pühapäev, veebruar 17, 2013

Puudutuse kunst


Mul on palju häid  vastassoost sõpru ja viimase paari kuu jooksul on juhtunud selliseid asju, mis panid mind teatud asjadele mõtlema ning kolme erineva inimesega seotud juhtumi abil sain kokku panna terve puzzle. Ehk mõni aeg tagasi kohtusin vana sõbraga. Me polnud pikemat aega näinud ja seadsime sisse end õdusas kohvikus. Tajusin, et mu sõber on aastatega päris palju muutunud. Kuidagi avatum, jutukam ja energia voolas hoopis teisiti. Söön rahulikult oma salatit ja minu sõber järsku sasib mu juukseid ja teatab, et olen endiselt ikka päris rock´n´roll. Inimesed ikka armastavad mu peas tuusteldada, sest ega ma kammi väga ei armasta ja ju nad tunnevad, et seda out of bed soengud ei anna hullemaks nagunii ajada. Läks jälle pisut aega mööda ja sõber katsub mu põlve ja uurib, et kas mul ikka sukad on jalas, et väljas ikkagi talv. Mul hakkas juba tsipa imelik. Lõpetasime oma söögid ära ja kuna me polnud tõesti väga kaua näinud ja juttu jätkuks kauemaks, leppisime kokku, et kohtume järgmisel päeval uuesti. 


Saame siis kokku. Sõber hakkab rääkima, kuidas räästalt alla tilkunud vesi kõik kraest sisse voolas, samal ajal demonstratiivselt käega üle minu selja tõmmates. “Näe siiamaani”. Istume maha ja jutuks tulid erinevad inimsuhted. Järsku räägib sõber teemal, et:”Kõik on võimalik, mõtle, tuleb mõni sõber, paneb käe Su põlvele ja...” Samal ajal muidugi jällegi näidates, kuidas see siis välja peaks nägema. Kuna tegemist oli minu ülikooliaegse sõbraga ja oleme olnud just vaimses plaanis väga lähedased, siis tundus olukord mulle juba üpris veider. Seda enam, et meie söömine nägi välja umbes selline, et maitse nüüd minu kitsejuustu  ja ma mekin sinu pastat  jne. Näiteks oma parima sõbraga, kellega igapäevaselt kohtun, teeme me pidevalt niimoodi, et tema mekib minu kana ja mina maitsen tema  desserti. Pole probleemi, aga sellel kohtumisel tundus see päris võõrastav.  Igatahes maksis minu kaaslane  arve ja lahkusime. 


Õhtul juhtusime ühisele üritusele. Istusime jälle kõrvuti ja minu sõber pidevalt läks oma jalanõudega vastu minu sääri, millele järgnes demonstratiivne pühkimine. Seda märkas juba ka minu teisel käel olnud inimene ja mul hakkas järjest imelikum. Õhtul jäin mõtlema, et mis kuradi jama see on, et kas viga on minus ja see ongi täiesti normaalne, et suheldes tuleb hoida füüsilist kontakti või olen ma midagi totaalselt maha maganud. Otsustasin otse küsida mis peale mu sõber teatas, et ta teeb koguaeg ja kõigi sõbrannadega nii. See pidavat tekitama usaldust ja aitama siseneda teise enregiaringi. Ühest küljest kõlas ju päris hea selgitusena, teisalt aga jäin mõtlema, et kui me nüüd rolliks ära vahetaks. Oletame, et lähme lõunale ja hakkan ka nö usalduskontakti tekitama. Ma sügavalt kahtlen, et tal ei tekiks küsimust, mis toimub. Vähemalt ma ise tunneks end küll üpris veidralt. Paned järsku käe sõbra põlvele ja siis vaatad, mis nägu pähe tuleb. Ma kindlasti teen selle ära! 


Aga see vahejuhtum meenutas mulle kohtumist ühe teise sõbraga, kellega me polnud  vanad sõbrad, vaid pigem  teretuttavad. Mingi hetk hakkasime virtuaalmaailmas  tihedamalt suhtlema ja seejärel ka kohtusime silmast silma. Mina oma sõprade puhul tervitan neid alati kallistades,  minu jaoks on see elementaarne. Loomulikult ka oma uue sõbra puhul lendasin kohe selga. Samal ajal tundes, et teine pool ehmatas vist täielikult ära. Tunne oli selline, nagu mees poleks mitte kunagi, mitte kedagi kallistanud või kardaks ta mind. Väga selgelt oli näha, et ta ei tundnud end mugavalt ja see pole muutunud tegelikult tänaseni. Me saame väga hästi läbi, aga kohtumised on alati sellised jube veidrad, sest kui seltskonnas on veel inimesi, siis ma alati kallistan kõiki ja need on sellised tugevad embused, aga temaga seda pole. Tont seda teab, mida ta kardab. Või äkki kõik inimesed ei armastagi kallistada? 


Nende kahe täiesti erineva juhtumi valguses tundus mulle väga valgustav vestlus minu kolmanda sõbraga, kes oli leidnud endale just uue silmarõõmu, kellega nad on kohtunud vaid põgusalt. Läks siis minu sõber oma uut vallutust üllatama ja veetsid kenasti aega. Kohtumise lõpus oli neiu teatanud, et teeme ikka kalli ka ja spontaanselt käed ümber mehe pannud. Sõber aga rääkis sellest nagu mingist 7ndast maailmaimest. Kuidas ta pole üldse sellise asjaga harjunud ja samal ajal olevat see olnud ütlemata meeldiv. Lihtne kallistus tegi mehe kohmetuks ja pakkus tema üllatuseks kummalist naudingut. 


Nende kolme loo põhjal  jõudsingi  järelduseni, et me eestlastena kardame seda füüsilist lähedust, me otsime selle tagant mingeid tagamõtteid, me pole sellega harjunud. Samal ajal, aga jätame end paljust ilma. See lihtne pai või kallistus võib tunduda võõristav, aga kui õpime seda nautima, siis tegelikult toimub energiatevahetus ja me saame korraliku laengu. Nii nagu esimeses loos olev sõber alateadlikult üritas mind panna tundma erilisena, tegin teises loos mina seda oma uuele sõbrale ja kolmandas loos selgus, et ongi inimesed, kes teevad seda automaatselt, et näidata välja oma hoolt ja on need, kes pole lihtsalt harjunud ning õppinud veel vastu võtma. 


Ärge kartke, nautige ise ning kinkige ka oma lähedastele neid hetki, kus nad saavad tunda, et maailm on turvaline paik ning nad on hoitud ja armastatud. See ongi puudutuse kunst. 


4 kommentaari:

Mannu ütles ...

Mõnikord annab mõni eriti mõnus ja tugev kallistust jällegi lootust millekski enamaks kui sõpruseks..

Kadri Luik ütles ...

Tõsi, samal ajal me ise vastutame oma peas toimuva eest. Meie lootused, ei kohusta mitte kedagi mitte millekski ju. Nii nagu kellegi teise lootused minu suhtes ei ole minu probleem. Võtmeks on kommunikatsioon. Mida tegelikult see esimene lugu kolmest mulle õpetas. Ma oleks oma peas võinud mida iganes välja mõelda, ma oleks võinud seda võtta kui üritust mind ära lohistada, ma oleks võinud võtta seda kui romantilist lähenemist, ma oleks võinud seda võtta, kui mingit tagamõttega lähenemist,mis valmistab mind ette mingiks teise inimese pooleks teenepalumiseks, samal ajal ka oleks võinud see olla nali või mingi katse. Variante on palju ja sellepärast tulebki sellistes situatsioonides otse küsida. Nii lihtne see ongi! Sõltub muidugi inimesest, mõni võib Sulle jumal teab mis jama selgituseks tuua :) Üldiselt on õppetund see, et ära mõtle üle, naudi hetke :) Sellest tuleb juttu ka varsti ilmuvas raamatus :)

Kats ütles ...

Arvan, et eestlaste isiklik ruum on meie rahvastikutiheduse tõttu ajalooliselt veidi suurem, kui keskmisel eurooplasel ning seetõttu on see puudutamine meie jaoks võõras. Siiski - kallistamine on sulandumas meie käitumisse, kuid ma ei kujutaks ette, et tavalises sõbrasuhtes teineteist peaks pidevalt puudutama. See siiski tundub imelik :)ja kahtlustava eestlasena ma seda usalduse märgina küll võtta ei saa, seega hetke nautimine jääb ära :)

Kadri Luik ütles ...

Need piirid on tõesti õhkõrnad :) Ka mina ütlesin oma sõbrale, et a)paljudele ei pruugi see meeldida b) nii mõnigi võib sellest välja lugeda valesignaali.

Mulle tundus see mingi taktika või eksperimendi moodi, samas ta ise väidab, et teeb seda alateadlikult. No võta siis kinni :)