Ära mine, jää!

See iseendaga töö tegemine on ikka kohati õudusunenägu. Astud sammu edasi ja siis kukud kaks sammu tagasi. Justkui oled oma minevikuga sotid selgeks teinud ja siis tuleb keegi, ütleb mingi täiesti tähtsusetu lause ja Sa vajud kokku nagu kaardimaja. 

Vanasti ma selliseid inimesi hakkasin kiiresti põlgama ja lennutasin nad kiirkorras oma elust minema. „Sa teed mulle haiget, mine minema“,  on ju kõige lihtsam öelda, kui et küsida eneselt, miks ma haiget saan. Nii, kui ma tundsin, et keegi torgib, siis ma esmalt ärritusin ja hiljem murdusin. Mõlemal juhul oli see emotsionaalselt raske. Ja just emotsionaalselt rasked on olnud ka minu viimaste aastate suhted.

Sel hetkel, kui otsustad minna enesearengu teed, saadetakse Sinu teele pähkleid ja kontrollinimesi. Te võite mõelda küll, et minus pole enam hukka mõistu, valu, kibestumist, hirmu ja et olete kõigile andeks andnud, aga piisab vaid sellest, et tuleb üks inimene ja temast saab Sinu peegel, Sinu juht ja õpetaja. Kui Sa näed temas midagi, mis Sulle ei meeldi või ta teeb või ütleb midagi mis Sind endiselt haavab, siis on ta õiges kohas. Tema näitabki Sulle ette need kohad, millega pead veel töötama, need õppetunnid, mida Sa pole veel läbinud. 

See mineviku valu välja juurimine käib nii üle kivide ning kändude. Kui ma tajun inimestes ükskõiksust, seda eriti oma lähikondlaste seas või nende inimeste puhul, kellest mina hoolin, siis sellega assotsieerub mulle kohe minu olematu suhe  isaga. See hoolimatus ei pea olema inimesel minu suhtes, aga kui ta isegi minuga seotud asjade kohta ütleb, et tal on täitsa kama, siis mul kerkib silme ette kohe hall kuju hoolimatust ning ükskõiksest inimesest ja see tekitab minus pettumustunde, see tekitab minus valu. Või kui ma olen suhtes inimesega, kes palju töötab või ei suuda oma tundeid väljendada, siis mul assotsieerub oma ema ja minus kerkib üles see tunne, et ma ei ole tähtis, minu jaoks ei leita aega, minust ei hoolita. Emaga seotud asju olen juba enesele teadvustanud ja pool teed on ikkagi läbitud. See hoolimatuse ja ükskõiksuse teema on minu jaoks uus teema, mis on üles kerkinud. Terve oma nooruspõlve vältel, ma ei teadvustanud paljusid asju. Ma ei loonud seoseid, aga mida Sa rohkem endaga tööd teed, seda sügavamale Sa tegelikult iseendas tungid ja seda valusamaks asjad lähevad. Seni kuni Sa ei seisa sellega silmitsi, sni kuni Sa peidad pea liiva alla, see ei teegi haiget. Ajaga kasvatame enesele kaitsekihi ja paraku muutume tihtilugu ise samasugusteks või siis vaikselt tiksuvad pommid, mis ühel hetkel plahvatavad põletades iseend ja lüües haavad lähedal seisvatele inimestele. 

Ma olen otsustanud, et kui ma tahan hingehaavadest vabaneda, siis ma ei tohi oma õpetajaid eemale peletada. Nagu ma ka varem olen maininud, siis oli aeg, kus ma jälestasin raha, sest see tundus mulle armastuse aseaine. Ja kui saabus inimene, kes mulle seda probleemi peegeldas, siis ma muidugi ummisjalu jooksin minema, sest see oli vastik ja valus teema. 

Nüüd ma seisan taaskord silmitsi ühe inimesega, kes oskab õigeid nuppe vajutada, neid nuppe, mis kõige rohkem haiget teevad. Ta on suutnud vallandada minus hirmu, valu, segaduse. Aga nüüd olen ma juba nii tark, et ma ei jookse minema, sest iseenda eest ei põgene. Ei enda valu, ega emotsioonide, ammugi mitte mineviku eest. Ma näen, et imelisest inimesest sai ühel hetkel minu silmis monstrum ainult sellepärast, et ma peegeldasin iseennast. Ainult sellepärast, et ma ei osanud teda hea inimesena oma ellu vastu võtta, ainult sellepärast, et ma polnud ikka veel suutnud teha lõpparvet oma minevikuga, seal peituva valuga. Ma polnud pahane mitte tema peale, vaid enda peale, et ikka veel pole ma suutnud täielikult andestada, et ikka veel ma olen selline nõrguke, et ikka veel ma peletan inimesi oma elust minema. 

Miks ma seda teen? Ma ju ei taha, et ta läheb... Ära mine. 

See mineviku seljakott on nii täis topitud ja tegelikult on see nõnda väga paljudel eestlastel. Sellepärast me ei oskagi armastada ja olla armastatud, sellepärast olemegi pessimistlikud ja kurvameelsed, hoolimatud  ja õelad. Eestlane on ilus ja hea, aga tema hing on tihti  haavatud ja  süda suurest hirmust haiget saada  lukku keeratud. Kuku, tee uks lahti! Sa ei ole üksi ja tegelikult on siin päike... Ulata oma käsi ja tule, lähme päikese kätte! Siin on täitsa turvaline ja soe. Ära karda. Armastust jagub kõigile!