja, kasvataja või  järelvalveametnik. Kogu maailma tarkus on inimese sees olemas, aga selle tähtsa raamatu enda sees saab avada vaid inimene ise. Me ei saa sundida kedagi õppima, kui tal puudub selleks soov või motivatsioon. Iga asja jaoks on oma aeg. Õiga õppetunniga, iga peatükiga sellest raamatust  käib kaasas oma kogemus, mille elu just õigel ajal vastava inimese eluteele veeretab. See pole keskkool ega ülikool, kus on pandud paika kui kiiresti kraad omandada tuleb, eluülikoolis käib kõik vastavalt võimetele. 


Kui te õpite leppima tõsiasjaga, et päris ühtemoodi ei saa me olema ega mõtlema mitte kunagi, mõistate ka, et tegelikult oleme me kõik ühesugused – ühesugused ja võrdsed indiviidid. Ja me ei vaja enam kaste ja lahtreid – sõber, vaenlane, mõttekaaslane, jobu. Vaid kõik on lihtsalt inimesed ja nende kõigiga on huvitav ja hea, kõigilt on miskit õppida, kõigiga on midagi sarnast, midagi ühist ja ühendavat ja miskit, mis meid eristab. See ju loobki selle kireva maailma. 


Meil on tutvusringkonnas olnud ikka teemaks, et kuidas siis suhetes on, kas tõmbuvad vastandid või pigem sobivad ikka sarnase mõttemaailmaga inimesed. Kui nüüd läheneda selle nurga alt, et kõik me oleme erinevad, aga suudame aktsepteerida igat inimest, siis kaob see küsimus ju üldse ära. Pole olemas sarnaseid ja erinevaid, sest me kõik oleme üks ja ometigi nii erinev, sest igas koosluses jääme me ju lõppude lõpuks indiviidiks. Suhtes loeb vaid üks – kas meid liidab armastus, kas me suudame armastada, mõista ja austada teist täpselt sellena, kes ta on. Sarnast võib olla lihtsam mõista, erinevat, aga huvitavam uurida. Armastust ei koti, kas on lihtsam või huvitavam, armastus lihtsalt on.