Üks minu lugeja laenutas mulle hiljuti raamatu „Kui muutub kõik, muuda kõike“, mis räägib mehest, kes kaotas kõik (pere, tervis, töö, kodu) ja kuidas ta seejärel oma elu uuesti üles ehitas. See raamat viis mind ajas tagasi nii aasta või paar. See polnud ammu, kui arstid ütlesid, et kui ma nende tahtmise järgi ei tee, olen surmalaps. See polnud ammu, kui minu tervis ei võmaldanud mul mitte mingit tööd teha, see polnud ammu, kui ma unistasin sellest, et ma saaks poest jäätist osta.
Täna meenusid mulle mingid hetked, mida siiani olen teadnud vaid mina. Meenus päev, kui mu sõbrad mulle külla saabusid, kaasas praed, mille nad olid enese jaoks kaasa haaranud, et oma lõuna minu juures süüa. Nad ei teadnud, et juust ning küpsised, mille olin neile lauale pannud, oli ostetud minu viimase raha eest. Nad ei teadnud, mida ma sel hetkel tegelikult tundsin. Kui räbal see tunne tegelikult oli. Mulle meenus õhtu, kui helistasin oma emale ja rääkisin sellest, et tahaks lihtsalt poodi minna ja jäätist osta. Kui Sul ikka raha ei ole, siis Sa ei lähe sinna poodi. Mul meenusid need tööd, mida tegin jõukatele ettevõtjatele heast südamest. Imelik oli küsida ju raha oma tuttavatelt inimestelt, aga nemad ei teadnud, et samal ajal endal polnud mul sentigi. Ja ometigi viimases hädas pöördusin ühe poole ja palusin oma töö eest tasu. See oli alandav, aga seda tehes ei öelnud ma kunagi tegelikku põhjust. Ei öelnud seda, et ka 20€ oleks hetkel õnnistus. Mulle meenusid erinevate toidulisandite müüjad, kes üritasid mind veenda, kui head on nende tooted. Ma ei kahelnudki, aga nad ei mõistnud, et ma ei saanud seda endale lubada. Lihtne on öelda, et investeerid oma tervisesse, aga kui pole midagi investeerida? Jällegi nad ei mõistnud, mida nad mind tundma panid, sest ma ju teadsin, et olukorras, kus olen loobunud kogu keemiast, oleksin ma neid toidulisandeid vajanud. Paraku Eestis maksab haigekasa kinni vaid inimeste mürgitamist lauskeemiaga.
Peale neid kogemusi mõistsin, et asjad ei pruugi kunagi olla nii, nagu pealt paistavad. Sa ei tea iial, mida keegi hinges tunneb, mida keegi tegelikult üle elab. Minu puhul ei osanud keegi arvata, mis tunne mul tegelikult on tõusta igal hommikul ja mõelda, et kas tänase päeva venitan välja või mitte. Kirves oli justkui pea kohal hõljumas.
Oma suhetega olin ka täielikus madalseisus. Minnes operatsoonile, kus arst saatis mind teele sõnadega, et me ei saa garanteerida, et te elusalt opilaualt naasete ja minu mees lihtsalt sel päeval väitis, et ta ei saa töökohustuste tõttu kohal viibida, olin ma oma masendusperioodi tipus. Ma tundsin, et mul pole enam mitte midagi – ei tervist, tööd, raha, armastust ega elamisväärset elu.
Tänaseks päevaks on mul leping ja suurepärane koostöö Eesti ühe suurima ning tuntuima kirjastusega, ma teen tehinguid, mis ulatuvad mitmekümne tuhande euroni, minu klientide hulk valdkonnas, mis mulle puhast naudingut pakub, kasvab iga päev, minu suhted on paremad kui eales varem ja mis peamine - ma elan!
Mis muutus? Mõtlemine muutus! Ma ei võtnud endaga toimuvat kui karistust, vaid kui õppetundi. See aeg oli väga tänuväärne ning õpetlik. See aitas mul mõista, et miski siin maailmas pole iseenesest mõistetav ning mitte midagi ei tooda kandikul kätte. See kõik nõuab tohutut usku, julgust, tahtejõudu, aga mis peamine – oskust unistada. Enamik arvavad, et räägin siin niisama sellest, et Teie loote oma maailma, oma reaalsuse. Ma ei räägi seda mingi woo-doo guru raamatu põhjal, vaid ma räägin Teile enda lugu.
Mul polnud enda meelest alles jäänud mitte midagi, mille nimel elada või hommikul tõusta. Ja ühel hetkel ma taipasin, et tänutundes peitub küllus. Ma õppisin olema tänulik värske kartuli eest, magusa jäätise eest, päiksetõusu eest, nägemise eest, ilusate ning heade inimeste eest. Ma lõpetasin vingumise, sest sain aru, et see loob vaid juurde reaalsust, milles tol hetkel elasin. Ma õppisin keskenduma sellele, mis mu elus head oli. Ma pöörasin väljakutsed ning katsumused õppetundideks. Vaatasin julgelt elule silma. Teadsin, et vana oli kokku varisenud selleks, et uus saaks sündida. Et saaksin ise ehitada üles oma imelise elu ning tuleviku. Hüvasti minevik, ole Sa tänatud, et tulid ning õpetasid, nüüd on aeg elada tänases päevas, aga võtta vastu parim, keskenduda parimale, luua seda juurde. Olen tänulik kõige eest, iga minuti eest oma elus, iga raskuse eest. Need õpetasid mind väärtustama häid sõpru, aega, arengut, tervist, häid raamatuid. Õpetasid vabanema kombest klammerduda, vajadusest kontrollida elu, õpetasid iseseisvust, kannatlikust, mõistmist ning humaansust. Uskuge, muutes oma mõtlemist, muudate oma elu. Sina lood oma maailma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar