Erinevus rikastab

Minu käest on väga tihti küsitud, et mis sunnib mind tegema seda, mida ma teen – jagama oma elu tuhandete inimestega, pühendama end kirjutamisele ja mingis mõttes inimeste teenimisele. Vastus on väga lihtne. 2010 aastal kogetud sündmused (ajuinfarkt) oli minu jaoks nagu otsene küsimus elu enese poolt – kas Sa tahad elada või Sa tahad surra? Ma tegin oma valiku. Aga kui Sa tahad elada, siis minu jaoks on pointless elada ilma eesmärgi või missioonita siin maailmas. Elu – see on nii tohutu kingitus, mille väärtus me tihti ei mõista enne, kui oleme selle äärepealt kaotanud. Ja elul peab olema mõte. Minu elu mõte seisneb kahes asjas – esiteks, et ma arenen ja kasvan seda eelkõige iseenda jaoks, et jõuda veel sügavamale, kõrgemale, kaugemale ja teine asi, et ma arenen ning kasvan selleks, et paremini teenida teisi enese ümber. Minu elu mõte on, et kõik, mida ma teen, kõik aeg, mida kasutan, oleks kasutatud targalt ning selle tulemusena saaksin midagi muuta – ikka paremaks. Paljud inimesed peale raskeid läbielamisi pööravad usku. Mina ei näinud oma teekonda selles, et ma peaksin hakkama otsima Jumalat, tõde, vastuseid ning iidset tarkust kuskilt kaugelt, kummardama kedagi väljast poolt.  Ma ausalt olen tunnetanud, et kõik see, mida inimesed nii paaniliselt otsivad, asub neile lähemal, kui nad arvatagi oskavad. 

Ometigi ei tasu alahinnata nende inimeste olulisust, kellega elu Teid kokku juhatab. Juhuseid pole olemas. Iga inimene on peegel, vastus, teenäitaja. Oma eelmised jõulud veetsin ma budistiga, suvel külastasid mind mitmeid kordi mormoonid, elu on mind sundinud ühes ruumis viibima jehoovatunnistajaga, minu tutvusringkonnas on palju kristlasi, külastan tihti moslemimaid  ja täna tutvusin imetoreda krishnaiidiga. Kõigilt neilt inimestelt on olnud väga palju õppida, nad on suutnud minu maailmapilti tohutult arendada. Väga lihtne on inimest hukka mõista tema usuliste või poliitiliste vaadete pärast, eriti kui need ei ühti meie omadega, aga õppides nägema ning vaatama südamega ja kaotades ego, saab teile osaks täiesti uus maailm. Selle vaate taga on INIMENE ja vot see on vaatamaisväärsus omaette. See, kuidas see inimene loob enda turvalist keskkonda, mida uskudes ta end püsti hoiab, mida ta sööb või ei söö, see kõik on teisejärguline.  


Minu jaoks on oluline vabadus. Ja vabadus tähendab seda, et ma usaldan oma sisetunnet, mis ongi minu piibel, usaldan oma südametunnistust, mis on mulle seaduseks. Ja ma pole kohanud veel ühtki inimest, kes ütleks, et olen Jumalakauge. Ometigi ma ei kummarda ühtki Jumalat ega käi igal pühapäeval kirikus. Minu jaoks on kirikud loodud eeskätt neile, kes vajavadki karmi käega juhti. „Kui Sa nii ei tee, siis Jumal karistab Sind“. Ega ikka ei karista küll. Kas selleks, et aru saada, et igal Sinu teol on tagajärg, tuleb seda piiblist lugeda? Kas nii elementaarseid asju tuleb ikka veel öelda? Inimesed on end kaotanud ja see on päris kurb.

Mind süüdistakase tihti mingis new age asja levitamises, umbes, et mul polegi mingeid põhimõtteid ja ei kuulu ma siia ega sinna. Aga miks ma peaksin end eristama teistest inimestest kuuludes mingisse kinnisesse grupeeringusse? Ma tunnengi end igal pool nagu kodus ja ma ei leia, et mul puuduksid tõekspidamised. Ma lihtsalt jään igas seltskonnas iseendaks, ma ei lase end mõjutada sellest, mis parasjagu pop ja noortpärane on või mida massid mulle peale suruda üritavad. Samal ajal aga ma ei käi ka kuskil kedagi usust lahutamas ega sunni oma tõde peale. See on inimese vaba valik, millesse ta usub, mida ta usub, miks ta usub. Need on tema kogemused ning õppetunnid.  Mina usun armastusse, ma usun headusse, ma usun, et iga inimene suudab ise luua imesid, end tervendada, luua toimivaid suhteid. Ja kõige enam on meil õppida erinevatelt inimestelt,  jagada oma kogemusi. 

Tänasest tutvusest jäi mulle näiteks meelde üks lause:“Kõigi inimestega, kellega Sa oled seksuaalvahekorras, seob Sind alatiseks nähtamatu niit, ehk olete energeetiliselt seotud ja alati, kui sel inimesel on mingid raskued või läbielamised, elad Sina seda samal moel läbi.“ See kõlab vägagi loogiliselt ning samal ajal ka hirmutavalt. Kellega me end tegelikult seome, kui kergekäeliselt me seda teeme, miks me seda teeme? Kes on need inimesed, kellega oleme seotud?  Mõtlesin sellele terve õhtu. Tõsi ta ju on, et astudes füüsilisse kontakti kellegagi, anname siiski osakese endast ära. Kelle jaoks seks on vähegi midagi enamat, kui purupurjus peaga jalgu hargutada või oda visata, saab ilmselt poindist aru. Energeetiliselt me seome end selle inimesega, me jääme alati seotuks, sest oleme jaganud üht väga olulist osa endast – templit,  mille sees elab meie hing ja vaim. Ma usun, et see on tänase õhtu mõtlemiskoht :) Seega, sõbrad, olgem avatud uutele tutvustele, uutele inimestele ning mõttevahetustele. Kõik mis Teiga haakub, jääb pildie, ülejäänud voolab Teist mööda, aga iga tutvus, iga inimene on kinnituseks Teile, kas liigute õiges suunas või jooksete peaga vastu seina. Kas on midagi õppida ja omandada ka sellelt inimeselt või nendite, et ta mõtleb teisiti ja teile sobib see maailm, kus te ise  viibite parasjagu.  Vaated võivad erineda, aga inimesed on olemuselt üks. Me kõik oleme ÜKS. /Kadri Luik/